Printsess Diana surm peidab palju vastamata küsimusi

31. august 2013 kell 13:48



Kosty555.infoLeedi Diana Frances Spencer (1. juuli 1961 – 31. august 1997) oli Walesi printsi Charlesi esimene abikaasa. Alates tema abielust 1981. aastal kuni lahutuseni 1996 oli tema tiitel Tema Kuninglik Kõrgus Walesi Printsess. Pärast lahutust lakkas Diana olemast Walesi printsess ja ka kuninglik kõrgus, ent rahvas armastas teda endiselt. Diana ootamatu surm jahmatas kogu maailma ja tekitas palju küsimusi – mis tegelikult juhtus, see on siiani teadmata.

 
Diana, kes sai kõige hea ja kauni ikooniks, oli tuntud oma heategevusliku töö ja naiseliku ilu eeskuju poolest. Ometigi varjutas välist ideaali tema skandaalimaiguline abielu prints Charlesiga. 1990. aastatel oli meedia üle ujutatud printsessi kibedatest süüdistustest (sõprade vahendusel) abielurikkumistest, emotsionaalsest stressist ja vaimsest vägivallast.

31. augustil 1997 sattus Diana koos oma sõbra ja armastatu Dodi Fayediga autoõnnetusse Pont de l’Alma tunnelis Pariisis. Õnnetuses hukkusid printsess, Dodi Fayed ja nende autojuht Henri Paul. 1997. aasta septembris peeti printsess Diana matusetseremoonia Westminister Abbey kirikus – samas, kus 29. aprillil 2011 abiellus ta poeg William Kate Middletoniga.

2011. aastal tehti Diana vandenõuhõngulisest surmast dokumentaalfilm “Unlawful Killing” (Ebaseaduslik tapmine). Filmi lavastaja Keith Allen väidab, et printsessi ja tema kavaleri Dodi al-Fayedi mõrva taga oli prints Charlesi isa prints Philip. Filmi rahastas Dodi al-Fayedi isa Mohamed al-Fayed, kes on alati uskunud sellesse, et nende surm ei olnud õnnetus.

mohamed-al-fayed

 

Diana teadis, et teda tahetakse tappa?

1995. aasta oktoobris kirjutas Walesi printsess Diana oma ülemteenrile kirja, kus ennustas enda jõhkrat tapmist. “Ma istun siin oma laua taga täna oktoobris, igatsedes, et keegi mind kallistaks ja julgustaks mind olema tugev ja hoidma pead püsti. See konkreetne ajajärk mu elus on kõige ohtlikum – mu abikaasa plaanib “õnnetust” minu autoga, pidurisüsteemi riket ja tõsist peavigastust, et rajada teed abiellumiseks Tiggyga. Camilla on vaid peibutis, nii et igas mõttes kasutab mu mees meid kõiki ära.”

kiri dianalt

1997. aastal raputas maailma printsess Diana ja tema moslemist armastatu Dodi hukkumine. 10 aastat hiljem toimus tänini kõige pikem ja kulukam kohtujuurdlus Briti ajaloos. See oli täis vaidlusi, valesid, pisaraid ja süüdistusi, kui detailselt lahati nende eraelusid kogu maailma ees. Enne kohtuotsuse avalikustamist oli meedia juba otsustanud, milline see peaks olema – vaatamata sellele, et miljonid inimesed üle maailma olid veendunud, et printsess Diana ja Dodi al-Fayedi surm ei olnud õnnetus. Suurimaks vandenõuks ei saanud mitte õnnetus ise ega sellele eelnev, vaid hoopis edasine 6 kuu pikkune jälgede varjamine.

BRITAIN-ROYALS-PROBE-DIANA

Palju vastamata küsimusi

Iga väikese tüdruku fantaasiaks on saada printsessiks ja kuningannaks. Ka Diana unistas printsessiks saamisest, aga tema õnnetuseks ei olnud see unelma täitumine, vaid õudusunenägu. Kui vastabiellunud noorpaarilt küsiti suure armastuse kohta, siis Diana vastas jaatavalt, kuid prints Charles muigas, et jah, mida iganes see armastus peaks tähendama. Sealt sai alguse kurb armastuseta abielu.

Esimesel kohtujuurdluse päeval levisid kuuldused, et õnnetuse põhjustas alkoholijoobes olnud autojuht Henri Paul. Mõned süüdistasid paparatsosid ja käidi välja ka teooria, et prints Philipi käsul rammis Diana autot valge Fiat Uno. Algas juurdlus, mida meedia kutsus Diana kohtujuurdluseks, unustades, et õnnetuses hukkus kolm inimest. Juurdlust alustati kuninglikus kohtus ja seda juhtis lord Scott Baker, kes oli andnud vande kuningannale ja tema esindajatele, lubades eelnevalt, et ei kutsu kohtupinki tunnistusi andma kuningakoja kõrgemaid liikmeid.

Kas see oli puhtalt juhus, kui Diana teatas, et hukkub autoõnnetuses? Miks CCTV kaamerad olid väljalülitatud ja ei salvestanud midagi õnnetuspaigal? Kas autojuhi vereproovidega manipuleeriti, et jääks mulje alkoholitarbimisest? Miks USA salateenistus NSA kuulas pealt ja jälgis Dianat. Kes sõitis valge Fiat Unoga, mis võis õnnetuse põhjustada?

fiat

 

Väideti, et autojuht oli purjus

Juba algusest peale olid õnnetuskohal olevad asjaolud kahtlased. Enne autojuhi vereproovi tulemusi lekitasid Prantsusmaa võimud meediale infot, et see oli lihtne õnnetus, mille põhjustas juht, kes oli täis kui siga. Kuigi ostutšekkidelt oli näha, et ta oli tarbinud vaid kaks Ricardi kokteili, millest ametivõimude andmetel ei jää purju. Minuteid enne sõitma hakkamist on videolintidelt näha täiesti kainet Henri Pauli. Järgmine kahtlane tegevus oli sündmuspaiga asitõenditest puhastamine, nagu Pakistani politsei tegi 2007. aastal, kui mõrvati poliitik Benazir Bhutto.

Juurdlust jälgivatel ajakirjanikel ei olnud õrna aimugi, kui üksikasjalikult olid kohtumenetluse asitõendid eelnevalt paika sätitud ja kuidas manipuleeriti sündmustega, mida tohib avalikustada ja mida mitte. Juurdluse läbiviija takistas isegi vandemeestel teada saamast, milline oli Diana ja prints Philipi suhe ning nende kirjad olid kohendatud ja tsenseeritud. Kui Diana sõbranna Simone Simmons tahtis juurdluses osaleda ja rääkida, kui vaenulikke kirje prints kirjutas Dianale vahetult enne hukkumist, siis tal keelati seda teha.

 
Rikkis turvavöö

Vahetult enne õnnetuse juhtumist 31. augustil 1997, lahkusid Diana ja Dodi hotellist ja istusid Mercedesesse, mida juhtis Henri Paul. Diana istus paremale tagumisele istmele, kuid ei kinnitanud turvavööd. Avariipaigal olevad eksperdid tuvastasid autot uurides, et parem tagumine turvavöö oli defektiga. Tekivad küsimused, kas see võis olla tahtlikult rikutud, et Diana seda kasutada ei saaks sel õhtul ja miks juurdluses seda ei kajastatud?

Mõned paparatsod hakkasid rolleritega Diana autot hotellist lahkudes jälitama, kuid ei suutnud politsei andmetel seda teha piisavalt kaua, et jõuda koos nendega õnnetuskohani. Samas, pealtnägijad tunnistavad, et nägid mitut mootorratast ja valget Fiat Unot ümbritsemas Mercedest, kui see sisenes tunnelisse. Seejärel käis hele välgatus ja Fiat põrkas kokku Mercedesega, mis sõitis otsa betoonpostile. Ühtegi nendest sõidukitest ei identifitseeritud, kuid analüüs kinnitas, et tegu ei olnud paparatsodega.

 
Kas mängus oli Briti salaluure MI6 käsi?

Sir Richard Dearlove, kes oli 1997. aastal Briti salaluure juht, lausus, et tema andmetel ei ole MI6 tapnud mitte ühtegi inimest. Kas me peaksime seda uskuma, et nad pole 50 aasta jooksul kedagi tapnud? See oli kõige absurdsem väide kogu juurdluse käigus. Endine luuretöötaja Richard Tomlinson aga väitis vastupidist, rääkides loo Serbias toimunud atentaadist, kus tunnelis sõitnud autojuhile välgutati eredat valgust silma. Tunnistajate sõnul välkus ka enne Dianaga tunnelis toimunud õnnetust seal ere valgus.

