Läbikukkunud kapitalism tekitab globaalset ebavõrdsust

18. aprill 2014 kell 14:12



2079473624_35ebbe0bee_z-448x293Kapitalismist läbi imbunud maailm peegeldab selles valitsevat sotsiaalset ja majanduslikku ebavõrdsust; vahe rikaste ja vaeste vahel on enamikes maades alates 1980. aastatest ainult suurenenud. Thomas Piketty hiljuti ilmunud raamat “Capital in the Twenty-first Century” väidab, et kui käesolev trend jätkub, näevad inimesed ka sellega kaasnevaid kohutavaid tagajärgi. Tegemist ei ole kõigest teadusliku ennustusega. Erinevad viimastel aastatel toimunud sotsiaalsed ja poliitilised liikumised nagu näiteks Occupy Wall Street on tõestuseks sellest, et üha enam inimesi märkab ühiskonnas valitsevat ebavõrdsust ning püüab sellele jõuliselt vastu astuda.

 

Prantsuse majandusteadlane Thomas Piketty avaldas hiljuti 700- leheküljelise suurteose nimega “Capital in the Twenty-first Century”, mille pealkiri paljudele ilmselt saksa filosoofi ja majandusteadlase Karl Marxi tuntud teost “Kapital” meenutab. Marxi ennustatud kapitalismi lõpp kunagi kätte ei jõudnudki, kuid Piketty usub, et ka tänaste majandusteadlaste tavapärased selgitused kapitalismist ei ole piisavalt veenvad, sest erinevalt klassikalistest majandusteadlastest nagu Karl Marx, David Ricardo ja John Stuart Mill ei pööra praegused majandusteadlased piisavalt tähelepanu kapitali kogumisele – säästmisele, investeerimisele ja rikkuse kasvatamisele. Piketty usub, et kapitalism on pime ning ainus viis selle hukatuslikust spiraalist pääseda on määrata progressiivne varamaks.

 

Kapitalismi olemus ja ajalugu

Kapitalism on viimaste sajandite jooksul tekitanud tohutu hüppe inimühiskonna progressis – oleme saavutanud eelnevalt kujutlematud materiaalsed elustandardid ning igasuguse inimpotentsiaali kujutlematu kasvu. Kapitalismi sisemine dünaamika tekitab kasude kõrval aga ka ebakindlust ning seetõttu on kapitalismi kasv alati teatavat vastuseisu näinud. Paljude kapitalistlike ühiskondade poliitiline ja institutsionaalne ajalugu ongi tegelikkuses püüelnud justnimelt selle ebastabiilsuse maandamise poole; vaid 20. sajandi keskpaiku kaasaegse heaoluriigi tekkega on hakanud kapitalism ja demokraatia teatavas harmoonias koos eksisteerima.

Kapitalism on majanduslike ja sotsiaalsete suhete süsteem, milles olulisel kohal on eraomand, teenuste ja kaupade vahetus ning nende teenuste ja kaupade tootmise ning turustamise kontroll läbi turumehhanismide. Kapitalismi mõningad elemendid on inimühiskondades eksisteerinud juba aegade algusest alates, kuid täpsemalt loetakse kapitalismi sünniks 17. ja 18. sajandit, kui mõnedes Euroopa osades ja Põhja- Ameerikas kõik kapitalismi jaoks vajalikud komponendid kokku said. Kui läbi ajaloo olid enamik majapidamisi tarbinud enamasti just asju mida nad ise tootsid ja vastupidi, siis just kapitalismi tulekuga hakkas rahvastik enamikke eluks vajalikke tarbeasju ostma, müües selleks maha enamiku asju, mida nad tootsid.

