Kes on Rothschildid: pilguheit eliitperekonna ajalukku, IV osa

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

31. august 2013 kell 19:36



Rothschild-Family-Crest

Finantsmaailma tipus troonivad Rothschildid on maailma üle valitsenud juba väga pikka aega ja nende võimu kombitsad ulatuvad kaugele. Käesolev ajalooline kronoloogiline ülevaade aitab mõista, kes Rothschildid on ja kuidas nad võimu juurde jõudsid. Selles osas antakse ülevaade 20. sajandi algusest kuni 1920-ndateni.

 

1901: Palestiina koloonia juudid saatsid Edmund James de Rothschildi juurde delegatsiooni, ütlemaks, et kui ta soovib juutide kolooniat päästa, siis peab ta alustuseks jätma selle rahule ja lubama asunikel endil parandada seda, mida peab parandama. Edmund vihastas selle peale, öeldes: “Mina asutasin selle, mina üksi. Seetõttu ei ole mitte kellelgi, ei selle asukatel ega organisatsioonil, õigust minu plaanidesse sekkuda.“

1902: Sündis Philippe de Rothschild.

Philippe de Rothschild

1905: Rothschildide juutidest sionistide rühm, keda juhtis vene preester ja revolutsionäär Georgi Gapon, üritas kukutada Venemaa tsaari. Katse ebaõnnestus ja mässajad olid sunnitud Venemaalt põgenema, et leida pelgupaik Saksamaal.

1906: Rothschildid andsid teada, et seoses üha kasvavate rahutustega selles piirkonnas ja suureneva konkurentsiga Rockefellerite poolt (Rockefellerite pere on Rothschildide järeltulijad naisliini pidi), kellele kuulub naftakompanii Standard Oil, müüvad nad oma Kaspia ja Musta mere petrooleumiettevõtte RoyalDutch and Shellile.

1907: Investeerimispanga Kuhn, Loeb and Co juht Jacob Schiff, vereliinilt Rothschild, ütleb oma kõnes New Yorgi kaubanduskojale New York Chamber of Commerce: “Juhul kui keskpangal ei ole kontrolli oma krediidiressursside üle, tuleb sellel riigil läbi elada ajaloo kõige ulatuslikum ja sügavaimale ulatuv rahapaanika.“

Ootamatult leiab Ameerika end keset järjekordset Rothschidide korraldatud finantskriisi, mis rikub miljonite inimeste elu kogu Ühendriikides ja toodab miljardeid Rothschildidele.

1909: Jacob Schiff asutas Värviliste Inimeste Edendamise Riikliku Assotsiatsiooni (NAACP). See loodi mustanahaliste inimeste rahutuste ja rüüstamiste õhutamiseks, et põhjustada valgete ja mustade rassiviha. Juudi ajaloolane Howard Sachar ütleb oma raamatus “Ameerika juutide ajalugu“ järgmist: “1914 saab NAACP esimeheks Columbia ülikooli emeriitprofessor Joel Spingarn, kes värbab tööle ka sellised juudi liidrid nagu Jacob Schiff, Jacob Billikopf ja rabi Stephen Wise.“

Teised kaasasutajatest ažkenasi juudid olid Julius Rosenthal, Lillian Wald ja rabi Emil G. Hirsch. Alles 1920 sai NAACP-i esimeseks mustanahaliseks presidendiks James Weldon Johnson.

Maurice de Rothschild abiellus ažkenasi juudi Noemie Halpheniga.

 

Vaid üks jõud Euroopas – Rothschildid

1911: Werner Sombart nimetas oma raamatus “Juudid ja tänapäeva kapitalism“ (The Jews and Modern Capitalism), et alates 1820. aastast algas “Rothschildide ajastu“ ning lisab, et siis oli “vaid üks jõud Euroopas ja selleks olid Rothschildid“.