 
Maailma kõige aeglasem kiirabi

Avarii juhtus 00:23 kohaliku aja järgi. Henri ja Dodi surid silmapilkselt, ihukaitsja Trevor Rees-Jones ja Diana said raskelt vigastada. Diana oli teadvusel ja õiget esmaabi saades oleks ta siiani elus. Dr Jean-Marc Martino tegeles Diana elushoidmisega, kuid tegi omapäraseid otsuseid, mis said Dianale saatuslikuks. 37 minutit läks aega selleni, et Diana eemaldada oma istmelt ja kiirabiautosse viia, kuid hämmastav asjaolu oli see, et auto tagaosa oli kahjustamata.

Alles 81 minutit hiljem startis kiirabiauto, et viia Diana lähedal asuvasse haiglasse. Terve tee haiglasse ei võetud ühendust kiirabi peakorteriga. Pärast õnnetust kulus 1 tund ja 34 minutit, et toimetada Diana tühjadel teedel lähedalasuvasse haiglasse. Juurdlus leidis, et ta elu oleks suudetuks päästa, kui dr Martino ja tema meeskond oleks käitunud asjatundlikumalt.

kiirabi

 

Kellele võis olla vaja Diana surma?

On üks võimas põhjus, miks USA, Prantsusmaa ja Briti salateenistus tahtsid Diana surma. Diana osales 1996. aastal hoogu koguvas kampaanias, kus ta tahtis keelustada maamiinide kasutuse terves maailmas. Kõigi üllatuseks lubasid isegi maailma mõjuvõimsaimad poliitikud nagu Bill Clinton, et Ameerika Ühendriigid on nõus selle lepinguga. 15. jaanuaril oli Diana Angolas miiniõhkimise näidisesitlusel, kus ta sattus suurima maamiinide kampaania meediakajastuse osaliseks. Tema kaasalöömine tekitas suurt raevu valitsustes ja anonüümseks jääda proovinud Briti kaitseminister tegi talle ähvardava kõne, hoiatades, et Diana lõpetaks selle teema või temaga võib õnnetus juhtuda. 9. augustil oli Diana Bosnias jälle massimeedia kaamerate ees, tekitades endale veel rohkem vaenlasi relvatööstuse tegelaste hulgas.

Diana oli veendunud, et Briti salaluure MI6 jälgib teda ja nüüdseks on teada, et teda jälgis ka NSA, kel oli 12 000 lehekülge tema kohta kogutud luureandmeid. Relvatööstuses tahtsid nii mõnedki inimesed Diana surma ja peale seda soovis ka kuninglik perekond tema moslemist kavaleri surma, kes võis olla ta rasedaks teinud.

Pärast Diana surma peeti 1997. aasta 19. septembril maamiinide keelustamise võtmekohtumine, kuid sinna ei vaevunud meedia isegi kohale tulema. 31. augustil oli USA lääneriikidest eesotsas Bill Clintoniga ainus, kes hääletas vastu maamiinide keelustamisele – seda poleks juhtunud, kui Diana veel elus olnuks. Paljude uurijate jaoks oli see peamine põhjus, miks Diana tapeti, kuid sellele vaatamata ei puudutanud juurdluse läbiviija seda teemat.

 
Ebakompetentsed vereanalüüsid

1995. aasta oktoobris oli Diana kirjutanud ülemteenrile kirja, milles mainis, et prints Philip soovib tema surma. Diana rääkis sellest ka oma advokaadile lord Mishconile, kuid too otsustas, et selle tõiga avalikustamine mõjuks hävitavalt kuninglikule perele. Kolm nädalat pärast Diana surma anti kiri Suurbritannia politseiülemale lord Condonile, kes salastas selle kolmeks aastaks. Juurdluse käigus tunnistas ta oma süüd kirja varjamises, kuid eitas osalemist vandenõus. Järgmine politseiülem lord Stevens varjas samuti järgmised kolm aastat seda kirja, kuid vaatamata seaduserikkumisele andis kuninganna neile mõlemale lordi tiitli.

