Vaktsineerida või mitte: Meditsiin ei ole religioon, vaktsineerimine ei ole usutunnistus

22. jaanuar 2019 kell 19:42



2018. aasta lõpus ilmus eesti keeles rahvusvaheliselt tuntud Itaalia teadlaste Antonietta Gatti, Stefano Montanari ja farmatseut Serge Raderi raamat “Vaktsineerida või mitte?“, mille esimene trükk on juba läbi müüdud ja peagi jõuab lettidele teine trükk. Distantseerudes emotsionaalsetest vaidlustest vaktsineerimise pooldajate ja vastaste vahel, sarnaneb see päevakajaline teos juurdlusmaterjaliga, mis analüüsib põhjalikult tekkinud olukorda, farmaatsiatööstuse meetodeid ja kontrollorganite tööd. See raamat annab meile pidepunktid, et võtta vastu antud teemat puudutavaid olulisi otsuseid, sest mängus pole midagi vähemat kui meie endi ja meie laste tervis. 

Montanari ja Gatti panid aluse uuele teadusharule meditsiiniuuringute vallas: nanopatoloogiale ehk distsipliinile, mis käsitleb toksiliste ja anorgaaniliste tahkete nano- ja mikroosakeste poolt põhjustatud haigusi.  Tegeledes tuhandete selle ala patoloogiliste juhtumitega, analüüsisid nad mitmekümne vaktsiini sisaldist. Antud teoses annavad nad sellest ainulaadse ülevaate. Rader on diplomeeritud farmatseut, Île de France’i Farmatseutide Ühingu asutaja ja endine president ning vilepuhuja farmaatsiatööstuse kõrvalekallete osas.

Raamatu sissejuhatust ja 1. peatükki saad lugeda siit, täna avaldame 40-aastase staažiga epidemioloogi Antonina Järviste kirjutatud eessõna ja 12. peatüki.

 

Eessõna

Emakeelseid raamatuid vaktsiinidest ja vaktsineerimisest ei ole palju ning olemasolevad raamatupoe riiulitele seisma ei jää. Pole põhjust imestada, miks vaktsineerimisalast kirjandust otsitakse ja uuritakse. Meedia hoiab teemat küll pidevalt üleval, aga see toob kaasa vaid uusi küsimusi ning väga vähe vastuseid.

“Vaktsineerida või mitte?” raamatu algus maalib pildi äratuntavast olukorrast – ka meil siin Eestis on nii, ka meie siin muretseme samade asjade pärast. Ka meie “televisioon, raadio ja trükimeedia kubisevad nn ekspertidest, kes esitavad tõe pähe neile endile ilmselgelt arusaamatuid argumente“.

Raamatu autorid kirjutavad: “… juba aastaid on loodud kodanikuühendusi, millega on liitunud ka mõned arstid, kes erineva astme veendumusega ja erinevate argumentidega võitlevad vaktsiinide kasutamise vastu, väites, et need ravimid – vaktsiinid on täiel määral ravimid – tekitavad palju tõsisemaid kõrvaltoimeid kui haigused, mille vastu vaktsiin peaks kaitsma.“

Vaktsiinide ohutuses kahtlejaid naeruvääristatakse ka meil, ning teadlased, kes vaktsiinide tekitatud kõrvaltoimeid kirjeldavad ja uurivad, kuulutatakse petisteks ja pseudoteadlasteks. Vaktsiinide kõrvaltoimete rohkus ja raskus teeb siiski juba muret Maailma Terviseorganisatsioonile. Selle peadirektor dr Gro Harlem Brundtland mainib 26. oktoobril 2001: “… on näha kõrvaltoimete väga sagedast esinemist. Nende esinemise tõenäosus on piisavalt kõrge, et mitte teostada massilisi vaktsineerimisi seni, kuniks haigestumise oht on madal või peaaegu olematu.“

Mida me teame nanopatoloogiast? Valdav osa meist mitte midagi. Aimu annab definitsioon: “Nanopatoloogia on arstiteaduse distsipliin, mis käsitleb tahkete ja anorgaaniliste mikro- ja nanoosakeste poolt tekitatud haigusi.“ See distsipliin on väga noor, nanotehnoloogiat pole seni vaktsiinide koostise analüüsimisel rakendatud, ka patoloogiaid pole varasemalt uuritud. Raamatus tutvustatakse pikemalt autorite sellesuunalise teadustöö tulemusi. Nimetatud meetodi töötas välja Antonietta Gatti ning uurimistöö on seotud kahe Euroopa teadusuuringute projektiga (Nanopatoloogia ja DIPNA).

Töörühm uuris alates 1997. aastast elektronmikroskoobi abil üliväikeste – vahel mõnekümne nanomeetri suuruste – organismi sisenenud tahkete ja anorgaaniliste osakeste poolt tekitatavaid patoloogilisi seisundeid. Õnneliku juhuse tõttu hakati 12 aastat tagasi uurima vaktsiine. Suur oli töögrupi üllatus, kui nad leidsid kõigi analüüsitud vaktsiinide koostisest rohkemal või vähemal määral võõrosakesi, mida seal olla ei tohtinuks. Mida sisaldavad vaktsiinid? Miks hakati vaktsiine analüüsima? Mida vaktsiinidest leiti? Raamatu peatükkidest leiame põhjalikke ja mõtlemapanevaid vastuseid.

Vaktsiini koostis on ära toodud selle teabelehel. Tavainimene, kes teabelehti ei loe, arvab, et vaktsiinis sisaldub ainult nõrgestatud või surmatud haigusetekitaja või selle osa. Nii on kirjas ilusates infovoldikutes ja õpikutes, koos seletusega, kuidas vaikne “vaktsiinihaigus“ kaitseb meid tõelise haigestumise eest. Mõnel juhul on kaitse küll lühiajaline, aga vaktsineerida saab ju mitu korda – kuni elu  lõpuni. Nii võibki jääda arusaamatuks, kust tuleb jutt lisaainetest ja nendega seonduvatest kõrvaltoimetest. Vaktsiinid on ju ohutud, usuvad need, kes teabelehele tähelepanu ei pööra. Vaktsiinide tootja ise ohutust ei luba. Lisaks tootja poolt teabelehes märgitule avastasid autorid elektronmikroskoobi abil osakesi, mis koosnesid näiteks alumiiniumist, tsingist ja kloorist, ning teised alumiiniumist, naatriumist, väävlist, kloorist, baariumist, ränist ja fosforist. Meilgi kasutusel oleva pulbrist ja lahustist koosneva mumpsi, leetrite ja punetiste vaktsiini Priorix lahustis leiti muu saaste kõrval volframit sisaldavaid osakesi, pulbris oli teiste seas pliid ja rauda, räni ja alumiiniumi ning räni ja titaani sisaldavaid osakesi. Muret teeb ka võõrosakeste suurus – mõnede mõõtmed on umbes või alla mikroni, kusjuures Maailma Terviseorganisatsioon liigitab 2,5 mikronist väiksemad osakesed esimese klassi kantserogeenide hulka.

Autorid nendivad: “Tänapäevane vaktsineerimispoliitika tuleks seada kahtluse alla, kuna see toob endaga kaasa 1-3% tõsisemaid või vähem tõsisemaid kõrvaltoimeid aga siiski tõsiseid arvestades algselt tervet indiviidi ja mitmete vaktsiinide puhul pole näha ei kasu ega tõhusust. Ohutusest rääkides tuleb vaktsiinide koostist tõsiselt taas hinnata.

