Pilt: Canva

“Kui saaksime vabaneda 60 protsendist CO₂-st, oleksime kõik surnud,” selgitab MIT meteoroloogia emeriitprofessor Richard Lindzen elutähtsa süsihappegaasi paradoksi. Atmosfääriteadlane juhib tähelepanu sellele, et kui rääkida kliimast, siis teaduses ja poliitikas räägitakse vahel samadest asjadest, kuid harva samas keeles. Artikkel on lühendatud kujul tõlgitud väljaandest The Epoch Times.

Aasta on 2024 pKr. Kogu maailm on kliimahädaolukorras veendunud. Kogu maailm? Ei, aina suurenev arv teadlasi astub vastu kliimanarratiivile ja on allkirjastanud maailma kliimadeklaratsiooni, sealhulgas Nobeli preemia laureaadid, professorid ja teadlased paljudelt erialadelt, insenerid, ettevõtjad jt spetsialistid. Selles kuulutavad nad avalikult: “Kliimahädaolukorda pole.”

Teaduses pole kliimahädaolukorda

Igaühel neist on oma põhjused, miks nad jagavad seda ajavaimust põhimõtteliselt erinevat arvamust – üldjoontes kinnitatakse, et kliima pole enam teaduse, vaid võimu ja raha küsimus.

Maineka Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi (MIT) emeriitprofessor Richard Lindzen selgitas ajalehele The Epoch Times, et kliimamuutuste nimetamine eksistentsiaalseks ohuks on propaganda – ja et triljonid eurod ei pruugi kliimat muuta, küll aga sellega kaasnev hirmutekitaja.

Meteoroloogiaprofessor selgitas, et väide, et temperatuuri tõus on Maale “eksistentsiaalne oht”, on “puhtalt poliitiline avaldus”. Isegi IPCC (Valitsustevaheline Kliimamuutuste Nõukogu) ei väida eksistentsiaalse ohu olemasolu.

Selle asemel viitab valitsustevaheline kliimamuutuste teadlastele ja kliimaaktivistidele, kes räägivad eksistentsiaalsest ohust – samas kui komisjon ise ei ole seda väidet kunagi esitanud.

„Kliimahädaolukorra” väljakuulutamise tõuge puudutab seetõttu vähem teadust ning rohkem raha ja võimu. “Peab poliitikutelt küsima, kas see on psühhoosi vorm,” jätkas Lindzen. “Võib-olla on see neuroos. Kuid ma arvan, et poliitilise võimu ligitõmme ei ole midagi, mida normaalsed inimesed vastupandamatuks peavad.