Diana suri vähe aega pärast haiglasse toimetamist. Kuningakojal ei tohtinuks tema kehale olla mingeid õigusi, sest printsessi tiitel oli temalt ju ära võetud. Ent mõni tund pärast surma pumbati ta keha täis palsameerimisvedelikku ja opereeriti välja emakas, mistõttu ei saadud kindlaks teha, kas ta oli rase. Lisaks sellele olid haiglas võetud vereanalüüsid salapärasel kombel kaduma läinud. Tekib küsimus, kas kuninglik perekond oleks lubanud moslemiverd oma perekonda ja kui kaugele nad olid nõus minema, et seda takistada.

Seejärel suunati tähelepanu autojuhile, kelle kohta Prantsuse võimud lekitasid infot enne, kui vereanalüüsi tulemused olid selgunud. Lahkamise viis läbi prantslane Dominique Lecomte, kes on Prantsusmaal tuntud kui riiki häbistavate asitõendite varjaja. Ta koostas maailma kõige ebakompetentsema aruande, tehes seal 58 viga, osa neist bioloogiliselt seletamatud. Vereanalüüsid, mille tegi dr Gilbert Pepin, olid uskumatult absurdsed – need näitasid surmavalt suurt kogust vingugaasi.

Professor Atholl Johnstoni sõnul olid vereanalüüsid rikutud ja autojuhile kuuluv proov ei võinud üldse Henri Paulile kuuluda. Analüüse teinud arstid keeldusid juurdlusest osa võtmast ja neid kaitses Prantsusmaa valitsus. 2006. aastal tahtis teadlaste meeskond teha täiendavad DNA-analüüsid vereproovidest, kuid Prantsuse võimud teatasid, et proove enam ei eksisteeri.

 
Surma põhjus siiani välja selgitamata

Mohamed Al Fayed ütles, et tema poja surm oli rassimõrv. Rassism kuninglikus peres ei ole midagi uut: Windsorite koda sai alguse kuninganna Victoria ja Saksamaa Saxe-Coburg-Gotha hertsogi poja prints Alberti abielust. Kuninganna ja prints Philipi tegelik perekonnanimi on Mountbatten-Windsor ning kuninganna onu, kuningas Edward VIII oli natside ja Hitleri veendunud pooldaja.

Jäänud on veel küsimus, miks olid kõik CCTV kaamerad õnnetuspaigas välja lülitatud ja miks jäi see selgusetuks? Esialgu politsei eitas valge Fiat Uno osalust õnnetuses, kuid liiga paljud tunnistajad nägid seda ja Mercedese küljel valget värvi. Kahtlus langes fotograafile James Andansonile, kel oli seos MI6 salaluurega. Ta oli jälginud paarikese tegemisi, kuid sel õhtul teda paparatsode seas ei olnud.

Juurdluse käigus väitis ta, et oli perega puhkusel, kuid hiljem tuli arvutilogide põhjal välja, et ta oli sõpradele maininud oma kohalolekut Diana avariipaigal tol õhtul. 2000. aastal leiti Andansoni surnukeha põlenud autost, mis oli laskeharjutuste väljal. Auto oli lukustatud, kuid võtmeid seest ei leitud. Politsei väitis, et tegu oli enesetapuga, hoolimata sellest, et tuletõrjuja nägi kahte kuuliauku mehe peas. Ei pea olema vandenõuteoreetik, aru saamaks, et inimene ei saa endale kaht kuuli pähe lasta ning seejärel auto põlema süüdata.

Kui ülemaailmselt oli Briti meedia teatanud, et Diana surma põhjustas paparatso, siis kohtus ei süüdistatud paparatsot ega väidetud, et tegu oli õnnetusega. Ametliku otsuse kohaselt oli tegu tahtmatu tapmisega, mida ei põhjustanud paparatso.

Pärast Diana surma abiellus prints Charles Camillaga.

Uurimine jätkub ja rahu ei saabu enne inimeste südametesse, kui süüdlased on leitud ja nende üle kohut mõistetud.

 

 

Allikas: “Unlawful Killing”

 

 

Toimetas Laur Raudsoo