Töörühma avastused ei jäänud tähelepanuta. Antonietta Gatti ja Stefano Montanari avaldasid oma uurimistööd 23. jaanuaril 2017 ajakirjas L’International Journal of Vaccines and Vaccination ja see uurimus anti edasi advokaat Robert F. Kennedy Jr’le, kelle nimetas ametisse 2 nädalat varem Donald Trump Vaktsiinide ohutuse ja teaduse puutumatuse komisjoni presidendiks.

Taolise komisjoni ellukutsumine tähendab probleemi tõsiduse tunnistamist. Immunoloogia on Pasteuri aegadest peale teinud tohutuid edusamme. Vaktsinoloogia on aga jäänud Tuhkatriinuna immunoloogia saavutustest kõrvale.

Iga inimese mikrobioom on absoluutselt individuaalne – isegi meie parema ja vasaku käe mikrobioomid on erinevad. See tähendab, et oma unikaalsuse tõttu reageerib igaüks meist välismõjutustele erinevalt. Vaktsineerimispraktika seda ei tunnista ning sajad miljonid lapsed saavad erinevates maailmajagudes ning erinevates sotsiaalmajanduslikes oludes ühe- ja sama koostisega vaktsiini. Ei mingit erinevustega arvestamist. Juba 1930. aastatel avastati HLA-d ehk koesobivusantigeenid. Kõik HLA molekulid on kodeeritud indiviidile ainuomaste geenidega. Meile on tuttav vereülekannete ning organite transplantatsiooni õnnestumiste ja ebaõnnestumiste ajalugu. Tänu oma HLA-dele reageerime väga individuaalselt välisantigeenidele, nende hulgas ka nakkushaiguste tekitajatele ja vaktsiinidele. Kolme teaduri sellealast tööd tunnustati 1980. aastal Nobeli preemiaga. Üks neist – prantsuse immunoloog Jean Dausset – avaldas oma oktoobris 1980 Montréalis peetud kõnes veendumust, et üsna varsti ei peagi lapsi enam paljude nakkushaiguste vastu vaktsineerima.

Kuhu oleme järgnenud 40 aasta jooksul jõudnud? Vaktsiinide hulk ei vähene, neid tuleb aina juurde. Vaktsineerime imikuid ka selliste haiguste vastu, mis lapsi tegelikult ohustada ei saa.

Nanopatoloogia rajajad ise on veendunud, et “Nanopatoloogia – distsipliin, mille asutajad me oleme – näeb ette meditsiini personaalset rakendamist ehk süsteemi, kus iga indiviid on omaette tervik ja peab olema käsitletud eraldi“.

Raamatu autorid leiavad, et vaktsineerimispraktika vajab kohest ümberhindamist, selle käigus tuleb tagada objektiivse informatsiooni kättesaadavus ja jätta igaühele “VABA VALIK, KAS VAKTSINEERIDA VÕI MITTE“.

Sedasama soovivad ka vaktsineerimisest keeldunud Eestis. Ei keelduta kiusu pärast või soovist sihipäraselt õõnestada ametnike rasket tööd. Soovitakse dialoogi, soovitakse adekvaatseid vastuseid küsimustele, soovitakse kõrvaltoimete tunnistamist ja vajadusel ka vastutuse võtmist.

Epidemioloogina on mul väga raske leppida asjaoluga, et üks nakkushaiguste levikut takistavatest meetmetest – vaktsineerimine – on muutunud pühaks toiminguks, milles ei tohi kahelda. Kahtlust äratab aga kasvõi paljude vaktsineerimiste epidemioloogilise põhjenduse puudumine, teisisõnu, hiiglaslikul hoonel puudub vundament!

Loodan, et selle raamatu lugemine aitab paljudel korrastada oma teadmisi vaktsiinidest ja nendega seotud ohtudest. Lugesin ise raamatut suure mõnuga, lauspropagandale vastukaaluks on tegemist hästi argumenteeritud ja paraja kirega kirjutatud teosega.

