Mehaanikateadlane Judy Wood: Kuhu kadusid tornid? II osa

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

29. aprill 2014 kell 19:04



DSC04297_sbcc2ccMehaanikateaduste doktor Judy Wood on uurinud põhjalikult Maailma Kaubanduskeskuse kompleksi hävimist 2001. aasta 11. septembri rünnakute tagajärjel ja jõudnud veendumusele, et ametlik teooria katastroofist on vale. Alljärgnev artikkel on kokkuvõte tema intervjuust uuele USA uurivale netipõhisele raadiosaatele “Caravan To Midnight”, mis oli eetris 28. märtsil. Avaldame selle kahes osas, esimest osa saad lugeda siit.

 

Oma aastaid kestnud 9/11-alase uurimustöö avaldas Wood raamatus “Where Did The Towers Go?: Evidence Of Directed Free-Energy Technology On 9/11″ (“Kuhu kadusid tornid? Tõestusmaterjalid suunatud vabaenergia tehnoloogia kasutusest 11. septembril”).

raamat

 

Väga palju on räägitud sulametallist, kuidas seda seletatakse?

See oli teine asi, mis mind väga imestama pani – teated sulametallist. 11. septembri õhtupoolikul toimus West Streetil vee magistraaltoru avarii ja sinna tekkis järv, kõik oli üle ujutatud. Aga kuidas saab vesi olla kuuma metalli peal, ilma et tekiks auruplahvatus? Auru kujul võtab vesi 1600 korda rohkem ruumi kui vedelas olekus. Tšornobõlis toimuski just auruplahvatus.

 

Kas on olemas tehnoloogiat, mis suudab 400 meetri kõrgused tornid muuta tolmuks keset taevast?

Vastus on kahtlemata jah, sest me oleme seda näinud juhtumas. Kummaliste asjaoludena olen avastanud ka augud kõrvalhoonete akende klaasis, kuigi klaas ise on terve. Sellist auku ei tekita kineetiline energia, sest klaas puruneb pingest, kui miski tabab klaasi. Klaas paindub kergelt, väliskülg on rõhu all ja siis ta pureneb. Mõnedel akendel oli nõnda ainult välisklaasiga, mitte sisemisega. Enamik WTC hoonest nr 4 kadus ka ära. Kui WTC teise torni tipp oleks alla kukkunud, siis oleks see pidanud maanduma WTC hoone nr 4 peal. Hoone nr 4 põhjatiib jäi aga alles, ülejäänud oleks justkui noaga ära lõigatud. Tornaado tekitab midagi sarnast: pool maja on minema viidud ja sa võid näha läbi seina, et magamistoa voodi on ilusti tehtud ja tuba on terve. WTC ümber on põlenud autod ja plastprügikastid, mis on kõik terved. Burger Kingi restoran jäi terveks ja nad tegid seal tuletõrjujatele süüa. Maja ees on põlenud autod ja üle tee oli ennist maja. Kontrast on veider.

Avastasin, et need kummalised nähtused, mida me 11. septembril nägime, et seda kõike suudab üks inimene imiteerida oma kodulaboris. See on Kanadast pärit teadlane John Hutchison.

john-hutchinson-photo-page

Ta loob staatilise välja, mille sees tekitab raadiolainete signaalidega interferentsi ja just selles interferentsitsoonis hakkavad kummalised asjad juhtuma. Hutchison suudab hetkega ära kõrvetada metalli, koorida alumiiniumi, tekitada silmapilkset roostetamist, hõljumist ja tekitada klaasidesse auke, nii et klaas ise jääb terveks.

Seda nimetatakse Hutchisoni efektiks. Mida suurem on mass, seda aeglasemalt efekt kaob. Kui tehti esimene tuumapommi katse, siis teadlased ei teadnud, kas see kustub ise või mitte, aga poliitikud nõudsid, et katse tuleb teha ikkagi. See tähendab, et see võib tekitada ahelreaktsiooni, mis ei lõpe uraaniga ja nõndaviisi hävitada terve planeedi. See on sama, mis mina avastasin oma uurimises juba enne, kui leidsin Hutchisoni: WTC kompleksis toimunu füüsi



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia.