Konfliktist koostööni: maailm ootab teistsugust lugu

4. aprill 2014 kell 20:20



00000Different_spheres_of_the_Earth_system-1024x1024Alguses oli… Inimeste maailm on alati toiminud läbi lugude ja teeb seda siiani. Inimteadvus vajab mingit lugu, milles elatakse ja mis inimese elu sõna otseses mõttes koos hoiab. Kui lugu on segane või poolik, siis kipub seda olema ka tegelik elu. Tervikliku loota inimene otsibki pidevalt oma kohta siin maailmas ja tänapäeval teeme seda vist peaaegu kõik. Uus lugu on sündimas, tema piirjooned on näha, kuid ometi oleme segaduses.

 

Pikkade traditsioonidega rahvastel on tavaliselt loomislugu, mis seletab ära maailma tekkimise ja inimese koha selles. Loomislugu on keskse tähtsusega, seda esitatakse igal aastal mitu päeva kestvate pühade ajal ning see on saanud osaks iga inimese teadvusest. Sarnased lood on ka suurtel organiseerunud religioonidel. Aga milline on loomislugu kolmanda aastatuhande alguse Eesti ühiskonnas? Väga huvitav oleks seda metoodiliselt uurida, aga hetkel pakun välja sõnumi huvides äärmuseni lihtsustatud lühiversiooni.

 

Juhuslikud olendid kõrvalisel planeedil?

Alguses käis teadmata põhjustel suur pauk. Sellest tekkis universum, milles omakorda moodustusid tähed, galaktikad, mustad augud, planeedid, komeedid ja muu. Ühes kõrvalises galaktikas, ühe kõrvalise tähe kolmandal planeedil tekkis juhuslikult elu. Elu arenes läbi mutatsioonide, mis on oma olemuselt vead pärilikkust kandvas DNA-s. Osa vigu osutus juhuslikult kasulikuks ning kandus edasi. Elu edasiviivaks jõuks oli looduslik valik, mis valis omavahel halastamatult konkureerivatest olenditest välja elujõulisimad. Ning vigade kuhjumise ja konkurentsi tulemusel oleme jõudnud tänasesse päeva – inimeseni, kellel nagu polegi õiget kohta ega eesmärki sel kõrvalisel keskikka jõudnud planeedil, mille vananev täht (Päike) mõne miljardi aasta pärast surnuks kõrvetab.

Sellises loos ei ole just meeldiv elada ning vähemalt mind on pidevalt kummitanud mõte, et midagi on siin valesti või väga poolik. Asja uurides selgubki, et ka lääne teaduse võtmes on loomislugu ehk evolutsiooniteooria hoopis rikkam, inimelule rohkem mõtet, sihti ja innustust andev, ning eelkirjeldatud lugu peegeldab pigem 19. sajandi industriaalühiskonda, kus konkurentsi ja loodusliku valikuga põhjendati valitsevat tegelikkust.

 

Maaema Gaia kui elusolend teaduslikus mõttes

Võib-olla on küsimus elu tekkest üldse valesti asetatud? Briti füüsik James Lovelock uuris 1970-ndatel Põhja-Ameerika Kosmoseagentuuri (NASA) tellimusel elu võimalikkust Marsil. Selleks pidi ta Marssi võrdlema Maaga ning ta märkas väga lihtsat, kuid olulist erinevust. Marsi atmosfäär koosneb peamiselt süsihappegaasist ning on keemiliselt peaaegu inertne. Maa atmosfäär koosneb aga lämmastiku, hapniku, süsihappegaasi jt gaaside segust, mis poleks keemiliselt võimalik ilma gaaside tasakaalu väga täpselt reguleeriva biosfäärita. Seega, elu hoiab ise ülal endale soodsat keskkonda. Teiseks hoiab Maa püsivat temperatuuri nagu inimese keha. Sellised tunnused kuuluvad otseselt elu juurde ning üha enam tundub otstarbekana uurida Maad kui tervikut.

Mitmed mõjukad ülikoolid (nt Stanfordi ülikool USA-s) on loonud enda juurde Maa-süsteemide (Earth-systems) teaduskonnad, mis tegelevad küll teises võtmes, aga sama asjaga kui paljude põlisrahvaste teadused Maast kui tervikust. Nende teaduskondade üheks oluliseks eesmärgiks on majanduse ja keskkonna koos käsitlemine. Eluprotsesse võib ju samuti vaadelda majandamisena.