1912: Ajakirja “Truth“ detsembri numbris kirjutas George R. Conroy pankur Jacob Schiffi kohta: “Hr Schiff on suure erapanga Kuhn, Loeb and Co juht. See pank esindab Rothschildide huve sealpool Atlandit. Teda on kirjeldatud kui finantsstrateegi ning ta on aastaid olnud finantsjuht Standard Oilis. Ta oli Gouldide, Harrimanside ja Rockefelleritega nagu sukk ja saabas kõikides nende raudteeettevõtetes ja temast on saanud juhtiv võim Ameerika raudtee- ja finantssektoris.“

1913: 4. märtsil valiti Ameerika Ühendriikide 28. presidendiks Woodrow Wilson. Üsna varsti pärast tema ametisse pühitsemist külastas teda Valges Majas ažkenaši juut Samuel Untermyer advokaadibüroost Guggenheim, Untermyer and Marshall ning üritas temalt välja pressida 40 000 dollarit, rõhudes afäärile, mis Wilsonil oli ülikoolis ühe professori naisega. Kuna presidendil ei olnud sellist raha, pakkus Untermyer välja, et ta maksab naisele selle summa omast taskust tingimusel, et Wilson määrab esimesel võimalusel Ameerika Ühendriikide ülemkohtu ametisse isiku, keda Untermyer soovitab. Wilson jäi sellega nõusse.

Jacob Schiff asutas Ühendriikides organisatsiooni Laimuvastane Liiga (Anti Defamation League – ADL) . Samal aastal asutasid Rothschildid ka oma viimase ja senini toimiva keskpanga USA-s – Föderaalreservi. Kuulsa lenduri Charles Lindberghi isa, kongresmen Charles August Lindbergh ütles Föderaalreservi heaks kiitmise päeval: “See seadus näitab suurimat usaldusavaldust maailmas. Kui president sellele avaldusele alla kirjutab, seadustab ta monarhliku võimu läbipaistmatu valitsuse ja selle pangandus- ja rahandusseadusega viiakse lõpule kõigi aegade suurim kuritöö.“

On oluline märkida, et Föderaalreserv on eraettevõte – oma olemuselt ei ole ta föderaalne ega pole temas ka mingit reservi. Tagasihoidliku arvutuse kohaselt ulatub selle ettevõtte käive aastas 150 miljardi dollarini ning Föderaalreserv ei ole kordagi oma ajaloo jooksul väljastanud raamatupidamisaruannet.

 

1914: Esimese maailmasõja algus

20. sajandi esimeses ilmasõjas laenavad Saksa Rothschildid raha Saksamaale, Briti Rothschildid Suurbritanniale ja Prantsuse Rothschildid Prantsusmaale. Rothschildidel on võim kolme Euroopa suurima uudisteagentuuri üle – need on Wolff (asutatud 1849) Saksamaal, Reuters (asutatud 1851) Inglismaal ja Havas (AFP, asutatud 1835) Prantsusmaal. Rothschildid kasutavad Wolffi, et manipuleerida sakslasi sõda pooldama. Selleks ajaks mainitakse uudistes Rothschilde vähe, sest nad ise omavad suurt osa meediast.

1916: 4. juunil määrati president Wilsoni käsul (mainitud väljapressimise tulemusena) Ameerika Ühendriikide Ülemkohtus ametisse ažkenaši juut Louis Dembitz Brandeis. Kohtunik Brandeis juhtis ka sionistide täidesaatvat organit Executive Committee for Zionist Affairs. Esimese maailmasõja keskel oli sõjaline ülekaal Saksamaa poolel, kes olid seda sõda võitmas, sest Rothschildid rahastasid Saksamaad rohkem kui Prantsusmaad, Itaaliat ja Inglismaad. Rothschildid ei soovinud rahastada Venemaa tsaari, kuid Venemaa sõdis Prantsusmaa, Itaalia ja Inglismaaga ühel poolel.

