Foto: Pixabay / Frantisek_Krejci

Alates 1990. aastatest, pärast külma sõja lõppu, on kliimamuutustest saanud rikaste riikide poliitikute ja eliidi käepikendus. Tol ajal oli maailmas laialdane majanduskasv ja vaesuse vastest võitlust saatis kiire edu. Eelkõige Euroopa pealinnades tundus, et enamik planeedi suuri probleeme on lahendatud ja kliimamuutusest räägiti veel vähe.

Kliimameetmete pooldajad toetasid eelkõige eesmärki lõpetada sõltuvus just nendest fossiilkütustest, mis olid kaks sajandit hämmastavat kasvu taganud. Aeg pole olnud armuline rumala idee suhtes, et kliimamuutused on inimkonna ainus allesjäänud probleem või et planeet ühineb selle lahendamiseks. Geopoliitiline ja majanduslik olukord tagab selle, et kiire ülemaailmne üleminek fossiilkütustelt on võimatu.

Kliimamuutus pole suures osas maailmast prioriteet

Enamik maailma pole kunagi jaganud seda lühinägelikku keskendumist kliimamuutustele. Vaatamata tohututele edusammudele on mõnes riigis elu võitlus vaesuse, nälja ja haiguste vastu. Paljudes teistes riikides, sealhulgas Indias, on esmatähtis töökohtade loomine ning elumuutev majanduskasv ja areng. Väljaspool kõige arenenumaid majandusi on kliimamuutus arusaadavalt alati olnud valijate suhteliselt madal prioriteet.

Euroopa ja Ameerika Ühendriikide juhid räägivad nullpoliitikast, nagu oleks sellel ülemaailmne toetus. Kuid see ühtsus ilmutab end lihtsalt miraažina. Esiteks ei kavatse Venemaa, Iraani ja Põhja-Korea destabiliseeriv telg toetada lääne pingutusi kliimamuutuste lahendamisel. Tõepoolest, juhtimiskonsultatsioonifirma McKinsey hinnangul nõuaks neto-null-eesmärgi saavutamine Venemaa kliimapoliitika jaoks igal aastal 273 miljardit dollarit – umbes kolm korda rohkem, kui Venemaa kulutas eelmisel aastal oma sõjaväele. Seda ei juhtu.