Mis jõustas 19. sajandil domineerivaid “nakkusteooria- ja karantiinivastaseid” ja mida nad saavutasid?

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

11. oktoober 2021 kell 10:48



Vaidlused, kas nakkushaigusteks nimetatud seisundid kanduvad ühelt inimeselt teisele või on tingitud ebatervislikust keskkonnast (eluviisist) või hoopis millestki muust, on kestnud aastasadu. Teadusajakirja International Journal of Epidemiology 2009. aasta artikli kohaselt oli nakkusteooria 19.sajandi keskel isegi üllatavalt lähedal väljasuremisele, kuni 1860-1880. aastatel toimunud meditsiinilise ja poliitilise revolutsioonini, mille käigus sai domineerivaks ideeks Louis Pasteuri pisikuteooria.

 

Seda, et nakkusteooriad tundusid 19. sajandi esimesel poolel aegunud ja populaarsust kaotamas, on järgmiste näidete põhjal hõlpsasti näha:

  • Trotter räägib 1804. aastal põlglikult „vanadest nakatumise hüpoteesi reliktidest”.
  • Thomas Wakley (“Alpha”) väidab 1832. aasta Lancetis, et kindlasti pole viimase viiekümne aasta jooksul nakkushaiguste loendisse lisatud ühtegi haigust.
  • Ozanam kirjutab 1835. aastal: “Me teame paljusid autoreid, kes kirjutasid nakkuse levimisest mikroskoopiliste organismide kaudu … me ei raiska aega nende absurdsete hüpoteeside ümberlükkamiseks.”
  • Wunderlich räägib 1843. aastal “lapselike ideede jäänustest”.
  • C.F. Riecke ütleb 1859. aastal, et nakkushaiguste doktriin pole sajandeid edasi arenenud ja hiljutised uuringud on kukutanud kogu vana autoritaarse ehitise.

Populaarsus, mida nakkusteoooriad tänasel päeval meie meeltes kannavad, on eranditult tingitud väga põhjalikust noorenemisest, mille need läbisid 1870. ja 1880. aastatel, kui kerkis esile pisikuteooria. Seega polnud nakkusteooriate areng sugugi mitte lineaarne, vaid pidev tõusude ja mõõnade seeria, aktsepteerimine ja ümberlükkamine. Klassikalisele antiikajale peaaegu tundmatu nakkuse mõiste oli Lääne kultuuris tugevalt kinnistunud pärast seda, kui juudi (nakkusteooriat pooldav) Vana Testament oli kristluse püha raamatuna aktsepteeritud. Pärast karantiinide kehtestamist enamikus kristlikes riikides 15. ja järgnevatel sajanditel oli nakkuse mõistel ka riigi, maise võimu, ametlik toetus.

Kummalisel kombel koges nakkusteooria 19. sajandi esimesel poolel, vahetult enne lõplikku ja ülekaalukat võitu, oma pika ja tormilise karjääri jooksul kõige sügavamat depressiooni ja devalveerumist ning vahetult enne kadumist oli “nakkusvastasus” (anticontagionism) jõudnud oma kõrgeima arengu, aktsepteerimise ja teadusliku austusväärsuse tippu. René la Roche nimetas seda lausa revolutsiooniliseks sündmuseks, millel on soodumus luua maksimaalse segaduse keskel midagi uut. Pole sugugi juhuslik, et meditsiiniline revolutsioon toimus paralleelselt paljude teiste poliitiliste revolutsioonidega.

Mis jõustas nakkusvastaste liikumist?

“Me ei saa vaadata meditsiinitöötajate vastupanu nakkusdoktriinile kui üksnes tõestust varjatud konservatiivsusest. Sellel suhtumisel olid kindlad põhjused. Inimesed tajusid üleüldist nakkushaiguste levikut, jälgides katku levimist riigiti ja meresadamast meresadamasse; kuid fakte lähemalt tundev arst mõistis, et ükski olemasolev nakkusteooria ei suutnud neid nähtus

Palun oota...
TEGEMIST ON TASULISE ARTIKLIGA, EDASI LUGEMISEKS PALUN VALI MAKSEMEETOD


Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt