Ebamaine puudutus ja imed: kõrgema dimensiooni sekkumine

29. august 2013 kell 20:30



rainbow_Rain_by_PenguinLampAlbert Einstein on öelnud: “On vaid kaks võimalust oma elu elada. Üks on elada nii, et miski ei ole ime, teine aga nii, et kõik on ime.“ Kas sina usud imedesse? Kui jah, siis mis on sinu jaoks ime? Kas näiliselt võimatu vägitegu või järjestikused juhtumised, mis vaid hetkega päästavad kellegi elu? Või pühaduse ilmumine rahvahulgale? Või looduse lummavad ja müstilised väljendusviisid, mis on tõestuseks selle kohta, et tuhandest väikesest imest on saanud üks suur…  

 

Kui püüda imet defineerida, siis on ime mingi hämmastav või võimatuna tunduv juhtum, mida ei saa loodus- või teaduslike seadustega seletada. See on sündmus, mis joonistab selle tunnistajate teadvusse suure küsimärgi. Mõne jaoks võib see olla midagi, mis raputab tema põhimõtteid, innustades ümber kujundama kogu pilti reaalsusest. Teised aga peavad seda puhtaks kokkusattumuseks või juhuseks, millele peab olema teaduslik seletus. Aga võib-olla tuleks imesid võtta mitte teaduslike selgituste vastu käivate juhtumitena, vaid omaenda seaduspära järgi toimuvate sündmustena. Ehk nagu Püha Augustinus on öelnud: “Imed ei ole looduse vastandiks, vaid selle vastandiks, mida me loodusest teame.“

 

Taevast allasadanud aknapesija

Võtame näiteks Alcides Moreno  juhtumi. New Yorgis elav Alcides oli kõrghoonete aknapesija, kes 2007. aasta detsembris kukkus tellingu kokkuvarisemisel alla 47 korruselt, maandudes hoone klaasist vahekatusele, kus ta klammerdus vaevalt meetrilaiuse tellinguserva külge, mis lõpuks betoonist kõnniteele varises. Imekombel jäi ta ellu.

Tema operatsioonil läks vaja 11 liitrit verd ja 9 liitrit vereplasmat ning talle tehiti ühtekokku üheksa ortopeedilist operatsiooni, et ta lõplikult terveneks. Esimesel jõulupühal tuli koomas olnud mees teadvusele ja kuus kuud hiljem hakkas kõndima.

Teda peetakse viimase aja suurimaks meditsiiniimeks ja arutletakse, kuidas tal õnnestus nii kõrgelt kukkudes üldse ellu jääda. Tema ellujäämise võimalusi suurendas mitu asjaolu: esiteks hoidis ta tellingutest nende kokkuvarisemise ajal kinni, mis võis aeglustada kukkumise kiirust, teiseks pidurdas ta hoogu klaasist vahekatus ja kolmandaks kukkus ta nii, et rohkem said kannatada alakeha ja jalad, mitte eluliselt olulised organid nagu selgroog ja aju. Olulist rolli mängis ka kiirabibrigaad, kes sel päeval tööl oli – arvestades mehe kesiseid elulootusi, otsustasid nad teda mitte haiglasse viia, vaid tegid esimese operatsiooni kiirabiautos. Kas need “kokkusattumused“ olid juhus või suunas neid mingi kõrgem jõud, seda ei saa inimene oma piiratud kolmemõõtmelise maailmatajuga väljaspool teaduslikku maailmapilti tõestada.

 

Kirgas selginemine veealuses koopas

Teine kaalukas juhtum, mis paneb mõtlema imede peale, on geomikrobioloogi Stephanie Schwabe lugu. Stephanie oli 1997. aasta augustis Bahama saartel sukeldumisretkel setteproove kogumas. Tema abikaasa Rob, kes oli samuti olnud kirglik sukelduja, oli samal aastal sukeldumise käigus surma saanud, suutmata Punases meres enam pinnale tõusta. Enne oli Stephanie alati saanud loota oma mehele ning sel päeval kaotas ta vee all oma suunise silmist, jäädes veealustesse koobastesse lõksu. Tal oli hapnikku vaid 20 minutiks.

