Greenwald paljastas salaagentide räpased trikid internetikeskkondades

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

1. märts 2014 kell 15:20



Screen Shot 2014-03-01 at 2.07.07 PMInternetis on võimalus kõigil oma hääl kuuldavaks teha, kuid on olukordi, kus me peaksime olema nende eestkõnelejate suhtes skeptilised. Pikemat aega on ringi liikunud vandenõuteooria, et valitsused sokutavad meelega internetti valeinfot ning diskrediteerivad teatud isikuid ja organisatsioone. Snowdeniga koostööd teinud ajakirjanik Glenn Greenwald on viimastel nädalatel just sellist tegevust paljastama asunud.

 

Viimaste nädalatega on ajakirjanik Glenn Greenwald avalikustanud mitmeid artikleid Suurbritannia valitsusside peakorteri (Government Communications Headquarters – GCHQ)  eelnevalt salajase allüksuse JTRIG-i (Joint Threat Research Intelligece Group)  „räpaste trikkide“ taktika kohta. JTRIG-i olemasolu tuli ilmsiks tänu Snowdeni paljastustele ning nad tegelevad peamiselt oma vastaste mainete hävitamisega, kasutades selleks tihtipeale internetti. Greenwald oli kirjutanud mitmetest paljastustest, sealhulgas sellest, kuidas JTRIG jälgib Youtube’i ja populaarset blogimislehekülge Bloggerit, ründab arvatavaid Anonymousi liikmeid  samade DdoS rünnakutega, mille kasutamises aktiviste süüdistatakse, kasutab „meelõkse“ ehk seksi, et inimesi meelitada kompromiteerivatesse olukordadesse ning saadab hävitavaid arvutiviiruseid oma vastastele. GCHQ ise kirjeldab JTRIG-i eesmärki järgmisena: „kasutada interneti tehnikaid, et panna midagi toimuma päris- või kübermaailmas“.

 

Teeseldakse ka ohvreid

Greenwald püüdis oma viimase artikliga tuua tähelepanu JTRIG-i dokumendile „Pettuse kunst: interneti salaoperatsioonideks treenimine“, mida saab täies mahus vaadata siit. Dokumendist tuleb välja, et JTRIG kasutab oma eesmärkide täitmiseks kahte taktikat: 1. Asetada internetti valeinfot, et hävitada oma sihtmärkide mainet; 2. Kasutada sotsiaalteaduseid ja muid tehnikaid, et manipuleerida interneti vestluseid ja aktiviste, et luua soovitav lõpptulemus.

Oma eesmärkide saavutamiseks kasutatakse „false flag operatsioone“ (internetti postitatakse teise inimese nimel infot), võlts-ohvrite blogipostitusi või videosid (teeseldakse, et ollakse selle inimese ohver, kelle mainet hävitada proovitakse) ja foorumitesse eksitava ning negatiivse info postitamist. Dokumendis on ära toodud ka konkreetsemaid taktikaid sihtmärgi diskrediteerimiseks – seada „meelõks“, muuta nende fotosid sotsiaalmeedias, teeselda sihtmärgi ohvrit, kirjutada tema kolleegidele, naabritele, sõpradele ja perekonnale. Eraldi on välja toodud firma hävitamise juhtnöörid: lekita firma konfidentsiaalset infot teistele firmadele või pressile, postita teemakohastesse foorumitesse firma kohta negatiivset infot, peata tehinguid või riku ärisuhteid.

Lisaks ülalmainitud JTRIG-i meetmetele treenitakse agente mõistma ka psühholoogiat ning sotsiaalteaduseid, et oma sihtmärkidega paremini manipuleerida. Neile õpetati, kuidas infoga mängida, korraldada rünnakuid arvutivõrgustikule ning kuidas inimest saab mõjutada, kasutades juhte, usaldust, kuulekust ja nõustumist. Dokumendis uuritakse teooriaid inimsuhtlusest päriselus ja internetis ning seejärel proovitakse tuvastada mooduseid, kuidas selle suhtluse lõpptulemust endale sobivaks muuta. Mõnedeks nippideks on varasemate uskumuste ära kasutamine, loost vaid kildude esitlemine, musta valgeks rääkimine, stressi loomine, käitumise suunamine, rühmituses vastuolu ja viha külvamine.

 

JTRIG-i sihtmärgid ei pea olema isegi kuriteos süüdistatavad

Häiriv on fakt, et neid maine hävitamiseks mõeldud meetmeid ei kasutata vaid tavapärase luuresihtmärkide – vaenulike riikide ja nende juhtide, sõjaväeliste- ja teiste luureagentuuride peal. Enamasti ründab JTRIG inimesi, keda kahtlustatakse (kuid kellele pole esitatud süüdistust ega keda pole süüdi mõistetud) tavapärastes kuritegudes ning eriti neid, kes tegutsevad internetiaktivismiga. Dokumendist selgub, et agentuur ise on teadlik, et oma tegevusega nad „lükkavad piire“, ahistades inimesi, kes pole kuidagi seotud terrorismi või siseriikliku julgeolekuriskiga.

Ei pea olema mingi spetsialist, et mõista kui ohtlik on salajane valitsusagentuur, mis võib võtta enda sihtmärgiks ükskõik keda, tegutseb virtuaalselt ilma järelvalveta ja eksisteerib väljaspool tunnetatavat seaduslikku raamistikku. Kui inimest kiusatakse taga tema poliitilise veendumuse väljendamise pärast (näiteks aktivistid ja anarhistid, kelle mainet pidevalt mustatakse), siis on tegu juba inimese põhiseaduslike õiguste rikkumisega. Lisaks sellele, et poliitiliste veendumuste tõttu ei tohi inimest diskrimineerida, on meie põhiseaduses kirjas ka, et kellegi au ega head nime ei tohi teotada. Ometi teeb JTRIG just seda.

 

Vastusteta küsimused

Greenwald kirjutas GCHQ-le, et küsida paari küsimust: kas GCHQ tegutseb false flag operatsioonidega, kus internetti postitatakse valeinfot kellegi teise nimel, kas nad püüavad mõjutada või manipuleerida internetis toimuvaid poliitilisi arutelusid ja kas nende sihtmärgid on tavapärased pisikurjategijad või vaid välismaised ohuallikad. GCHQ ignoreeris neid küsimusi ja vastas, et nad ei kommenteeri luureküsimusi, kuid nende töö on vastavuses seadustega.

Oleks naiivne arvata, et JTRIG-i laadseid agentuure ei leidu rohkem. USA-s pakkus Obama nõunik Cass Sunstein 2008. aastal välja idee, et valitsus peaks looma salaagentide meeskonna, mis tungiksid interneti gruppidesse, veebilehtedesse ja aktivistide gruppidesse. Samuti peaksid agendid sulanduma jututubadesse, sotsiaalvõrgustikesse ning isegi päriselus leiduvatesse gruppidesse, mis levitavad tema silmis valesid ning kahjulikke vandenõuteooriaid valitsuse kohta. Üsna kindlasti on Euroopa Liidu riikidel sarnane agentuur, mis kas on osa JTRIG-ist või teeb sellega koostööd, sest sellistes küsimustes on alati rahvusvaheline koostöö asjasse segatud.

 

 

Allikas ja rohkelt lisalugemist: The Intercept

Foto: firstlook.org

 

Toimetas Marlen Laanep