Surmatants tuumaenergiaga: ajalugu kordub ja hämamine jätkub

25. september 2013 kell 11:25



83365Hiljutised paljastused selle kohta, et Fukushima vigastatud reaktoritest lekib ookeani tonnide kaupa radioaktiivset vett, näitavad Jaapani ettevõtte TEPCO järjepidevat suutmatust olukorda lahendada, ütleb Yale’i ülikooli sotsioloogiaprofessor Charles Perrow, lisades, et valitsuse väljaütlemised olukorra kontrolli alla võtmiseks ei ole kuigi veenvad, kuna just Jaapani valitsus pole suutnud tuumajaama turvalisust tagada.

 

Paraku pole praegune ookeani reostamine kõige suurem probleem, tõdeb Perrow. Radioaktiivne saaste kandub hoovustega ka Põhja-Ameerika rannikule, ent selle mõju on suhteliselt väike, tõstes USA keskkonnas küll pisut radiatsiooni taset, ent olles teadlik saastunud kaladest, saab nende söömisest hoiduda.

Märksa tõsisem oht on see, et Fukushima tuumajaama  4. reaktori säilitusbassein võib tormi, maavärina või korrodeerumise tõttu puruneda või kütusevardad ebaõnnestunud eemaldamisoperatsiooni käigus viga saada. 30 meetri sügavusel maa all paikneva mahuti olukord on hädaohtlik ja kütusevarraste kokkupuutel tekkiva tuumareaktsiooni tagajärjeks oleks katastroof, mis tähendaks seda, et kogu ümbruskonna, sealhulgas ka Tokyo elanikud tuleks evakueerida. Mis tahes vea puhul ähvardab inimkonda tuhandete aastate taha tulevikku ulatuv tuumaoht.

 

68 aastat ohtlikku mängu tuumaenergiaga

Fukushima on viimane episood ohtlikust radiatsiooniga mängimisest, mis kestab juba 68 aastat. Alates 1945. aastal heidetud tuumapommidest Nagasakile ja Hiroshimale on planeeti ohustamas plutoonium ja teised radioaktiivsed materjalid, ent võimud on järjepidevalt eitanud või alatähtsustanud nendega seonduvaid ohte. USA, Jaapani, Nõukogude Liidu / Venemaa, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa valitsused, tuumarelvatööstus ise, aga ka osa teadlasi toetab tuumaenergeetika laialdast kasutamist. Ka Fukushima katastroofi mõju on püütud algusest peale eitada ja pisendada, kirjutab Perrow.

Aastal 1945, veidi aega pärast kahe Jaapani linna pommitamist, ilmusid New York Timesis suured pealkirjad, mis väitsid: “Uuring tühistab Nagasaki ohud“. Vahetult pärast 2011. aastal toimunud Fukushima katastroofi kinnitas sama leht suurelt taas: “Eksperdid ei näe Fukushima radiatsioonitasemes märgatavat ohtu.“ Nende kahe katastroofi vahelisel ajal on eksperdid korduvalt pisendanud tuumakatsetuste ohtusid ja mõju, aga ka plutooniumitehaste plahvatuste mõjusid Windscale’is Põhja-Inglismaal ja Uuralites Tšeljabinskis ning tuumajaamade plahvatuste tagajärgi Tšornobõlis Ukrainas ja USA-s Three Mile Islandil. Väidetakse järjepidevalt, et tuumaelektrijaamade tegevus on inimesele täiesti ohutu.

 

Hämamine: Nagasakist Marshalli saarte ja Tšornobõlini

Pärast Hiroshimat ja Nagasakit eitas USA valitsus esialgu fakti, et tuhandete Jaapani inimeste saadud madal kiiritusdoos pommitatud linnade lähistel oli ohtlik. Aastal 1953 väitis moodustatud aatomienergia komisjon, et nii madalale kiiritusdoosile “ei järgne mitte mingisuguseid tervisekahjustusi“. Teadlased ei nõustunud nende väidetega ja 1956. aastal ilmunud USA Riikliku Teaduste Akadeemia raport paljastas, et Jaapani ja Marshalli saarte elanike uuringud (USA valitsus viis seal läbi võimsa tuumakatsetuse) tõestavad kiiritusdooside ohtlikkust.

Vastuseks tõi aatomienergia komisjon välja statistika, mis pisendas ohtu miinimumini: kahju inimese tervisele olevat nii tühine, et jääb suure rahvaarvuga võrreldes tagasihoidlikuks ja haigestumispuhangu võisid põhjustada mis tahes muud faktorid. Ent radiatsiooni uurimise ühing (The Radiation Research Foundation) avastas (1957/58) ligi 1900 surmajuhtumit, mille põhjuseks olid Jaapanile heidetud kaks tuumapommi, samas kui riikliku julgeolekukomitee (The Department of Homeland Security) hinnangul oli tegu vaid 430 surmaga lõppenud vähijuhtumiga.

Peagi tõusis esile uus tuumarelvadega seotud probleem: 1957. aastal toimunud tulekahjust Briti plutooniumitehases, mis käitles plutooniumi tuumarelvade tarbeks, levis radioaktiivne saaste üle kogu Cumbria krahvkonna, põhjustades uuringute kohaselt umbes 240 enneaegse surmaga lõppenud vähijuhtumit. Seda õnnetust hoiti saladuses ja inimesi ei evakueeritud.

Samamoodi hoiti üle 25 aasta saladuses veel suurem plahvatus ja tulekahju, mis toimus 1957. aastal Tšeljabinski tuumarelvatehases. Ühe hinnangu kohaselt sai selles õnnetuses kiiritada 272 000 inimest ning toimus järvede ja jõgede ulatuslik tuumareostus. Tolles õnnetuses evakueeriti 7500 inimest ja osa piirkondi on siiani elamiskõlbmatud. Kuigi CIA sai sellest kohe teada, hoidsid ka nemad seda infot saladuses. Kui plutooniumitehas võib tekitada nii tohutut kahju, oleks see olnud jõuline argument tuumarelvade ehitamise vastu.

 

Tuumarelvakatsetuste õigustamine

Tuumarelvade katsetamise ohutuse kohta vajati jõulisi argumente. 1958. aastal algatati projekt Plowshare, mis nägi ette 27 “rahumeelset tuumaplahvatust“ alates aastast 1961 kuni projekti lõpetamiseni avalikkuse survel aastal 1975. Aatomienergia komisjoni esimees ütles kasvavale tuumarelvade vastasusele viidates, et rahumeelsed plahvatused suurendavad maailmas energiatööstuse arengut. Pentagoni ametnikud väitsid 1953. aastal omakorda: “Aatompommi tunnustatakse jõudsamalt, kui samal ajal toimub aatomienergia kasutamine kasulikel eesmärkidel. Riikliku turvanõukogu esinemisel 1953. aastal öeldi, et tuleb murda vastuseis tuumarelvadele, hajutades usku, et seda ei kasutata aatompommi kasutamiseks.

Rahumeelsetest tuumaplahvatustest kasulikum oli hoida käigus tuumarelvatehased, mis toodavad plutooniumi, mida on vaja tuumarelvade tootmiseks. Tuumarelvaprogrammide viljade tuumarelvatehaste seeme oli idanema pandud. Selle esimene mürgine vili sai küpseks 1979. aastal Three Mile Islandi õnnetuses, millega kaasnes vähijuhtumite kasv, kuigi Columbia ülikooli uuring väitis, et radiatsiooni tase oli liiga madal, et vähki põhjustada ja vähijuhtumite sagenemise põhjuseks loodi stressiteooria. Kui teine ülikooliuuring väitis vastupidist, läks vaidlus kohtusse, kes otsustas stressi-versiooni kasuks. Tehti ka kolmas, ulatuslikum uuring, mis tuvastas “kerge“ vähitendentside suurenemise, aga ei leidnud piisavaid tõendeid suurenenud rinnavähi ja teiste vähkide tekkepõhjuste kohta. Loomulikult on konkreetseid mõjusid keeruline tõestada, kuna vähki põhjustavad paljud asjaolud ja see on nii laialt levinud.

