Mis jõustas 19. sajandil domineerivaid “nakkusteooria- ja karantiinivastaseid” ja mida nad saavutasid?

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

13. jaanuar 2021 kell 14:48



Vaidlused, kas nakkushaigusteks nimetatud seisundid kanduvad ühelt inimeselt teisele või on tingitud ebatervislikust keskkonnast (eluviisist) või hoopis millestki muust, on kestnud aastasadu. Teadusajakirja International Journal of Epidemiology 2009. aasta artikli kohaselt oli nakkusteooria 19.sajandi keskel isegi üllatavalt lähedal väljasuremisele, kuni 1860-1880. aastatel toimunud meditsiinilise ja poliitilise revolutsioonini, mille käigus sai domineerivaks ideeks Louis Pasteuri pisikuteooria.

 

Seda, et nakkusteooriad tundusid 19. sajandi esimesel poolel aegunud ja populaarsust kaotamas, on järgmiste näidete põhjal hõlpsasti näha:

  • Trotter räägib 1804. aastal põlglikult „vanadest nakatumise hüpoteesi reliktidest”.
  • Thomas Wakley (“Alpha”) väidab 1832. aasta Lancetis, et kindlasti pole viimase viiekümne aasta jooksul nakkushaiguste loendisse lisatud ühtegi haigust.
  • Ozanam kirjutab 1835. aastal: “Me teame paljusid autoreid, kes kirjutasid nakkuse levimisest mikroskoopiliste organismide kaudu … me ei raiska aega nende absurdsete hüpoteeside ümberlükkamiseks.”
  • Wunderlich räägib 1843. aastal “lapselike ideede jäänustest”.
  • C.F. Riecke ütleb 1859. aastal, et nakkushaiguste doktriin pole sajandeid edasi arenenud ja hiljutised uuringud on kukutanud kogu vana autoritaarse ehitise.

Populaarsus, mida nakkusteoooriad tänasel päeval meie meeltes kannavad, on eranditult tingitud väga põhjalikust noorenemisest, mille need läbisid 1870. ja 1880. aastatel, kui kerkis esile pisikuteooria. Seega polnud nakkusteooriate areng sugugi mitte lineaarne, vaid pidev tõusude ja mõõnade seeria, aktsepteerimine ja ümberlükkamine. Klassikalisele antiikajale peaaegu tundmatu nakkuse mõiste oli Lääne kultuuris tugevalt kinnistunud pärast seda, kui juudi (nakkusteooriat pooldav) Vana Testament oli kristluse püha raamatuna aktsepteeritud. Pärast karantiinide kehtestamist enamikus kristlikes riikides 15. ja järgnevatel sajanditel oli nakkuse mõistel ka riigi, maise võimu, ametlik toetus.

Kummalisel kombel koges nakkusteooria 19. sajandi esimesel poolel, vahetult enne lõplikku ja ülekaalukat võitu, oma pika ja tormilise karjääri jooksul kõige sügavamat depressiooni ja devalveerumist ning vahetult enne kadumist oli “nakkusvastasus” (anticontagionism) jõudnud oma kõrgeima arengu, aktsepteerimise ja teadusliku austusväärsuse tippu. René la Roche nimetas seda lausa revolutsiooniliseks sündmuseks, millel on soodumus luua maksimaalse segaduse keskel midagi uut. Pole sugugi juhuslik, et meditsiiniline revolutsioon toimus paralleelselt paljude teiste poliitiliste revolutsioonidega.

 

Mis jõustas nakkusvastaste liikumist?

“Me ei saa vaadata meditsiinitöötajate vastupanu nakkusdoktriinile kui üksnes tõestust varjatud konservatiivsusest. Sellel suhtumisel olid kindlad põhjused. Inimesed tajusid üleüldist nakkushaiguste levikut, jälgides katku levimist riigiti ja meresadamast meresadamasse; kuid fakte lähemalt tundev arst mõistis, et ükski olemasolev nakkusteooria ei suutnud neid nähtusi seletada. Pisikuteooriale eelnenud nakkust visualiseeriti kui teatud keemilise või füüsilise faktori otsest levimist haigelt inimeselt vastuvõtlikule ohvrile kontakti või nakkust kandvate objektide kaudu või läbi atmosfääri. Arst teadis, et selline teooria oli selgelt ebapiisav. Juhtumid esinesid ilma sellise otsese mõjutuse võimaluseta. Osad juhtumid jäid olemata, isegi kui kui selline otsene mõju oli olemas. Epideemiad puhkesid ilma ühegi väljastpoolt äratuntava juhtumi sissetoomiseta; linnas või riigis raevutsesid need konkreetses linnajaos ega suutnud selle piirkonna piiridest kaugemale levida. Haiguspuhangud algasid ja lakkasid ilma igasuguste põhjusteta, mis oleksid otseselt seotud haigete olemasolu või puudumisega



Nakkusvastaseid motiveeris nende aega iseloomustav kriitiline teaduslik vaim. Nakkusteooria oli nii vana, et tundus, et seda pole kunagi ratsionaalselt uuritud. Seega nad seadsid selle kahtluse alla. Pole juhus, et nii paljud juhtivad nakkusvastased olid silmapaistvad teadlased. Nende jaoks oli see võitlus teaduse eest, aegunud autoriteetide ja keskaegse müstika vastu; süsteemide ja spekulatsioonide vastase vaatluse ja uurimise eest. Chervini lahinguhüüd oli “non verbis, sed factis”. [“Mitte sõnad, vaid teod”]

Nakkusvastasus ei olnud pelgalt teoreetiline ega isegi meditsiiniline probleem. Nakkusteooria oli leidnud oma materiaalse väljenduse karantiinides ja nendega seotud bürokraatias, seega see polnud kunagi ainult nakkuse arutelu, vaid alati nakkuse ja karantiinide arutelu. Karantiinid tähendasid kiiresti kasvavale kaupmeeste ja töösturite klassile rahalisi kaotuseid, laienemise pidurdamist, bürokraatliku kontrolli relva, mida ei oldud enam nõus taluma. Nakkusteooria tundus vastumeelne kõikidele liberaalidele, kes püüdsid vähendada riigi sekkumist miinimumini. Nakkusvastased ei olnud seega lihtsalt teadlased, vaid reformijad, kes võitlesid üksikisiku ja kaubanduse vabaduse eest. See ​​aspekt mängis tõenäoliselt sama suurt rolli sõltumatude meditsiinitöötajate poolehoiu võitmisel kui teaduslikud aspektid.