Kuid siis toimus tähelepanuväärne sündmus. Kuigi Saksamaa oli sõda võitmas ja ükski vastase sõdur polnud oma jalga veel Saksamaa pinnale tõstnud, pakkus Saksamaa äkki ilma igasuguste hüvitusteta Inglismaale vaherahu. Samal ajal, kui Inglismaa kaalus Saksamaa pakkumist, saatis Rothschildide agent Louis Brandeis sionistide delegatsiooni Ameerikast Inglismaale, lubades tuua Ameerika sõjatandrile Inglismaa poolel. Tingimuseks oli see, et inglased annavad Rothschildidele endale kuulunud maa Palestiinas.

 

Palestiina tehing ja tsaariperekonna hukkamine

Rothschildid soovisid Palestiinat endale järgmistel põhjustel: neil olid Lähis-Idas suured äriplaanid ja nad soovisid luua omaenda riiki koos sõjaväega, mida nad kasutada oma ärihuvide kaitsjana. Miskipärast jäi neil kahe silma vahele nende endi kodumaa Gruusias.

Inglased nõustusid Palestiina-kokkuleppega ja Londoni sionistid võtsid ühendust oma Ameerika-kaaslastega, et neid sellest informeerida. Ootamatult pöördusid Ühendriikide kõik suuremad ajalehed, kes enne olid olnud Saksamaa poolel, nende vastu ning ajalehtedesse ilmusid propagandistlikud pealkirjad stiilis “Saksamaa sõdurid tapsid Punase Risti arste“; “Saksamaa sõdurid rebisid lastel käsi küljest“ jne, mis meelestasid ameeriklasi sakslaste vastu.

Samal aastal kandideeris president Woodrow Wilson taas presidendiks kampaaniaga “Vali mees, kes hoiab su pojad sõjatandrilt eemal“.

12. detsembril pakkusid Saksamaa ja tema liitlased Antandile rahu, et lõpetada sõda.

1917: Saksamaa rahupakkumise tulemusena hakkas Rothschildide sõjaveski Ameerikas jahvatama, külvates seal propagandat, mis viis president Wilsoni oma lubadusest taganemiseni ja kiskus Ameerika Esimesse maailmasõtta.

Rothschildid soovisid oma brittidele antud Ameerika kaasamise lubaduse tagatiseks mingit kirjalikku tõendit, et Suurbritannia oma osast kinni peab. Suurbritannia tollane välissekretär Arthur James Balfour kirjutas kirja, mida tuntakse “Balfouri deklaratsiooni“ nime all.

Rothschildid tellisid tsaar Nikolai II ja terve tema pere hukkamise, mis pandi toime bolševike käe läbi. Mõrva eesmärk oli nii Venemaa üle kontrolli saavutamine kui ka “postuumne“ kättemaks tsaar Aleksander I-le maailmavalitsuse plaani blokeerimise eest 1815. aastal Viini Kongressil ning tsaar Aleksander II-le president Lincolniga sõbrustamise eest 1864. aastal.

Rothschildide jaoks oli tähtis, et koos tsaariga mõrvataks ka tema abikaasa ja lapsed, ses seda oli lubanud Nathan Mayer Rothschild 1815. aastal.

Czar Nicholas II and family -- murdered by the Rothschilds

USA kongresmen Oscar Callaway informeeris Kongressi, et J. P. Morgan on Rothschildide käsilane, kes on võtnud üle kontrolli Ameerika meediatööstuse üle. Ta ütles: “1915. aasta märtsis sai J. P. Morgan kokku 12 ajakirjandusmaailmas kõrgel kohal oleva mehega ja palkas nad kõige mõjuvõimsamate ajalehtede ja nende sõsarlehtede toimetusse Ühendriikides, et kontrollida päevalehti… Nad leidsid, et on vajalik osta kontroll vaid 25 suuremasse ajalehte ja jõuti omavahel kokkuleppele. Osteti ära ajalehtede poliitiline meelsus ja palgati kuupalgaline toimetaja, kelle ülesanne oli anda õige häälestus sõja, rahanduse ja muu olulisega seotud infole.“

JPMorgan

1919: Jaanuaris said surma ažkenasi juudid Karl Liebknecht ja Rosa Luxemburg, kes hukkusid Rothschildide rahastatud kommunistliku riigipöörde käigus Berliinis.