 

Tšornobõl – surmade põhjuseks suitsetamine ja rasvumine

Pärast 1986. aastal toimunud Tšornobõli katastroofi tehtud Nõukogude Liidu teadlaste uuringud pandi kalevi alla ja arstidel keelati raportites mainida leukeemiajuhtumite suurenenud levikut. Alles paari aasta pärast hakati ametlikes uuringutes juhtima tähelepanu sellele, et kiiritusel oli rasked tagajärjed. Nõukogude Liidu teadlased põhjendasid oma uuringutes eluea langust vastavates piirkondades elustiili muudatustega.

Rahvusvaheline Aatomienergia Assotsiatsioon (IAEA), kes pidi hea seisma nii tuumaenergia reklaamimise kui ka selle ohutuse tõestamise eest, oli väitega nõus, tuues haigestumiste lisapõhjusteks veel sellised tendentsid nagu rasvumine, suitsetamine ja isegi kaitsmata vahekorrad, rõhutades, et kiiritada saanud elanikke ei tohiks kohelda ohvrite, vaid ellujääjatena. Enneaegsete surmade arv kõikus alates 4000-st ÜRO erinevates raportites kahjustatud piirkondades Ukrainas, Valgevenes ja Venemaal kuni 200 000-ni Greenpeace’i andmete järgi. Üks Vene teadlaste uuring annab selleks arvuks 985 000.

Fakt on see, et isegi kui tuumaelektrijaamad töötavad normaalselt ja tõrgeteta, nagu eeldatakse, vabaneb sealt ikkagi väheses koguses kiirgust, mis on väidetavalt ohutu. Ent arvukad uuringud on selle vahepeal vaidlustanud. Kui kaheksa USA tuumajaama 1987 suleti, tekkis võimalus teha väliuuringuid, milles selgus, et kaks aastat hiljem oli strontsium 90 Sr tase kohalikus piimas järsult vähenenud, nagu ka sünnidefektide ja imikute suremuse näitajad tehastest 65 kilomeetri raadiuses.

2007. aastal kõikide Saksa tuumaelektrijaamade kohta läbiviidud uuring sedastas nendel lastel, kes elasid vähem kui 5 kilomeetri kaugusel tuumaelektrijaamast, leukeemia kahekordistumist. Teadlased väitsid, et tehased ei saanud olla selle põhjuseks, sest kiiritustase oli madal. Sarnasele tulemusele jõuti ka Prantsusmaal, kuigi mõlemas uuringus ei leitud leukeemia kasvule ühtegi muud põhjendust. 2007. aastal avaldatud metauuring, mis analüüsis 136 reaktori paiku seitsmes riigis ja kuni 9-aastaste laste tervist, tuvastas leukeemia kasvu 14 kuni 21 protsenti.

 

Fukushima – ajalugu kordub

Laste ja täiskasvanute epidemioloogilisi uuringuid Fukushima Daiichi tuumajaama lähedal ootavad ees samad takistused. Jaapanis, kus toimub umbes 40 protsendi ulatuses rahvastiku vananemine, on raske tõestada, et vähijuhtumite arvu kasv on seotud tuumaõnnetusega. Kulus aastakümneid, enne kui aatompommi ja Tšornobõli hakati seostama sõnaga vähk. Enamik teadlasi on nõus, et kiirituse doosi ja terviseriski vahel on lineaarne sõltuvus, see tähendab, et kiirituse suurenemine ümbritsevas keskkonnas on ilmselgelt inimesele kahjulik.

Praegustes uuringutes on deklareeritud, et Fukushima õnnetuse mõju tervisele on “ebaoluline“, põhjustab “peaaegu mitte ühtegi surmajuhtumit“ ja enamik kahjusid on pigem “psühholoogilised“. Piirkonna elanike tervise järeluurimine on ulatuslik ja kallis protsess, mis pole ekspertide arvates “seda väärt“, kuna “kiiritusdoosid olid nii madalad“. Räägitakse seda sama juttu mis kõikidel eelnevatel kordadel, kui olukord on väljunud kontrolli alt, õigustamaks tuumajaamade jätkuvat käigushoidmist kõikjal üle maailma, kuigi järjest enam uuringuid on tõestanud, et tuumaenergiatehaseid ümbritsev kiirgus on inimesele ja keskkonnale kahjulik ja potentsiaalne oht järjekordseks katastroofiks vägagi reaalne.

 

Allikas: Huffington Post

Foto: theecologist.org

 

Toimetas Ksenia Kask