Erki Kaikkonen: Kõik, mida me kuuleme, ei ole faktid, vaid tõlgendus

5. märts 2014 kell 20:43



erkiViidates artikli pealkirjaks olevale lausele, kirjutab Erki Kaikkonen, et tänapäeval tuleb meil seda Marcus Aureliuse tõdemust võtta ehk tõsisemalt kui kunagi varem, sest on erinevaid fakte ehk tõlgendusi selle kohta, milline on maailm. Iga fakt on vaid üks võimalik vaatenurk, kirjeldamaks tajutavat maailma, aga sellest, milliseid tõlgendusi ehk fakte me usume, sõltub see, millele oleme avatud ja mida tõrjume.

 

Nii kaugele, kui meie kultuurimälu tagasi ulatub, ei ole inimene kunagi varem olnud igapäevaselt silmitsi sedavõrd suure inimtekkelise info hulgaga. Erinevad meediumid, TV, raadio, ajalehed-ajakirjad on kõik mõjutatud välgukiirusel üle planeedi kihutavatest inimtekkelistest infovoogudest, mille võimsaim kandja on kahtlemata internet.

1993 formuleeris Tim Berners-Lee oma hüpertekstikeele (HTML-i) esimese versiooni. Teaberuum, kus seda kasutama hakati, sai veebi (World Wide Web – WWW) nime. 2012. aasta 30. juuni seisuga oli maailmas üle 2,4 miljardi internetikasutaja, nüüd ilmselt juba oluliselt rohkem.

Mitte väga kaua aega tagasi kulus teate saatmiseks teisele mandrile nädal või kaks. Nüüd on aga suure osaga planeedi inimestest võimalik sekundite jooksul infot vahetada. See muudab meist igaühe mõju potentsiaalselt globaalseks, tehes meid samas tundlikuks ja globaalse info suhtes. Tartu ülikooli emeriitprofessor Marju Lauristin juhtis juba mitu aastat tagasi tähelepanu vajadusele ülikoolis sisse viia meedia ökoloogia õppeaine, omandamaks kriitilist lugemisoskust ja võimet orienteeruda infotulvas ning erinevate vaatenurkade ja tõlgenduste rohkuses.

 

Miks see kõik oluline on?

See on oluline selleks, et meiega ei juhtuks nii nagu selle artikli juures oleval pildil saksa rahvaga. Nemadki uskusid seda, mida neile jutustati – lugu sellest, kes nad on, kust nad tulevad ja kuhu lähevad. Alles aastaid hiljem mõistsid nad, kuhu see oli välja viinud, ja seda, kuidas lood, mida nad uskusid, võimaldasid neil nõustuda selliste tegudega ja teha ise asju, mida me sooviksime kõik, et kunagi ei juhtuks.

Meil on vaja igaühel üksi ja kõigil üheskoos pingutada selle nimel, et olla teadlik neist lugudest, mida meile enda ümber toimuva kohta – nii lähemal kui ka kaugemal – räägitakse. Selleks tuleb meil esmalt julgeda tunnistada, et kõik, mida me maailma kohta teame, on alguses üks lugu, individuaalne ja kollektiivselt jagatu. Osa lugusid aitab meil elada kooskõlas ja jätkusuutlikult enese, ühiskonna, oma kultuuri ja looduskeskkonnaga, teised lood ja nende järgi elamine viivad meid aga üsna märkamatult kannatusse – just nagu seda teeb osav taskuvaras. Olgem ärkvel ja praktiseerigem teadlikkust.

 

Kõik, mida me kuuleme ei ole mitte faktid, vaid tõlgendus. Kõik, mida me näeme, pole mitte tõde, vaid vaatenurk.