Toimus Versailles’i rahukonverents, kus otsustati kahjutasud, mida Saksamaa pidi võitjatele Esimese maailmasõja lõpul maksma. 117 sionistist koosnev delegatsioon, mida juhtis ažkenasi juut Bernard Baruch tõstis üles küsimuse Palestiina lubaduse kohta. Sel hetkel taipasid sakslased, miks Ameerika nende vastu pöördus ja kelle mõjul see toimus.

Sakslased tundsid loomulikult, et sionistid reetsid neid, sest sel ajal, kui Rothschildid sõlmisid Britanniaga tehingu Palestiina peale vastutasuks Ameerika sõtta toomise eest, oli Saksamaa veel juudisõbralik riik. 1822. aastal kehtestatud juutide emantsipatsiooni seadus garanteeris juutidele Saksamaal samad põhiõigused mis sakslastele. Samuti oli Saksamaa ainus riik Euroopas, kes ei seadnud juutidele mingeid piiranguid, andes Venemaalt põgenevatele juutidele varjupaika.

 

Juutidest bolševikud Gulagi tapamasina tüüri juures

Siiski olid Rothschildid oma osa kokkuleppest täitnud ning selle tulemusena kinnitati Palestiina juutide kodumaaks ning seda hakkas kontrollima Suurbritannia (sest Suurbritanniat kontrollisid Rothschildid). Sellel ajal oli vähem kui 1% palestiinlastest juudid. Tasub ära märkida, et Versailles’i rahukonverentsi võõrustaja oli parun Edmund de Rothschild.

29. märtsil kirjutas Londoni The Times Venemaa bolševike kohta: “Üks huvitav fakt bolševike liikumise kohta on kõrge mitte-venelaste protsent selle liikumise ladvikus. 75 protsenti kolme-neljakümnest komissarist või juhist, kes olid kesksed jõud bolševistlikus liikumises, olid juudid.“

On fakt, et Rothschildid olid venelaste peale vihased, sest viimased ei lubanud oma riiki keskpanka ehitada. Seega kogusid nad grupi juudi soost spioone ja saatsid nad Venemaale, et seal revolutsiooni õhutada. Neile juutidest spioonidele anti vene nimed – näiteks Lev Trotski sünninimi oli Bronstein. Need grupid saadeti laiali üle terve Venemaa, et õhutada mässu ja rahutusi. Muu hulgas kinnitab The Jewish Post International Editioni 24. jaanuari 1991. aasta number, et ka Vladimir Lenin oli juut. Lenin on ka öelnud: “Keskpanga asutamine kommuniseerib 90% rahvast.“

Need Rothschildide rahastatud juutidest bolševikud läksid ajalukku 60 miljoni kristlase ja mitte-juudi tapmise eest Nõukogude Liidus. Vene kirjanik ja dissident, Nobeli rahupreemia laureaat Aleksandr Solženitsõn kinnitab“Gulagi Arhipelaagi” 2. osas, et sionistlikud juudid rajasid ja administeerisid Nõukogude Liidus Gulagi koonduslaagrit, kus hukkusid kümned miljonid kristlased ja mitte-juudid.

Oma raamatus nimetab ta isegi selle suure tapamasina administraatoreid. Need on Aron Solts, Jakov Rappoport, Lazar Kogan, Matvei Berman, Genrihh Jagoda ja Naftali Frenkel. Kõik kuus olid sionistlikud juudid.

N. M. Rothschild&Sons sai püsivaks ülesandeks iga päev üles lüüa kulla hinda maailmas. See toimus Londoni ärikontorites kuni aastani 2004.

 

Järgneb.

 

 

Allikas: Humans Are Free

Fotod: humansarefree.com

 

Toimetas Meeli Seermaa