Koroonaviirus ja päike: õppetund 1918. aasta gripipandeemiast

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

15. märts 2020 kell 13:46



Kui uued viiruslikud haigused nagu SARS ja Covid-19 välja ilmuvad, hakkab inimkond otsima uusi vaktsiine ning ravimisviise. Valitsused jõustavad karantiini, avalikud koosviibimised peatatakse. Tervishoiuametnikud kasutasid sama strateegiat 100 aastat tagasi, kui gripp üle maailma levis. Tulemusi oli igat sorti, kuid 1918. aasta pandeemia andmed näitavad, et üks vähetuntud meetod oli gripi ohjamisel väga tõhus. See teadmine võib aidata meid ka järgnevatel nädalatel ja kuudel,” kirjutab Richard Hobday Mediumis.

Tegime artiklist eestikeelse kokkuvõtte, autori poolt kasutatud allikate loendi leiad artikli lõpust.

 

Lihtsamalt öeldes avastasid meedikud, et värskes õhus põetatud gripihaiged taastusid paremini kui need, keda raviti siseruumides. Kombinatsioon värskest õhust ja päikesevalgusest aitas patsientide seas hukkunuid vältida; samuti vähenes meditsiinitöötajate nakatumiste arv.[1] Seda on kinnitanud ka teadus: uuringud näitavad, et välisõhk on looduslik desinfitseerija. Värske õhk võib tappa gripiviirust kui ka teisi kahjulikke mikroobe. Ka päikesevalgus on bakteritevastane, ning nüüd on tõendeid, et see suudab tappa ka gripiviirust.

 

Vabaõhuravi 1918. aastal

Suure pandeemia ajal olid kõige hullemad kohad sõjaväekasarmud ja laevad, millega veeti sõdureid. Ülerahvastatus ja halb ventilatsioon tõstsid sõdurite ja madruste nakatumiste riski.[2,3] Nii nagu on hetkel koroonaviirusega, ei surnud enamik hukkunutest otseselt Hispaania grippi, vaid kopsupõletikku ja teistesse terviseprobleemidesse.

Kui gripipandeemia jõudis 1918. aastal Ameerika idarannikule, oli Bostoni linn eriti nigelas seisus. Riigivalvurid seadsid sisse erakorralise haigla, kuhu nad viisid kõige raskemad juhtumid. Haigla meditsiiniametnik oli märganud, et kõige haigemad madrused asusid halvasti ventileeritud ruumides. Seega ta andis neile nii palju värsket õhku kui võimalik, paigutades nad telkidesse.

Hea ilma korral viidi nad telkidest välja päikese kätte. Sellel ajal oli haigestunud sõdurite õue viimine tavapärane praktika. Vabaõhuteraapia oli läänerinde ohvrite ravimiseks laialt levinud. Samuti raviti sellega tuberkuloosi. Patsiendid hingasid väljas värsket õhku või neid põetati ristventileeritud palatites, mille aknad olid avatud nii päeval kui öösel. Selline vabaõhurežiim oli populaarne kuni antibiootikumide tulekuni.

Arstid, kellel oli Bostoni haiglas vahetu kogemus vabaõhuteraapiaga, olid veendunud, et selline režiim on efektiivne. See võeti ka mujal vastu. Kui üks raport on õige, vähendas see haiglas hukkunute arvu 40 protsendilt 13-le.[4]

Massachusettsi osariigi kaardiväe kirurgi sõnul: „Vabaõhuravi efektiivsus on absoluutselt tõestatud ja selle väärtuse avastamiseks tuleb seda vaid proovida.“

 

Puhas õhk on desinfitseerija

Patsiendid, keda põetati õues, nakatusid väiksema tõenäosusega bakteritesse, mida leidub traditsioonilistes haiglapalatites. Nad hingasid puhast õhku steriilses keskkonnas. Me teame seda, sest 1960ndatel tõestasid USA kaitseministeeriumi teadlased, et värske õhk on looduslik desinfitseerija.[5] Miski selles (mida nimetati vabaõhufaktoriks) on aeroobsetele bakteritele ja gripiviirusele palju kahjulikum kui siseõhk. Nad ei suutnud tuvastada, mis see vabaõhufaktor on, kuid nad nägid, et see oli efektiivne nii öösel kui päeval.