Rooma keiser Marcus Aurelius (121–180), keda on nimetatud filosoofiks keisritroonil

Tänapäeval tuleb meil Marcus Aureliuse öeldut võtta ehk tõsisemalt kui kunagi varem. On erinevaid fakte ehk tõlgendusi selle kohta, milline on maailm. Fakte, mis peaksid olema tagasiside selle kohta, kuidas meil läheb. Iga fakt on üks võimalik vaatenurk, kirjeldamaks tajutavat maailma selles edukalt orienteerumiseks. Sellest, milliseid tõlgendusi ehk fakte me omaks võtame ehk usume, sõltub see, kuidas me end tunneme ja kuidas käitume; see, millele oleme avatud ja mida tõrjume. Need faktid on kas rohkem või vähem ka kujuteldavad. Reaalsuseks kujunevad nad kuulaja jaoks neid toetava retoorika tõttu.

 

Vaadelgem siis kriitiliselt paari üldlevinud vaatenurka maailmast, milles me elame

Kas SKT on fakt või on tegemist hoopis ühe suhtelise mõõteinstrumendi ehk vaatenurga genereerimisega, mis toetab teatud maailmavaadet, motiveerides meid selle kohaselt käituma ja võimaldades õigustada paljusid poliitilisi otsuseid.

Üsna hea näide on pidevalt poliitikute ja avalikkuse huviorbiidis olev nn heaoluindeks (SKT) – sisemajanduse kogutoodang kui meie edu ja heaolu mõõdik. See nn fakt on ju vaid üks viis näha põhjuslikke seoseid, olles praeguseks ka äratõestatult mitte just kõige adekvaatsem indeks, hindamaks, kuidas ühiskonnal kui tervikul selle regulatsiooni eri tasanditel läheb.

On tõestatud, et see, mida mõõdame, seda me ka saame. Nii võib öelda, et hinnates meie elu selle mõõdiku järgi, hakkab see mõjutama meie valikuid ja plaane. Siiski peame oluliseks argumendiks, kui ajalehes jälle kirjutatakse, et SKT on tõusnud. See peaks meile tähendama justkui midagi head, seda, et meil läheb kõigil hästi. Samuti öeldakse meile, et mida rohkem teeme tööd, teenime tulu ja tarbime, seda suurem on SKT – seega jääb meile mulje, nagu oleksime panustanud üldisesse heaollu. Aga kas sa tunned, et läheb paremaks? Sest kui mõõdik mõõdab õigeid parameetreid, siis me peaks tundma, et oleme õnnelikud ning meil ja inimestel meie ümber läheb hästi. Teoreetiliselt peaksime me olema õnnelikud ja seda ka tundma, samamoodi, nagu keha annab meile pärast kosutavat söömaaega teada, et kõht on täis…

Mulle isiklikult tundub, et iga kord, kui räägitakse SKT tõusust, räägitakse sellest, kuidas meil on õnnestunud rohkem kulutada, laenata ja tarbida ning muuta rohkem elu Maal rahaks, samas kui on tekkinud rohkem jäätmeid ja prügi, rohkem elusolendeid on sündinud ja surnud vangistuses kui toodang inimliigi isude rahuldamiseks, ja seda kõike aina efektiivsemalt. Tõsi, enamasti räägime me sellest teiste mõistete kaudu.

Heitkem pilk aga nn reaalsusele ehk meie argisele arusaamale elust enese ümber, milles toimuva mõistmine ei ole enamasti mitte reaalsuse kirjeldus, vaid vaatenurk, kuigi meile meeldiks mõelda vastupidi. See teeb meid ka avaliku “jutuvestmise” kergeks saagiks. Selle tõesuses püütakse meid veenda iga päev. Pane tähele, et objektiivseks pead sa seda lugu, mis ühildub sinu senise arusaamaga elust ja kallutatuks seda, mis on uus ja koheselt ühildamatu.

 

1. vaatenurk: rahuvalvamine ja globaalne terrorismivastane sõda

Suurem osa meist on kuulnud lugu rahuvalve ja inimõiguste missioonidest. Vähemalt nii sellest jutustatakse. Kas pole nii, et paljud meist usuvad selle sõjalise missiooni õigsusesse? Sellel sõjalist sekkumist õigustaval agendal on ka teine nimi – globaalne terrorismivastane sõda (GWOT). Eestigi on riigina selles jutustuse järgi õilsas plaanis osalemas, seismas koos oma liitlastega õigluse ja õige elukorralduse ning turvalisuse ja rahu eest maailmas.

 

2. vaatenurk: märkamatult, meie kõigi toetusel sündinud impeerium

Aga on ka teine viis selle sama loo jutustamiseks, mida sa ehk kuulnud polegi. Teine vaatenurk on järgmine. See lugu põhineb Kanada geograafiaprofessori Jules Dufouri ja CRG uuringute assotsiatsiooni avaldatud uuringu kokkuvõttel, mis avalikustati 2007. aastal. Need andmed on kogutud 2001–2005.

See on lugu ühest riigist, keda me peame oma liitlaseks ja keda toetame selles rahuvalvamise ja globaalse terrorismi vastases õilsas missioonis ja kes on ühtlasi ka kogu selle globaalse sõjalise missiooni eestvedajaid. Uuringu põhjal on see suurriik kehtestanud kontrolli 191 valitsuse üle, mis kuuluvad ÜRO-sse. Erinevate piirkondade vallutamist, okupatsiooni ja/või muul viisil juhtimist toetab integreeritud sõjaväebaaside ja rajatiste võrgustik, mis katab kogu planeeti (mandreid, ookeane ja kosmost). Kõik see kuulub laiahaardelise impeeriumi juurde, mille täpseid mõõtmeid polegi lihtne kindlaks teha.

Neid militaarrajatisi kirjeldavad peamised teabeallikad 2007. aasta seisuga (nt C. Johnson, NATO järelevalvekomitee, rahvusvaheline võõrsõjaväebaaside kaotamise võrgustik) kinnitavad, et USA opereerib ja/või kontrollib 700–800 sõjaväebaasi üle maailma. Hugh d’Andrade’i ja Bob Wingi 2002. aasta kaart “USA väed ja baasid maailmas, “pideva sõja” hind” kinnitab USA sõjaväelaste viibimist 156 riigis.

Vaata ka: Ameerika Ühendriikide sõjalised baasid üle planeedi.

Tänaseks kuulub USA-le hinnanguliselt üle 900 sõjalise esinduspunkti ligi 200 riigis. USA on riik, kes praeguseks on saavutanud meie planeedil sõjalis-tehnoloogilise ja majandusliku hegemoonia ehk ülemvõimu. Oma huvide teostamise õigustamiseks apelleerib ta endale sobivale vaatenurgale, mis kasutab ajaloost ammu tuntud lugu, mille tuum on püha sõda rahu nimel maailmas, nende väärtuste nimel, mille järgi me usume end elavat. Neid väärtusi õpetatakse ja jutustatakse meile koolis maast madalast kui ainuvõimalikku ja ainuõiget inimelu ja ühiskonna korraldust. Samasse kategooriasse kuulub ka lugu demokraatiast ehk siis vaatenurk demokraatia või kapitalismi jutustamisest.

 

Miks me usume lugu rahu valvamisest ja kaitsmisest?

Miks me siis ikkagi usume rahumissiooni maailmas ja oleme nõus, et meie kui riigiaparaadi rahastajate ja maksumaksjate raha eest peetakse sõda võõral maal kellegi teise huvides?

Meid on pandud muu hulgas ka erinevate demagoogiliste võtetega uskuma, et seda tehakse on meie turvalisuse ja kaitsmise huvides. Või võetakse vaikimisi omaks retoorika, et meil ei olegi valikut, sest oleme liiga väikesed. Alles see oli, kui meie kaitseminister oli USA sõjaväebaasi Eestisse majutamise eestkõnelejaks. Ning kui jutt on kord juba meie rahvuslikust turvalisusest ja kaitsest, siis selle vajalikkuse kahtluse alla seadmine on juba ise tabu, mis lõpeb selle väljaütlejale avalikult ühel või teisel viisil marginaliseerimisega.

Miks me nii teeme? Miks mina saan seda öelda, aga paljud ei saa, ei julge või ei tahagi? Ehk on neil liiga palju kaalul. Paljud on töötanud aastaid oma karjääri ja sotsiaalse positsiooni ning parema isikliku elukvaliteedi nimel, lootes, et see toob isikliku ja perekondliku õnne ja heaolu. Usume oma haridusse ja maailmapilti kui tõesesse ja see on igati loomulik. Arvame, et vaid teistes riikides on inimesed ja nende maailmapilt kujundatud nende hariduse ja meedia kaudu võimule meelepäraseks. Analoogia võib leida meie suhtest reklaami. Enamik inimesi ju usub, et reklaam neid ei mõjuta, tegelikkus on aga vastupidine.

 

Parem on vaikida ja elada selle loo järgi, mida teisedki usuvad, sest nii on lihtsam ja turvalisem

Me ju mäletame liiga hästi jutustust meie väidetavast minevikust ja sellest, kui habras see elu on. Ilmselt oled juba kuulnud, et on ka teine lugu esimese Eesti Vabariigi kohta (vt raamat “Vaikiv ajastu Eestis”) ning see lugu avab hoopis teise vaatenurga ka tänaste poliitiliste sündmuste mõistmiseks Eestis. Taas kord kehtib vanasõna: kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta – see tähendab, et võimetus minevikust õppida ei luba meil olevikus ära tunda jätkusuutlikke valikuid.

Teistpidi võimalikkuse ja vaatenurga kaalumine võib tunduda isegi ohtlik. Mingilgi määral sellega nõustudes või seda isegi kaaludes tuleb hakata ju kõike ümber hindama ning selle psüühiline ja emotsionaalne intensiivsus ning oma elu ja toimimise motivatsiooni ümberhindamise teekond ei ole teadupoolest kõige mugavam elamise viis. Pole ju sel puhul ees ka rada, nägemaks, kuidas seda kõige ladusamalt teha. Meil pole ühtki avalik-õiguslikku haridusasutust, kus seda õpetatakse, ja kuigi erinevate distsipliinide all võib leida teistlaadi vaatenurki, jäävad need enamasti teoreetilisele tasandile. Sellist teed ei ole aga üldse olemas selles loos, mille järgi ühiskond oma asju korraldab ja end määratleb. Ja teise tee valimine eeldab kahtlemata julgust.

 

Ketserid, terroristid ja fašistid

Elus juba kord on nii, et lihtsam on eitada kõike, mis ei lange kokku olemasoleva maailmapildiga ehk looga maailmast, kui lubada viivukski kahelda osakeseski sellest loost, mida tuntakse maailmapildina. Mäletagem aga, et niisamuti kahtlesid kõik kunagi kui üks mees heliotsentrilises maailmapildis ja kõiki, kes päikesekeskse maailmapildi jutuks võtsid, ähvardati tuleriida ja ketserlusega. Tänapäeval on sõna “ketser” asendatud sõnaga “terrorist” või vahel ka “fašist”.

Enese üldlevinud maailmapildile vastandumine eeldab julgust, sest see tähendab teatud määral ka enese kujundatud identiteedi ning motivatsiooni kahtluse alla seadmist. Muutes ära kasvõi ühe elemendi, hakkab muutuma kõik. Ilmselt on see midagi, mida me tajume. Sest ega me muidu lõpuni kuulamata ja lõpuni lugemata tormaks hävitavaid hinnanguid andma. Paljud ehk kogevad, kuidas siinseski poliitilises kultuuris on valel pikad jalad ning lausa seitsmepenikoorma saapad ning et need saapad on vastupidavad ja nendega jõuab kaugele. Nii on paljud märkamatult võtnud üldlevinud suhtumise kui keskkonnatingimuse omaks, nagu me oleme omaks võtnud erinevad aastaajad. Ja arvamegi tõsimeeli, et loorberipärga, võimu ja õigust olla meie eestkõnelejaks vääribki see, kes suudab valest puhtalt välja tulla.

Kuid aina enam on ka neid, kes on julgenud ühe või teise kogemuse tõttu astuda sammu kõrvale koduselt teelt, julgedes kaaluda ka mõnda teist vaatenurka ja jutustust maailmast.