Dr Antonina Järviste

Kõrgema kvalifikatsioonikategooria epidemioloog.
Lõpetas 1967.aastal Tartu (Riikliku) Ülikooli raviarstina, spetsialiseerudes nakkushaiguste ja nakkushaiguste epidemioloogia alal.
Lõpetas 1976. aastal Tartu (Riikliku) Ülikooli psühholoogia erialal.
2005. aastal sai Eesti riigile ja rahvale osutatud teenete tunnustamiseks vabariigi Presidendilt Eesti Punase Risti neljanda klassi ordeni.

 

12. peatükk

Vaktsineerida või mitte?

See on küsimus, mida meile esitatakse iga päev ja sageli mitu korda päevas. Meie vastus on alati üks: “Tehke nii, nagu ise õigeks peate.“ Ainuke soovitus, mille teile anname: koguge esmalt põhjalikult teavet. Informatsiooni hankimisel tehke seda kartuseta olla nõudlik ning ärge laske end hirmutada, kui soovite intelligentseid ja ausaid vastuseid.

See on teie oma tervis ja teil pole mingisugust kohustust jätta see pimesi ükskõik kelle hooleks. Ja teie laste tervis on veelgi tähtsam.

 

Kas küsimuste esitamine võib tuua kaasa teie väärkohtlemise?

Meie arvates on väga imelik suhtumine, et teemakohaste küsimuste esitajad tembeldatakse kohe “vaktsiinide vastasteks“. Kui vaktsiinid oleksid imerohi – ja võib-olla ongi, niiviisi neid ju tutvustatakse –, siis ei näe me põhjust, miks ei peaks saama vastata neid puudutavatele küsimustele ja kummutada kahtlusi ilma retoorikata, piisavalt põhjalikult, vale ega tõrgeteta.

Arvame, et keegi ei saa meilt võtta õigust rõhutada paljusid antud distsipliinis sisalduvaid kaheldavusi, ja meie ise – pistnud oma nina vaktsiinide viaalidesse – jagame vähemalt üht osa nendest kahtlustest. Ebakindlus tähendab, et on olemas asjaolusid, vahel väga silmatorkavaid, mis on antud valdkonnas läbipaistmatud. Siiski on vaktsiinide teema liialt tõsine, et rahulduda hetkel valitseva olukorraga või leppida õigustamatu autoriteedi põhimõttega. Need, kellele langeb kohustus ausalt asjaolud lahti seletada, võivad ennast süüst vabastada, ja me kõik saame soovitud selgitused. Kõik need, kellel on vastuväiteid meie analüüside osas, võivad järgida teadusvaldkonnas levinud praktikat ja neid korrata!

 

Meditsiin ei ole religioon, vaktsineerimine ei ole usutunnistus

On selge, et ühelt poolt süüdistatakse vaktsiine kõikides maailma hädades, ja inimeste poolt, kellel ei ole selleks mingit pädevust.

Teiselt poolt vastatakse neile ülbelt ja vahel groteskselt: “Te ei tea, kellega teil tegu on!“ Vastusele lisanduvad ilma tõenditeta ja üldse mitte usutavad valed.

Seletustest keeldumine ja nõudmine, et puhtalt usutunnistuse-laadseid tegevusi aktsepteeritaks teadusliku tõena, diskvalifitseerib selle seisukoha. Meditsiin ja religioon on kaks erinevat ala.

 

Vaktsiinikahjustused on olemas

Pole enam mõtet teeselda, nagu poleks tõsi, et vaktsiinid on hävitanud tuhandeid elusid. Seda kinnitab juba kohtupraktika. Ja kuigi tegemist pole ilmtingimata ümberlükkamatu tõendiga, eeldame, et kohtunikud kaalusid peale autoriteetsete isikutega konsulteerimist korralikult fakte, enne kui otsuse tegid. Meie arvates on aus ja usutav selgitus nendele tragöödiatele, et vaktsiinid on kehvasti välja töötatud, valesti välja pakutud, halvasti manustatud ja riskide vältimiseks piisaks vaid eksimuste parandamisest. Tõstatame siinkohal küsimuse: “Kas leidub tahet neid parandusi sisse viia?“ Sisuliselt on võimalik vähemalt nendes küsimustes, mis puudutavad meie tehtud uurimusi, väga lihtne lahendusi leida (näiteks vältida lõpptoote saastumist ebasoovitavate osakestega). Kassidele mõeldud vaktsiin on ehe näide.

