Geenmuundatud soja kasvatus hävitab Paraguays floorat, faunat ja inimesi

28. juuli 2015 kell 17:22



paraguay-fields_1882514c“Soja hävitab inimeste elusid. See on mürk,“ ütleb kaheksa lapse ema Petrona Villasboa Paraguay väikekülast. Tema kodu ümbritsevad geenmuundatud soja põllud. Pealtnäha on tegemist esmaklassilise saagiga, kuid Petrona jaoks sümboliseerivad need põllud surma. 2003. aastal kaotas ta oma 11-aastase poja Silvino Talavera, kes pihustati koduteel üle sojapõldude mürgitamiseks kasutatava kemikaaliga.

 

Poiss sõitis jalgrattaga poest koju ning mainis emale, et ta sai teel põldu mürgitanud traktori seadmetest tuleva kemikaaliga pihta. Ema ei pööranud sellele erilist tähelepanu – geenmuundatud sojapõldude läheduses elavatel inimestel juhtub seda sageli. Samal päeval aga haigestus kogu pere pärast seda, kui oli söönud Silvino poolt poest koju toodud toitu. Petrona kiirustas oma noorima lapsega haiglasse ning kui ta naasis, oli Silvino voodis valust kange, oksendas lakkamatult ning tema nahk tõmbus tumedaks. Selleks ajaks, kui Silvino jõudis linna arsti juurde, oli juba liiga hilja – arstid said vaid leevendada tema viimaseid eluhetki valuvaigistite abil.

Perekonna jaoks oli selge, et Silvino surma põhjustas kemikaalide mürgistus, kuid lahkamist surma põhjuse kinnitamiseks läbi ei viidud. Pärast aastatepikkust kampaaniate korraldamist õnnestus Petronal oma kaebusega kohtuasi avada ja kaks kohalikku põllumeest mõisteti Silvino surma põhjustamises süüdi, kuid ei ole selge, kas nad tegelikku vanglakaristust kandma saadeti. Nagu Paraguays paljude kohtuasjade puhul juhtub, on sellegi juhtumi juures omajagu vastuseta jäänud küsimusi. Kuid üks on kindel: Petrona poja surma põhjustas geenmuundatud soja kultiveerimine.

 

“Rohelise kulla“ tõeline hind

See võib näida kauge probleemina, kuna Euroopas seni veel geenmuundatud soja ei kasvatata. Kuid kaudselt jõuab GM-soja loomasööda kaudu ka eurooplasteni. Näiteks Suurbritannias müüb iga supermarket liha ja piimatooteid loomadelt, keda on söödetud geenmuundatud sojaga. Mitmed tuntud kaubamärgid, nagu näiteks Cadbury ja Unilever, kasutavad tooraineks geenmuundatud sojaga toidetud loomade piima. On üsna tõenäoline, et toetad iga päev oma tarbimisharjumustega tahtmatult geenmuundatud soja kasvatamist. Kuid selle eest tõelist hinda maksavad need riigid, kus GM-soja kasvatatakse.

Paraguay on maailmas suuruselt neljas riik, kus seda “rohelist kulda“ kultiveeritakse ja eksporditakse, suurem osa sellest saadetakse Euroopa Liitu loomasöödaks ja biokütuse tooraineks. Tegemist on mitmel põhjusel ideaalse kohaga ebajätkusuutliku keskkonda hävitava tegevuse jaoks. Seda piirkonda on juba sajandeid valitsenud despootlikud diktaatorid ja narkokaubandus. Isegi tänapäeval, kui riiki juhib demokraatlik valitsus, on korruptsioon sügavalt juurdunud ning inimesi kaitsevad seadused pehmelt öeldes paindlikud.

Viimastel aastatel on soja kultiveerimiseks kasutatav pindala kasvanud rekordilise 2,6 miljoni hektarini – enamik sellest on GM-soja. See on kaasa toonud metsade hävitamise ja kohalike kogukondade mürgitamise. Kuni 1960-ndateni oli Paraguay territoorium suures osas kaetud metsadega. Tänapäeval on põlluharimise all pea 80% riigi territooriumist. Hinnanguliselt on 90% Paraguay vihmametsadest hävitatud põlluharimise eesmärgil ja sellega koos on kadunud tuhandeid unikaalseid taimeliike, sadu haruldasi linnuliike ning veel suuremasse hävimisohtu on sattunud mitmed loomaliigid, nagu näiteks jaaguar. On tõendeid, et sojakasvatus on laienemas hiiglaslikku Gran Chaco piirkonda riigi põhjaosas, mis on koduks mõningatele viimastele tsivilisatsiooni poolt puutumata hõimudele maakeral.