Nende uurimistöö paljastas, et vabaõhufaktori desinfitseerivat toimet saab säilitada tarandikes, kui ventilatsioonikiirus on piisav. Nende tuvastatud kiirused on samad, mida kasutatakse ristventileeritud haiglapalatites, millel on kõrged laed ja suured aknad.[6] Aga selleks ajaks, kui teadlased olid oma avastused teinud, oli vabaõhuravi asendatud antibiootikumidega. Sellest ajast peale ei ole värske õhu bakterivastast toimet nakkusetõrjes või haigladisainis arvesse võetud. Ometi on kahjulikud bakterid antibiootikumide suhtes aina resistentsemaks muutunud.

 

Päikesevalgus ja gripinakkus

Päikesevalgus võis nakatunud patsiente aidata, sest see muudab gripiviiruse toimetuks.[7] See tapab ka baktereid, mis põhjustavad haiglates erinevaid infektsioone.[8] Esimese maailmasõja ajal kasutasid sõjaväekirurgid päikesevalgust, et tervendada nakatunud haavu.[9] Nad teadsid, et see on desinfitseerija. Nad ei teadnud vaid seda, et päikesevalgus võimaldab inimesel D-vitamiini sünteesida, kuna see avastati alles 1920ndatel. Madalat D-vitamiini taset seostatakse nüüd hingamisteede infektsioonidega ja vastuvõtlikkusega gripi suhtes.[10] Ka meie keha bioloogilised rütmid mõjutavad, kuidas me nakkustega toime tuleme.[11,12] Seda, millist rolli päikesevalgus nende rütmide sünkroniseerimisel mängib, 1918. aasta pandeemia ajal ei teatud.

 

Richard Hobday

 

Loe ka: Helioteraapia ehk päikesevalguse kasutamine osana ravirežiimist oli enne 1930-ndaid Euroopas tunnustatud raviviis

Allikas: Medium

Kasutatud materjalid:

  1. Hobday RA and Cason JW. The open-air treatment of pandemic influenza. Am J Public Health 2009;99 Suppl 2:S236–42. doi:10.2105/AJPH.2008.134627.
  2. Aligne CA. Overcrowding and mortality during the influenza pandemic of 1918. Am J Public Health 2016 Apr;106(4):642–4. doi:10.2105/AJPH.2015.303018.
  3. Summers JA, Wilson N, Baker MG, Shanks GD. Mortality risk factors for pandemic influenza on New Zealand troop ship, 1918. Emerg Infect Dis 2010 Dec;16(12):1931–7. doi:10.3201/eid1612.100429.
  4. Anon. Weapons against influenza. Am J Public Health 1918 Oct;8(10):787–8. doi: 10.2105/ajph.8.10.787.
  5. May KP, Druett HA. A micro-thread technique for studying the viability of microbes in a simulated airborne state. J Gen Micro-biol 1968;51:353e66. Doi: 10.1099/00221287–51–3–353.
  6. Hobday RA. The open-air factor and infection control. J Hosp Infect 2019;103:e23-e24 doi.org/10.1016/j.jhin.2019.04.003.
  7. Schuit M, Gardner S, Wood S et al. The influence of simulated sunlight on the inactivation of influenza virus in aerosols. J Infect Dis 2020 Jan 14;221(3):372–378. doi: 10.1093/infdis/jiz582.
  8. Hobday RA, Dancer SJ. Roles of sunlight and natural ventilation for controlling infection: historical and current perspectives. J Hosp Infect 2013;84:271–282. doi: 10.1016/j.jhin.2013.04.011.
  9. Hobday RA. Sunlight therapy and solar architecture. Med Hist 1997 Oct;41(4):455–72. doi:10.1017/s0025727300063043.
  10. Gruber-Bzura BM. Vitamin D and influenza-prevention or therapy? Int J Mol Sci 2018 Aug 16;19(8). pii: E2419. doi: 10.3390/ijms19082419.
  11. Costantini C, Renga G, Sellitto F, et al. Microbes in the era of circadian medicine. Front Cell Infect Microbiol. 2020 Feb 5;10:30. doi: 10.3389/fcimb.2020.00030.
  12. Sengupta S, Tang SY, Devine JC et al. Circadian control of lung inflammation in influenza infection. Nat Commun 2019 Sep 11;10(1):4107. doi: 10.1038/s41467–019–11400–9.
  13. Jester BJ, Uyeki TM, Patel A, Koonin L, Jernigan DB. 100 Years of medical countermeasures and pandemic influenza preparedness. Am J Public Health. 2018 Nov;108(11):1469–1472. doi: 10.2105/AJPH.2018.304586.

Foto: Camp Brooks eriolukorra vahaõhu-haigla Bostonis (National Archives)

 

Tõlkis ja toimetas Madis Mark