 

Vaktsiinid ja korruptsioon

Käesolevas kirjutises pole me puudutanud korruptsiooni, millest on mitmetes riikides (k.a Prantsusmaal) kujunenud vaktsineerimis-, aga ka teiste meditsiinivaldkondade keskne teema.

Jätsime lahkamata meditsiini mainele häbipleki jätnud tervishoiusektori skandaalid ega kirjutanud miljonitest riigi poolt ostetud ja kasutamata jäänud vaktsiiniannustest (link 1, link 2 – raamatu ilmumise ajaks oli viimane artikkel kodulehelt maha võetud. – Tlk.). Tuletame meelde, et Prantsusmaa tellis 2009. aasta juulis 94 miljonit H1N1 annust gripivaktsiini ja lisavaruks veel 44 miljonit. Sellest kogusest kasutati ära vaid 6 miljonit, 50 miljonit kanti maha, 28 miljonit hävitati tuhastamise teel ja ülejäänu annetati Maailma Terviseorganisatsioonile.

Me ei kirjutanud ka rahast, mida saavad kontrolli läbi viivad organisatsioonid, et lubada teatud katsetusi oma riikides (Lugege näiteks D. S. Greenberg, Dubious ethics in NIHsforeign vaccine trials, Science & Government Report, vol. XXIV, 1994.).

Vihjasime vaid valehoiatustele ja väljamõeldud epideemiatele, et pöörata taas tõusule tänapäeval langustrendis olevat mittekohustuslikku vaktsineerimist (link). Selles raamatus toodud hoiatuste oluline põhjus peitub tervishoiu eest vastutavate ametkondade, arstide ja rahvatervise valdkonnas töötavate riigiametnike läbipaistmatus ja lühinägelikus suhtumises ning teatud meediakanalite poolt organiseeritud kokkumängus.

Ignoreerisime täielikult nn vandenõuteoreetikute argumenti: “Teie poolt vaktsiinidest leitud osakesed on sinna sisse jäetud nimelt, et lapsed haigestuksid ja nendest saaksid krooniliste haigustega ravimifirmade külge aheldatud kliendid. Fakt, et kasside vaktsiinis ei leitud midagi, on selle tunnistuseks: mis huvi oleks sinna midagi lisada, kui kassid on inimestest lühema elueaga ja niikuinii ei hakkaks keegi neid pikaajaliselt ja kallite ravimitega ravima.“ Soovime uskuda, et niisugune teooria on vaid õudusjuttudest pärit fantaasia, aga mainime selle ära, kuna kuuleme neid sõnu sageli.

Siiski – vandenõuteoreetikud või mitte – ei lase üha suurem hulk inimesi end enam pimesi kaasa tõmmata, vaid kasutavad info hankimiseks erinevaid allikaid. Loomulikult pole internetiajastul, kus igaüks võib ennast usutavaks teha, seegi tegevus riskivaba. Loor, mis varjab räpaseid saladusi, on varem või hiljem langemas – selleks tuleb kasutada oma kriitilist meelt ning Internetis leiduva informatsiooni ohtudest mööda loovida. Sest kõiki elusolendeid tuleb kohelda austusega.

Vastupidiselt enamusele, kes (sõltumata valitud poolest) jutustavad oma sõnavõttudes ümber autoriteetide väiteid, oleme meie oma uurimistöö käigus midagi avastanud – ja enamus ei pööra sellele mingit tähelepanu. Ootame, et meie avastustele vastataks ausalt ja vastutustundlikult.