Seda, et nakkusvastased olid tavaliselt ausad ja surmtõsised, näitavad arvukad enese peal tehtud eksperimendid, mida nad oma väidete tõestamiseks sooritasid. 1798. aasta Desgenette’i katku inokuleerimise ja 1892. aasta Pettenkoferi koolera kultuuri neelamise vahel (mõlemad mehed olid muide pigem “kontingentsed nakkuspooldajad” kui puhtad nakkusvastased) leidis aset eksperimentide epideemia, mis raputas meditsiinikogukonda.

Katseid, mille eesmärk oli nakatada end kollapalavikuga, tegid näiteks Pfirth v. Salun, Lavallée, Musgrave, Potter, Chervin, Prost, Dorsey, O’Connor, Govin, Ffirth, Cathrall, Guyon ja Puhlschneider. Kuulsad on ka Clot-Bey katsed katkuga, lisaks Chervini, Lassise, Costa, Lapise ja Lasserre ettepanekutele, ning Fay, Scipio Pineli, Wayroti ja J. L. Guyoni katsed kooleraga. Hämmastav on see, et peaaegu kõik nendest katsetest ebaõnnestusid. Seetõttu suurendasid need katsed oluliselt nakkusvastaste usku.

 

Mida nakkusvastased saavutasid?

Pärast 1820., 1830. ja 1840. aastatel toimunud “nakkusvastaste” teaduslike võidukäikude uurimist võiks välja tuua nende praktilised tulemused karantiinide ja kordonite leevendamisel ning kaotamisel, mis oli nende peamine eesmärk.

Esimesena (1825) muutsid karantiiniakte inglased ja hollandlased. Edasised lõdvenemised toimusid pärast 1831. ja 1841. aastat. Aastast 1849 kuni 1880. aastani esitasid Inglise ametlikud organid karantiinivastased deklaratsioonid. Prantsusmaal toimusid muutused aastatel 1828 ja 1832. Aastal 1835 pehmendas karantiine isegi Marseille, kes oli üliinfektionist alates 1721. aasta katkust. Aastal 1849 suruti karantiinid täielikult maha, taastati 1850, kaotati uuesti 1853 ja taastati 1866. Üldises pettumuses karantiinide ja kordonite suhtes tehti Austrias (1841) ja Venemaal (1847) nakkusvastastele suuri järeleandmisi. 

Nakkusvastaste praktiline edu ei piirdunud karantiinide üle saavutatud võitudega. Nende mõjukust tugevdas oluliselt “mustuse” vastane tegevus. Samal ajal, kui nakkuse pooldajatel oli raske tõestada, et epideemiad oleksid ilma karantiinideta veelgi hullemalt kulgenud, näis rahvatervise paranemine põhjuslikult seotud “räpasuse” eemaldamisega. Barcelona ja Alicante ei kogenud pärast selliseid kampaaniaid täiendavaid kollapalaviku epideemiaid. Tüüfuse haigestumus ja suremus olid 1840-ndatest 1860-ndateni märkimisväärselt vähenenud tänu nakkusvastase tervishoiu nõukogu ja selle järeltulijate sanitaarmeetmetele.

Ka 2020. aasta koroonakriis on üles toonud sarnased vaidlused ja küsimused: mis on tähtsam, kas puhta ja tervisliku keskkonna (või harjumuste) tagamine või inimeste piiramine ja meeleheitlik võitlus patogeenide vastu? 

Rudolf Virchow, kelle kõige olulisem töö oli 1858. aastal ilmunud rakupatoloogia, mida peeti kaasaegse arstiteaduse aluseks, ning “suurimaks edusammuks pärast teadusmeditsiini algust”, ei uskunud pisikuteooriasse, mida propageerisid Louis Pasteur ja Robert Koch. Ta arvas, et haigused tulenevad ebanormaalsest tegevusest rakkudes, mitte väljastpoolt pärit patogeenidest. Ta uskus, et epideemiatel on sotsiaalne päritolu (üheks suurimaks põhjuseks on näiteks vaesus) ning viis epideemiate vastu võitlemiseks on poliitiline, mitte meditsiiniline. Ta pidas pisikuteooriat haiguste ennetamise ja ravi takistuseks. Ta kutsus Kochi ja Ignaz Semmelweisi kätepesu poliitika antiseptiliseks (ehk eluvastaseks) praktikaks. Ta postuleeris, et mikroobid kasutavad kahjustatud elundeid  elupaikadena, kuid ei ole haiguse põhjuseks, ja märkis: “Kui saaksin oma elu uuesti elada, pühendaksin selle tõestamisele, et mikroobid otsivad oma looduslikku elupaika – haigestunud kude -, kuid ei ole haigestunud koe põhjuseks“.

 

Madis Mark

 

Allikad: International Journal of Epidemiology, Wikipedia

Foto: Bettmann Archive / Alamy (patoloog Rudolf Virchow jälgimas operatsiooni)

 

 



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.