Naist valdasid raev, lootusetus, hirm ja kurbus. Stephanie tundis suurt leina, mis oli teda saatnud mehe surmast saadik ja taipas, et on elule alla vandunud. Sel hetkel oli ta valmis surema. Ent just siis, olles sügavaimas emotsionaalses kuristikus, muutus korraga midagi. “Ma tundsin, nagu oleks värskuse laine minust üle uhanud, mu nägemine läks selgemaks,“ meenutas Stephanie. Selle hetke selgusest ilmusid ta abikaasa sagedased sõnad talle: “Hästi, Steffi, rahune nüüd. Mäletad? Hoolimata sellest, kas sa usud, et suudad või ei usu, on sul igal juhul õigus. Mäletad?“

Selle hetke ennenägematu vaimne kirkus koos mehe kohaloluga seal koopas olid need, mis Stephanie päästsid. Järgmisel hetkel vaatas ta juhuslikult just sinna, kus oli tema suunamärk.

 

Kolmanda osapoole faktor

Sellised juhtumid nagu Stephanie oma liigitatakse kolmanda osapoole faktori alla, kus elu ja surma vahel olev inimene saab juhatust mingist kõrgemast allikast ja pääseb seeläbi ohust. Väljaspool seisev inimene ei näeks selles olukorras mitte midagi imeväärset. Kuid selles olukorras olevatele inimestele endile on juhatust andva allika kohalolu täiesti reaalne ja ümberlükkamatu.

Artikli autor, joogaõpetaja ja graafiline disainer Kyneret Azizo kirjeldab enda kogemust, kus ta tunnetas kõrgema jõu kohalolekut, mis hoidis ära tema sattumise ilmselt surmaga lõppeda võivasse mootorrattaõnnetusse Kuubal.

See oli esimene kord, kui ta päris ise mootorrattaga sõitis ja seda ekskursiooni pakkuva firma poolt ei antud talle peaaegu mitte mingeid juhiseid. Sõites umbes 70 km/h maanteel, hakkas ratas järsku teel vingerdama. Ta ei teadnud mootorrattaga sõitmisest praktiliselt midagi, ajades segi isegi selle, kummal pool on pidur ja kummal pool gaas. Alguses tabas teda kerge paanika, kuid siis võttis hetkeks ta üle võimust mingi teine jõud ja käsi vajutas vaikselt gaasi peale.

Kui tal olnuks aega mõelda, siis oleks ta esimene reaktsioon olnud pidurdada. Hiljem ütles tema taga sõitev mootorrattur, et see oleks olnud kõige valem otsus.

Kyneret usub, et jõud, mis tema üle tol päeval võimust võttis oli tema teejuht või kaitseingel. Kuna polnud veel tema aeg siitilmast lahkuda, võttis see jõud kontrolli ta juhtimisoskuste üle ning aitas ta täbarast olukorrast välja.

 

Kõrgema dimensiooni sekkumine

Kõik need juhtumid võiksid olla näide sellest, kuidas kõrgema dimensiooni olemasolu suudab meie 3-dimensioonilisse ellu sekkuda. Meie nimetame seda imeks. Alcides Moreno puhul mängisid võtmerolli peaaegu kõik päästvad asjaolud, mis kõik on põhjendatavad ka loodusseaduste seisukohalt, ent nende koosesinemises võib näha kõrgema jõu sekkumist. Me võtame need vastu kui loomuliku fenomeni. Ent teadus uurib meile nähtava reaalsuse piire, et leida sealt ümberlükkamatud tõendid jumala või kõrgema allika olemasolu kohta – ta otsib sõrmega näitajat.

Stephanie ja Kyneret kogesid lisadimensiooni kohalolu oma kehas ja meeltes. Vaimse taju muutused, äkilised intuitiivsed liigutused kehas või ohtlikus olukorras vastava info kognitiivne “allalaadimine“ on näideteks 4. või 5. dimensiooni sekkumisest. Me kõik oleme olenditele teistest dimensioonidest justkui mobiiliportaalideks. Meie teadvus on vahend, mis viib meid 4. dimensiooni ja edasi. Kuid autoga sõites tuleb enne juhtimine selgeks õppida, et punktist A punkti B jõuda.

Kõrgema sekkumise ja imede sel moel tajumine näitab meile, et teadus ja vaimsus on ühe ja sama mündi kaks erinevat poolt. Oleneb lihtsalt, kuidas sa konkreetset fenomeni vaatad. Nad ei ole üksteisega vastuolus, pigem on nad nagu tantsupaar, kes tantsupõrandal harmooniliselt ühes rütmis liugleb.

 

Allikad: Collective Evolution, New York Times

Foto: changedesktop.com

 

Toimetas Meeli Seermaa