Niimoodi võib ka Maa võrdlemine inimkehaga osutuda kasulikuks planeedi mõistmisel. Näiteks võib ju olla, et praegune kliimamuutus on kui palavik, mis võitleb haigusega. Ainult mis on haigus – kas meie suures koguses kasvuhoonegaase tekitav eluviis? Kombineerides selliseid võrdlusi ja teaduslikke tulemusi, võime oma mõistmises ja probleemide lahendamises hoopis sügavamale jõuda.

 

Bakterimaailma probleemid ja energiarevolutsioonid

Elu Maal on valdavalt arenenud vees. Maismaal oleme olnud ainult pool miljardit aastat kogu 4,5 miljardist aastast. Kui võrrelda Maa ajalugu ühe ööpäevaga, siis tulime veest välja alles kella poole kümne paiku õhtul. Ning elu ajalugu on suures osas bakterite kirjutatud – sõna otseses mõttes meie rakkude püsistruktuuridesse. Bakterid olid Maa ainuvalitsejad ligi kaks miljardit aastat ning paljuski on nad seda ka praegu. Näiteks on kõigi meie kehades bakterirakke umbes kümme korda rohkem kui inimkeha rakke. Tekib küsimus, kes me siis õigupoolest oleme ja kelle vastu me baktereid vaenlaseks pidades tegelikult võitleme?

Esimesed bakterid olid tõenäoselt kääritajad, kes sõid rammusat ürgsuppi, mille sees nad ookeanides elasid. Kääritamine pole aga energeetiliselt eriti efektiivne, kuna lõpp-produkt, näiteks alkohol, sisaldab veel palju energiat, nagu me kõik teame. Rammusas supis pole efektiivsus oluline, aga supp muutus tasapisi lahjemaks. Nälg on teatavasti leidlikkuse ema. Nii leiutaski osa baktereid uue energiamuundamise viisi, võttes kasutusele küllusliku allika – päikeseenergia. See mehhanism toimib tänaseni kõigis fotosünteesivates rakkudes, meile nähtavalt eelkõige rohelistes taimedes.

Päikeseenergia kasutuselevõtt tekitas aga sarnaselt tänapäeva kasvuhoonegaasidega tohutu probleemi – hapnikureostuse, sest fotosünteesi tulemusel eraldub hapnik. See on aga ülimalt reaktiivne aine ning kui hapniku osakaal oleks atmosfääris praegusest 21%-st umbes poole võrra suurem, süttiks kõik, kaasa arvatud märg rohi. Elu oli oma leidliku lahendusega tekitanud uue globaalprobleemi.

Aga seesama elu leidis järgmise suurepärase lahenduse, mille vilju kasutame eranditult kõik tänase päevani. Nimelt tekkis hingamine kui kolmas energiamuundamise viis – hapniku kasutamine suurte molekulide lõhustamiseks ning sellest vabaneva energia kasutamine enda tarbeks. Seda teevad kõik meie keha rakud igal hetkel. Tollal oli see aga revolutsiooniline, sest ühe hoobiga lahendati hapnikureostuse probleem ning loodi uus ja väga tõhus energiakasutus. Sellest ajast pärineb ka gaaside tasakaal Maa atmosfääris. Need kolm energiamuundamise mehhanismi on elu aluseks siiani.

Tänapäevane reostus ei ole elule Maal ilmselt täiesti uudne probleem, kuigi oleme loonud hulga keemilisi ühendeid, millega elu pole varem kokku puutunud. Elu tervikuna lahendab selle probleemi kindlasti. Ent küsimuseks on, millise hinnaga; ja kas meie inimestena oleme osa probleemist, osa lahendusest või osa mõlemast. Viimasel juhul on meil lootust oma lugu ise edasi rääkida, selmet seda jutustavad tulevikus teised – näiteks delfiinidest evolutsiooniteoreetikud.

 

Oleme olemas tänu bakterite koostööle

Hingamise leiutamine külvas aga juba uue kultuurirevolutsiooni seemned. Kuna hingamine on energia muundamisel ääretult efektiivne, siis hingavad bakterid ehk aeroobid said kasutada igasuguseid orgaanilisi molekule toiduna. Ilmselt avastasid nad kiirelt, et väga maitsvaks ja rammusaks toiduks on kääritajad, kes on neist ligi tuhat korda suuremad. Poe aga kääritaja sisse ja lase hea maitsta! Viimastele selline korraldus kahtlemata ei meeldinud ning uus ilmasõda oli alanud.

Mingil hetkel, mida me võiksime oma teise sünnipäevana tähistada, jõudsid vaenupooled aga läbirääkimistelaua taha ja selle tulemusel sündis kooselusüsteem, mille tunnistajaks on iga rakk meie kehas (muidugi bakterid välja arvatud). Nimelt lepiti kokku selles, et hingajad lähevad alaliselt kääritajate sisse elama ning hakkavad neid energiaga varustama. Vastutasuks saavad hingajad kääritajatelt valmistoitu. Selle kokkuleppe tulemusena on igas päristuumses (eukarüootses) rakus väikesed jõujaamad ehk mitokondrid, kes ongi kunagiste hingajate otsesed järeltulijad. Selle tunnistajaks on mitokondrite oma DNA, mis erineb rakutuumas olevast ja sarnaneb pigem vabalt elavate aeroobsete bakterite DNA-le. Sellist kooselu kirjeldava endosümbioosi teooria on esitanud USA bioloog Lynn Margulis.

 

Konfliktist koostööni – elu ajaloos korduv arenguspiraal

Evolutsioonis kordub spiraal, mis annab tugevaid vihjeid tänapäeva ühiskonnale. Päristuumse raku teke on väga ilmekas näide arenguspiraalist: algne ühtsus, eristumine, pinged, konflikt, läbirääkimised, kooselu, ühtsus uuel tasandil. Me näeme seda kordumas ökosüsteemides, liikide vahel ja ka inimühiskonnas.

Olles loodetavasti varsti läbimas globaalsete konfliktide ja globaalse konkurentsi faasi, on inimkonnal selge evolutsiooniline surve suurendada koostööd nii omavahel kui teiste elusolendite ja kogu planeediga, et lõpuks leida meile kõigile sobiv ja jätkusuutlik kooselu vorm.

Viimaste sajandite areng on ju tegelikult kõige vägivaldse kõrval ka selles suunas läinud. On ju meil Ühinenud Rahvaste Organisatsioon, ülekontinendiline Euroopa Liit, globaalsed posti-, transpordi- ja kommunikatsioonisüsteemid; aitame üksteist jõudumööda õnnetuste korral jne. Koostöö olulisust on rõhutanud ka põlisrahvaste teadjad. Näiteks ütles mõne aja eest üks hopide tark, et kustutage sõna ‘võitlus’ oma sõnaraamatutest ja unustage see. Lihtsalt me peaks oma lugudes, mõtetes ja tegudes konkurentsi kõrval üha enam koostööle tähelepanu pöörama ning lisaks oma isiklikule heaolule silme ees hoidma endast suuremate tervikute – pere, kogukonna, riigi ning üha enam ka kogu planeedi – heaolu. Sest ka siin paistab olevat seaduspära: hoolitsedes suurema terviku eest, tagatakse ka enda heaolu.

Koostööseaduse ilmekaks näiteks on jällegi meie enda keha, mille rakud ja organid toimivad terves kehas suurepärases tasakaalus. Kui mõni neist domineerima hakkab, on midagi juba väga korrast ära. Kas me kujutaks ette olukorda, et süda hakkab ühel päeval teistele organitele verd müüma? Või maks teatab, et tema on kõige tähtsam ning kõik ressursid tuleb talle loovutada?

Elisabet Sahtourise jutustatud loo järgi on konkurentsi-inimkond muutumas koostöö-inimkonnaks, kes on tasakaalus nii iseenda kui ka muu elavaga meie planeedil. Kuigi ka see on vaid üks lugu paljude seast, annab ta ehk rohkem lootust ja mõtet kui alguses kirjeldatu. Ja mingis loos me elame niikuinii, tahame seda või ei. Nii et – alguses oli… lugu.

 

Toomas Trapido

 

* Lugu on esmakordselt avaldatud Sirbis.

* Evolutsiooni ja ökokogukondade teemal toimub esmaspäeval, 14. aprillil algusega kell 18 Krautmani Massaaži- ja Terviseakadeemia ruumides Tondi 8a Gaia Akadeemia õpituba, mille viib läbi Toomas Trapido. Info ja registreerimine: toomas.trapido@gmail.com.

 

Foto: esa.int