Kirjutasime eelnevalt ja kordame üha uuesti: ravimitega ei mängita! Meile õpetati, et pole olemas ühtegi ravitoimet omavat meditsiinitoodet ilma kõrvaltoimeteta. Meile õpetati ka, et alati tuleb võrrelda kõrvaltoimeid ravimist saadava oodatava kasuteguriga, ehk kaaluda kasu/riski suhet.

Seda põhimõtet ausalt ja lojaalselt järgides ei saa me jätta märkamata, et paljudel juhtudel kaldub kaalukauss kahjuliku toime poole. See ei tähenda meditsiini ja farmaatsia hukkamõistu, vaid lihtsalt kuritarvituste teatavaks tegemist. Kuritarvituse alla kuuluvad näiteks antibiootikumid (mis on imelised ravimid, kui neid kasutada mõistlikult) ja karta on, et tõenäoliselt ka vaktsiinid.

Oleme veendunud, et vaktsineerimise põhimõtted toetuvad tugevale ja õigele bioloogilisele alusele, ja nagu paljud ravimid, võivad ka vaktsiinid anda häid ja isegi väga häid tulemusi, kui neid vaid targalt kasutada. Kahjuks tundub, et tarkus on tänapäeval asendunud dogmatismi ja finantshuvidega.

 

Meditsiin peab olema isikukeskne

Nanopatoloogia – distsipliin, mille asutajad me oleme – näeb ette meditsiini personaalset rakendamist ehk süsteemi, kus iga indiviid on omaette tervik ja peab olema käsitletud eraldi. Oleme täiesti teadlikud asjaolust, et kõigepealt toob see iga patsiendi puhul kaasa tunduvalt kõrgema teenuse hinna, kui seda pakutakse tänapäeva nn massmeditsiini süsteemis, kus iga isikut käsitletakse kui universaalse mudeli täpset koopiat, kes peab tingimata toimima vastuvaieldamatute arvnäitajate piirides ja fikseeritud protokollide järgi. Nn praaktooted ehk isikud, kelle puhul ei ole silmaklappidega meditsiinis märgata tulemusi, jäetakse lihtsalt kõrvale, unustatakse või kustutatakse nimekirjast, sest pikas perspektiivis osutub nende ravi eest tasumine kollektiivile raskeks kandamiks.

Individuaalne lähenemine tooks patsientidele kvalitatiivsel tasemel tõenäoliselt paremaid tulemusi ja annaks samas oma panuse arsti väärikuse taastamisse. Arst saaks taas hakata seda maailma võib-olla kõige raskemat ja kaasahaaravamat ametit praktiseerima ja võiks jätta kõrvale automaatse diagnooside ja ravi jagamise.

Meie soov on vaid, et vaktsiinid, nagu paljud teisedki ravimirühmad, oleksid allutatud selgele, väliste mõjutusteta kontrollile. Puhastusprotsessi läbinud valdkond suudaks anda meile palju paremaid ravimeid. Hetkel näeme vaid mitte millelgi põhinevat massihüsteeriat.

Ühel pool on poliitika, tervishoiuteenuse pakkuja ja inimene tänavalt, kes sooviksid vaktsineerimiskohustust üle igasuguse piiri suurendada ja suruda läbi fantaasia vallast pärinevaid sanktsioone laste vaktsineerimisest keelduvatele vanematele, nagu näiteks vanemlike õiguste äravõtmine või vaktsineerimata laste kooli mittelubamine. Sellest grupist leiame ka need, kes nõuavad oma kriitilist meelt kasutavate ja vaktsiinidesse ettevaatlikult suhtuvate arstide erialaliitudest välja heitmist.