Turule orienteeritud leibkondade kasvuga ilmnes ka kapitalismi tohutu mõju peaaegu igale inimtegevuse aspektile. Kapitalismile eelnevatel aegadel olid traditsioonilised institutsioonid need, mis allutasid inimesed erinevatele kogukondlikele, poliitilistele ja religioossetele struktuuridele, hoides seega ära suuremad muutused ja progressi. Kapitalismi tulekuga saavutasid üksikisikud suurema kontrolli ja vastutuse oma elude üle, kui nad siiani kordagi olid kogenud – tegemist oli nii vabastava kui ka kohutava muutusega, millega kaasnes nii progress kui ka tagasilangus. Täna on kapitalismi kitsaskohaks tendents, et üha enam varasid on järjest üksikumate inimeste kätes.

 

Kapitalism ja ebavõrdus

Majandusteadlaste kapitalismi puudutavad argumendid on kokkuvõtlikult jagunenud kaheks: esimene, Karl Marxist alguse saanud traditsioon uskus, et kapitalism leiab kasumi vähenemises oma enesehävitusliku lõpu ning teise äärmuse järgi, mille populariseerijaks oli 1971. aastal Nobeli auhinna võitnud Simon Kuznets, peaks ebavõrdsus majanduste kasvades ja keerukamaks muutudes aina vähenema. Piketty arvates ei ole kumbki neist argumentidest tõendusmaterjalidega kinnitatav. Oma teoses näitab ta, et ei ole põhjust uskuda, et kapitalism võiks kunagi ebavõrdsuse probleemi lahendada. Pigem muutub ebavõrdsus postindustriaalses kapitalistlikus maailmas peaaegu igal pool aina hullemaks.

Postindustriaalsed sotsiaalsed trendid on omanud tohutut mõju ka sotsiaalse ebavõrduse kasvule. Kui näiteks perekonna sissetulek igal majandusastmel on eelmisega võrreldes kahekordne, siis nende perekondade sissetulekud, kes asuvad karjääriredelil kõrgemal positsioonil peaksid ka kasvama tunduvalt kiiremini, kui neist madalamatel ametitel olevatel perekondadel, samas kui majanduslikult madalamal positsioonil olevatel peredel ei ole märgata mingitki majanduslikku kasvu.

Selline süsteem seletab lahti vaesuse olemasolu. Kõik, ka kõige elementaarsemad vajadused nagu näiteks toit on rahuldatavad tarbekaupadega, mida müüakse kasumi eemärgi. Seega, ehkki tehniliselt on kõigil igapäevaselt vajadus teatud koguse toidu järgi, on kapitalistlikus süsteemis tegemist “efektiivse” nõudlusega vaid siis, kui inimene suudab tarbekauba eest tasuda. Taolise olukorra vastus seisneb tootmise organiseerimises. Kapitalistlik süsteem on ebaõiglane ja ebavõrdne, sest selles osaleb väike hulk inimesi, kes kogu tootmist kontrollib. Kuidas saab olla tegemist sissetulekute võrdsusega süsteemis, kus vaid vähemus valvab ja kontrollib omandiõigust asjade üle, mis maailmas valitsevad on: tehased, farmid, miinid ja kontorihooned?

Kõik eelnev on tavalistele inimestele märgata. Occupy Wall Street ja sellega kaasnenud ülemaailmsed protestiaktsioonid kandsid endas põhimõtteid nagu solidaarsus, millega seoses püüti ka ümber sõnastada näiteks tööjõu väärtustamist; OWS aktivistid püüdsid ette kujutada sotsi-poliitilist ja majanduslikku alternatiivi, mis pakuks võimaluse suurema võrdsuse saavutamiseks. Piketty raamatu üks olulisemaid eesmärke ongi ehk näidata, et aktivistidel üle maailma on õigus – ta kirjeldab olukorda, millele nii paljud inimesed on juba ammu mõelnud. Ebavõrdsus on globaalne nähtus ning Pikettyl näib olevat sellele ka globaalne lahendus: globaalne varade maksustamine kombineerituna kõrgemate maksumääradega suurema sissetulekuga inimestele.

 

Allikad: The Guardian 1, 2, The New Yorker, The Atlantic, Foreign Affairs, Socialist Alternative, Occupy Wall Street

Foto: newsjunkiepost.com

 

Toimetas Hendrik Mere