Vanim leitud inim-DNA tekitab evolutsiooniuurijates küsimusi

6. detsember 2013 kell 10:03



05dna-1-articleLargeInimese evolutsiooni uurijate jaoks on siiani üks suurimaid mõistatusi Denisova inimene. See kirjeldati 2010. aastal Siberist leitud üksikute luufossiilide põhjal.  Denisova inimeste tekkimise ja levila kohta pole teada midagi kindlat, kuid liigile iseloomulikke DNA-järjestusi kohtavad populatsioonigeneetikud tänapäevaste Aasia elanike hulgas. Üllataval kombel leidis Max Plancki instituudi teadlane Svante Pääbo uurimisrühm lõpuks Denisova inimese liigile iseloomulikud mitokondriaalse DNA järjestused hoopis Euroopast -Hispaaniast pärinevate algeliste neandertallaste luude analüüsimisel, vahendab TÜ teadusuudiste portaal Novaator.

 

Sima de los Huesose koopast on välja kaevatud 28 inimese luud. Leide analüüsinud Madridi Complutense ülikooli teadlane Juan-Luis Arsuaga liigitas need väliste tunnuste põhjal Homo heidelbergensise hulka. Seda 600 000 kuni 250 000 aastat tagasi elutsenud inimliiki peavad antropoloogid neandertallaste esivanemaks.

Pääbol ja tema kaastöölistel õnnestus ligi 400 000 aasta vanusest reieluulõigust eraldada peaaegu kogu mitokondriaalne genoom. See on uus molekulaargeneetiline rekord. Siiani oli suudetud DNAd eraldada 100 000 aasta vanustest neandertallase luudest.

Nii vana DNA uurimiseks kasutasid uurijad uut meetodit, mis lubas järjestada ka ülilühikesi ja üheahelalisi pärilikkusaine jupikesi. Lisaks uuriti vaid sellist DNAd, kus oli märke lagunemisest, see pidi andma kindluse, et õnnestub vältida proovide saastumist tänapäevase DNAga. Pääbo uurimisrühm lootis Sima koopast pärinevate luude pärilikkusainet võrrelda neandertallaste järglastega, kes elutsesid Euroopas 130 000 aastat tagasi.

Algeliste neandertallaste mitokondriaalse genoomi asemel paljastas sekveneerimine hoopis sellise DNA, mis sarnanes Denisova inimese omale. Tänapäevaste inimeste geeniproovidega paika pandud molekulaarse kella põhjal arvutasid uurijad välja, et kivistis oli umbes 400 000 aastat vana. See klappis teiste dateerimismeetoditega.

Avastus ei muuda inimese ja tema lähisugulaste evolutsioonipilti selgemaks, vaid tekitab antropoloogides veel suuremat segadust ja paneb vaidlema, kuidas on neandertallased, Denisova inimene ja Homo sapiens viimase poole miljoni aasta jooksul arenenud.

Rakutuuma pärilikkusaine poolest olid Denisova inimesed lähedasemad neandertallastele kui tänapäevastele inimestele. Asiaatidel leiduvad Denisova inimeste geenid viitavad seevastu sellele, et need kaks liiki ristusid Aasias.

Hiinast on leitud palju inimfossiile, kuid nende DNA pole enamasti säilinud. Seetõttu on võimalik, et muuseumites on Denisova inimeste luid, kuid seda pole võimalik molekulaarbioloogiliste meetoditega tõestada.

Mida tegi Denisova inimese DNA Siberist peaaegu 8000 kilomeetri kaugusel? Pääbo ja tema kaastööline Matthias Meyer pakuvad välja mitu erinevat selgitust. Võimalik, et Sima koopas elanud inimlased ristusid väga varaste Denisova inimestega.

Samuti võib kummaline mitokondriaalne DNA viidata hoopis iidsele inimlaste liinile – näiteks Homo erectusele. Sima inimesed ja hilisemad Denisova inimesed võisid selle pärida oma ühiselt eellaselt. Sarnane mitokondriaalne DNA võis päranduda neandertallastele ja ka Homo sapiensile ning hiljem kaduda.

Rohkem järeldusi saab teha alles siis, kui analüüsitakse rohkem muistseid luid. Pääbo sõnul proovib tema labor lähiajal uurida Sima koopast pärinevate luude rakutuuma DNA-d.

 

Allikad ja lisalugemist: Novaator, Nature (teadusuuring), New York Times

Foto: Javier Trueba / Madrid Scientific Films

 

Toimetas Mariann Joonas