Nende vastaspool nõuab, et koheselt tuleks vangi panna:
– vaktsiinitootjad, kui vaktsiinidest on leitud metalliliste osakestega saastet;
– turustajad, kes müüvad tooteid, mis pole läbinud bioloogiaseadusi arvestavaid katsetusi;
– isikud, kes lubavad vaktsiinide turustamist ilma eelneva piisava kontrollita;
– järelevalveasutuste ametnikud, kes omavad piinlikke toimikuid ja hävitavad need ära;
– meditsiinitöötajad, kes süstivad saastunud vaktsiine või vaktsineerivad ilma, et oleks andnud eelnevalt põhjaliku hinnangu inimese immuunseisundile (kas ta on võib-olla juba immuunne antud haiguse või teiste haiguste suhtes, mille vastu vaktsineeritakse);
– isikud, kes praktiseerivad vaktsineerimist illegaalselt (näiteks kuuevalentne vaktsiin kolmevalentse DTP asemel, kui kohustuslik on vaid viimane);
– isikud, kes vaatamata kohustusele ei deklareeri vaktsiinist tulenevaid kõrvaltoimeid või need, kes räägivad tihti juba kadunud haiguste hüpoteetilistest ohtudest, jättes kirjeldamata ohud, mis on seotud reaalse vaktsiiniga;
– isikud, kes jagavad ebapiisavat või valeinformatsiooni või petavad patsienti, andes talle mõista, et viimane on antud haiguse vastu täielikult kaitstud, kuigi kaitse puudutab vaid mõnda või isegi vaid ühte haiguse tüve, või jätavad ütlemata, et ükski vaktsiin ei ole aktiivne kõikidele haiguse tüvedele (Neid on palju. Lugege näiteks Pariisi Pitié-Salpêtrière haigla endise infektsioonhaiguste osakonna professori ja Riikliku Meditsiiniakadeemia liikme François Bricaire’i juhtkirja ajakirjas Paris Match nr 3516 (avaldatud 06.10.2016), lk 119);
– isikud, kes vaktsineerivad inimesi, kes oma ea tõttu ei saa sellega piisavat immuunsust;
– isikud, kes mängivad hirmudel, moonutades tõelisi andmeid (kasutades näiteks väidet “surra leetritesse“, selle asemel et öelda “surra leetrite tüsistuste tagajärjel“, sama on läkaköhaga) või levitades informatsiooni mitteeksisteerivatest epideemiatest (näiteks meningiidiepideemiaid pole kunagi tuvastatud);
– isikud, kes ekspertidena ennustavad katastroofiliste tagajärgedega epideemiate saabumist, kuigi neid ei tule.

Oleme veendunud, et selline folkloor peab lõppema ja andma koha tõsistest ja täielikult erapooletutest uuringutest tulenevatele andmetele. Me ei taha hakata kirjutama korruptsioonist, aga arvame, et nii delikaatne teema ei tohiks jääda antud valdkonnaga mitte kursis olevate poliitikute, hüsteeriliste lastevanemate või vaktsiinidest vaid kasumit teenida soovivate isikute kätte. Kõikide seotud osapoolte esindajad peaksid andma seletusi ja võtma vastu otsuseid vaid tervishoiu põhimõtetest lähtuvalt.

 

Antonietta Gatti, Stefano Montanari ja Serge Rader

 

Allikas: Antonietta Gatti, Stefano Montanari ja Serge Rader “Vaktsineerida või mitte?” (Südailm, 2018)

Fotod: sciencemag.org, kirjastus Südailm

 

PS. Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Suur aitäh kõigile, kes aitavad olulisi teemasid pildis hoida!

Unlimited MTÜ
EE497700771002818684

BITCOIN
1Hqjxbt8czHcENjDQan5GFL3Qssn4znpAr

DASH
XjUJswujDzLgSgg7Ly8bK6TEo1kwVzaKeV

BITCOIN CASH (BCH)
qp0gdarh8xtte8fygj2ehrud7h4gsugzeqlmamcx3s

ETHEREUM
0x9b67438a7a4cdd88edb14c2880e920a3cba692c6