Euroskeptitsismi pidev tõus ja europarlamendi valimised

29. aprill 2014 kell 9:42



cameron-uk-europe_02014. aasta europarlamendi valimised toimuvad Euroopa Liidu jaoks üsnagi pöördelisel ajal. Euroopas valitseb peale aastaid majanduslikku ebastabiilsust eksistentsiaalne rahulolematus, mida üha enam suunatakse Euroopa Liidu vastu. Arvestades praegust haput meeleolu, võivad seekordsed 25. mail toimuvad europarlamendi valimised upitada europarlamenti rekordarvu euroskeptikuid. Euroopavastasus ei pruugi aga tingimata kaasa tuua suuremaid muutusi.

 

Europarlamendi valimised toimuvad iga viie aasta tagant ning alates viimastest valimistest on paljugi muutunud: läbi viidud on rangeid eelarvepoliitikaid, tõusnud on väljaränne ja Euroopa on näinud ka mitmeid panganduskriise. Seetõttu on Euroopas palju inimesi ja poliitilisi gruppe, kes arvavad, et Euroopa Liit ei täida Euroopa Liidu liikmesriikide huve. Levinud euroskeptitsism on kriitiline suhtumine Euroopa Liidusse ja vastumeelsus Euroopa tiheda integratsiooni suhtes, mida esineb nii parem- kui vasakpoolsete poliitiliste jõudude hulgas.

 

Euroopa Liidu poliitika jääb tavakodanikule selgusetuks

Tänasel päeval on raske väita, et euro ja üldisemalt kogu eurotsooni finantssüsteemi ja poliitilise struktuuri kriitika on õigustamatu. Näib, et euro ei olegi kaasa toonud heaolu ning stabiilsust. Euro ühisrahana kasutuselevõtt on loonud kapitalistliku moderniseerimise – ka vähem konkurentsivõimelisemate majandusega riigid on otsustanud loobuda oma rahalisest suveräänsusest püsimaks pidevas ümberkorralduste ja neoliberaalsete reformide konkurentsisurves. Euro on Euroopas loonud tingimused uut laadi imperialistliku hegemoonia tekkeks, kus ühisvaluuta on kasu toonud Euroopa juhtivate majandustega riikidele. Järjest rohkem inimesi usub ka, et Euroopa Liit on muutumas järjest autoritaarsemaks, rassistlikumaks ja imperialistlikumaks. Euroopa immigratsioonivastane poliitika, mis tõrjub Euroopasse saabuvaid immigrante on tegelikkuses teadlik ja planeeritud strateegia, mis võib kaasa tuua mitmeid Lapmedusa või Farmakonisi sarnaseid tragöödiaid.

Üldsus teab reeglina Euroopa Liidu olemusest ja selle toimemehhanismidest vähe ning seetõttu on Euroopa poliitika teemaliste arutelude tekitamine olnud siiani katsumuseks. Sel aastal on siiski huvi Euroopa küsimustes võrdlemisi kõrge, ehkki teadmised Euroopa Liidu siseasjadest on ilmselt siiani puudulikud. Üheks murekohaks on aga endiselt valimisaktiivsus. Kui ka 2014. aasta valimiste valimisaktiivsus on sama hull või hullemgi kui 2009. aasta oma (mis oli 43 %), saab kahjustatud Europarlamendi demokraatlik legitiimsus ning valimised tuleb kuulutada läbikukkunuks. Majanduskriisi ajal ei ole võimalik Euroopa Liidu poliitikutel väita, et madal valimisaktiivsus näitab laialdast status quo aktsepteerimist. Pigem tuleb tõdeda, et valijad ei usu, et Europarlament suudab pakkuda mõtekaid lahendusi küsimustele ja probleemidele, millega paratamatult igapäevaselt kokku tuleb puutuda.

 

Muutused on rasked tulema

Teoreetiliselt võiksid tõepoolest seekordsed Europarlamendi valimised märkida sotsiaalse ja poliitilise murrangu ajajärku, mil Euroopa valijad vaidlustavad Euroopa poliitilise kolonialismi keset. On ilmnenud ka teatavaid märke, et rahvusparteid, kelle eesmärgiks on EL süsteemi kukutamine, tõepoolest võivad saavutada teatavat edu. Küsitluste järgi võivad Europarlamendis jõuda tähtsuselt kolmandale kohale konservatiivide ja sotsiaaldemokraatide järel ka radikaalsed vasakpoolsed. Prantsusmaal võib eelduste kohaselt osutuda edukaks paremäärmusliku Rahvusrinde juhi Marine Le Pen kandidatuur, Kreeka olukord on dešifreerimatu, UK-s aga on head eeldused euroskeptilise Suurbritannia Iseseisvuspartei juhil Nigel Faragel.

Muu Euroopa kohta on raske aga palju ennustada. Loogikat trotsides võib juhtuda, et oodatud Euroopavastane ülestõus siiski ei teki. Kui võtta näiteks Hispaania, mis on viimase viie aasta jooksul kohutavaid raskusi näinud, siis seal ei ole märkimisväärseid euroskeptilise suunitlusega parteisid. Sama kehtib ka eurotsooni kriisis kannatada saanud Portugali kohta.  Kui mõelda, et nii Hispaania kui ka Portugal vabanesid diktatuurist alles viimase sajandi lõpupoole ning endised Raudse Eesriide riigid nägid kommunistliku korra hajumist veelgi hiljem, siis nende riikide jaoks esindab Euroopa Liit pigem austusväärsust. Tegemist on riikidega, mis on hea meelega vahetanud diktatuuri formaalse aparatuuri Euroopa Liidus esilekerkiva demokraatiavastase süsteemi vastu.

Euroopa Liit on alati olnud sisimas elitaarne projekt. Selle ülevalt poolt määratud reeglid on tahtlikult keskmise kodaniku jaoks liialt keeruliseks tehtud. Üks Euroopa süsteemi ebatõenäolisemaid omadusi on opositsiooni puudumine. Järgmisel kuul toimuvatel valimistel on tõenäoliselt näha Euroopavastaste parteide tõusu, kuid enamikel juhtudel on tegemist parteidega, kes seisavad pigem rahvuslike huvide eest kui ühistes küsimustes kokku hoiavad. Suurbritannia Iseseisvusparteil ei ole näiteks vähematki pistmist Prantsusmaa paremäärmusliku Rahvusrindega. Ühtne Euroopavastane eesmärk puudub ning seetõttu jäävad juba kord juhipositsioonile pääsenud parteid Euroopa Parlamendis ka juhtima.

 

Allikad: The Telegraph, Global ResearchSpunOut, European Voice, Revolting Europe

Pilt: presseurop.eu

 

Toimetas Hendrik Mere