 

Punase kapsli allaneelamine

Neile, kes on seda kogenud, on see teatud mõttes nagu punase kapsli allaneelamine, mis viib justkui Matrixisse või kui soovite, siis jäneseurgu, kus kehtivad hoopis teised lood, mis on aluseks uskumustele, väärtustele ning neist tulenevale viisile tõlgendada ja kirjeldada elu, sellega suhestuda ja selles orienteeruda.

Nii on iga lugu kui kaart ja mõned lood kirjeldavad reaalsust kui maastikku ehedamalt kui teised, et elus kui maastikul edukalt orienteeruda. See lugu laseb näha eelnevast erinevaid seoseid ja põhjuslikkust ning näivustki – vastuolu sõnade ja tegude vahel, mida on varjatud osava retoorika ja kulunud vaigistamisvõtetega, mis toimivad, kuna vaid vähemus on valmis väljuma mugavustsoonist. Enamus soovib end teostada ühel või teisel viisil enese valitud valdkonnas, hoida oma elustandardit ning tunda end turvaliselt ja omaksvõetuna.

See kõik ongi põhjuseks, miks iga päev paljud meie hulgast erinevates ametites ja rollides pigistavad silma kinni või vaikivad, kui neid on liigsete küsimuste esitamise pärast töökohalt kõrvaldatud nn juriidiliselt korrektsete võtetega. Vaikivad, sest tahavad elada edasi ja omada ligipääsu võimalustele siin väikeses ühiskonnas, kus kõik tunnevad kõiki.

 

Üksi oleme nõrgad ja meil puudub jõud oma väärtuste ja unistuste ning südame järgi elada, sest jätame end üksi oma kogemustega

Me tunneme end ehk üksi ja sunnituna leppima sellega, millest rääkimine tooks kaasa probleeme. See ohustaks võib olla meie võimalusi leida neid, kes samamoodi kogevad ja panna nendega seljad kokku, leidmaks viise sellest kõnelemiseks, mida tehakse avaliku retoorika ja juriidilise korrektsuse varjus.

Me teeme igal hetkel teatud mõttes valiku, millise loo järgi me elame, millise tõlgenduse võtame aluseks. Jah tõsi, enamasti on meil kalduvus pidadagi seda lugu ja tõlgendust eluks ja reaalsuseks. Ning kui kogeme vahel rollikonflikte, siis see avaldub ühtaegu nii inimese sees kui ka nende lugude konfliktina, millega ta samastunud on. Nii võib metafoorselt kirjeldada inimteadvusi suplemas sügaval lugude ja alusnarratiivide ookeanis, kiindudes ühtede lugude külge enam kui teiste külge ja osasid lausa vältides või nendega vastandudes.

Mida enam oleme õppinud ja spetsialiseerunud, seda tõsikindlamini oleme neisse lugudesse kiindunud. Meie suurimaks kiindumuseks ja sümpaatiaks on kahtlemata mina-lugu, millega me samastume kõige ennastunustavamalt. Ja kiindumus sellesse loosse loob ka selle jõujoone, mis minevikuna jutustatava loona voolab meie enda identiteeti vormides hoiakuteks ja uskumusteks. Sellest kantud äratundmised vermuvad meie valikute kaudu tulevikuks ja see on see, mida kogeme olevikuna täna.

Vaadates kasvõi praeguste Ukraina sündmuste meediakajastusi, võib märgata vaatenurkade paljusust, ning seda, kes kes kelle versiooni toimuvast toetab ja miks. Ning sedagi, kuidas seda kasutatakse ära riigisisese poliitilise võitluse pidamiseks ehk oma positsiooni kindlustamiseks. Sealjuures on soovitav mitte takerduda rääkija akadeemilisse või sotsiaalsesse staatusesse.

Selle teema lõpetuseks sobib kasutada taas Marcus Aureliuse sõnu: “Inimene ei pööra vabatahtlikult selga tõele, mõõdukusele, õiglusele ja headusele, vaid mingi jõu sunnil; mida selgemini sa seda mõistad, seda leebemalt suhtud inimestesse.”

 

Erki Kaikkonen

 

Foto: arhiiv, wpmedia.news.nationalpost.com