Hävitatud vihmametsad olid peale looma- ja taimeliikidele koduks ka inimestele. Guarani hõimu liikmed väidavad, et neid ajasid oma maadelt välja just sojakasvatajad. Nüüd on nende kodudeks hädised telgid teeservades.

Traditsioonilisi maaharimismeetodeid kasutavad väiketalunikud on samuti suurt kahju kannatanud. Alates esimesest sojabuumist aastal 1990 on hinnanguliselt 100 000 Paraguay väiketalunikku olnud sunnitud migreeruma linnaslummidesse. Kaotades oma sissetuleku põllumehena, on nad sunnitud müüma oma põllud suurtootjatele. Uute põldude rajamisel toimub sageli vägivaldseid kokkupõrkeid uute maaomanike ja seni seal põldu harinud talunike vahel. Paljud “sissetungijad“ pärinevad Brasiiliast või mennoniitide usulahust. Lahingud maa pärast on põhjustanud hulgaliselt surmajuhtumeid, tuhandeid arreteerimisi ja sadu vigastatuid. Mõningates piirkondades on sojapõldude valvesse ööpäev ringi seatud relvastatud valvurid.

 

Probleemiks on seaduste eiramine

Need väiketalunikud, kes on jäänud oma maalappi harima, nagu Petrona, on pidevas kokkupuutes mürgiste kemikaalidega. Kuna enamik Paraguays kasvatatavast sojast on geenmuundatud, kasutatakse selle kasvatamisel ohtralt mürgiseid põllumajanduskemikaale. Kemikaalide kasutamisele on küll kehtestatud ranged ohutusreeglid, kuid liiga sageli neid ei järgita. Samuti kasutatakse seal ohtralt kemikaale, mis on Euroopas keelatud.

Asuncioni ülikooli pediaater Stela Benítez viis 2006. aastal läbi uuringu, mis jõudis järeldusele, et sojapõldude naabruses elavatel naistel on kaks korda suurem tõenäosus saada sünnidefektidega laps. Ta sõnab, et on väga mures selle üle, et soja tootmise üle ei rakendata piisavat kontrolli. Peamiseks probleemiks peetakse Paraguays reeglite ja seaduste täielikku eiramist.

Paljude ohvrite hulgas on näiteks sojapõldude vahel maisi kasvatanud väiketalunik, 28-aastane Reuben Caceras, kes suri kemikaalimürgistuse tagajärjel. Temast jäid maha 2-aastane poeg ja abikaasa Isabella Portillo. Itakyru piirkonnas pidid haiglasse kiirustama paljud Guarani põlishõimu liikmed pärast seda, kui “taevast sadas mürki“. Hiljem kinnitasid võimud, et lennukite abil mürgitamine on seaduse järgi keelatud piirkondades, kus on põlisrahvaste elupaigad. Angie Duarte, kes on ravinud tosinaid mürgitatud patsiente, lisab, et paljud nende kogukondade liikmetest on juba eelnevalt nõrgestatud alatoitluse, immuunsüsteemi probleemide ja tõenäoliselt ka ise mürkkemikaalide kasutamise tõttu saagi kasvatamisel.

 

Raha hääl on kõige valjem

Sojakasvatus on viimase aasta jooksul olnud Paraguay oluline majandushuvi, mis on kaasa toonud enneolematu 14,5%-lise majanduskasvu. Sojakasvataja Breno Batista Bianchi on veendunud, et riik peaks temasugustele suurfarmeritele väga tänulik olema. Kasutades uusi masinaid ja geenmuundatud seemneid on ta saavutanud rekordilise saagikuse, kasutades väidetavalt vähem vett ja pestitsiide. Ta tunnistab, et loomulikult on veidi probleeme “superumbrohtude“ ja taimehaigustega, mis aja jooksul muutuvad kemikaalidele resistentseks. Kuid Bianchi sõnul on see kergesti lahendatav probleem: “Leiutatakse uusi seemneid ja uusi kemikaale.“

Mitte kõik ei jaga aga tema pimedat usku progressi. Paraguay pakub küll sojakasvatuseks maad, vett ja tööjõudu, kuid imeväike osa rahvastikust näeb tegelikult sellest tulenevat kasumit. Soja ei ole maksustatud ja enamik sellest lahkub Lõuna-Ameerikast Brasiilia toodangu nime all, kuna saadetised segunevad sadamates. Paraguay uue valitsuse keskkonnaminister Oskar Rivas leiab, et sojakasvatus ei tohiks toimuda inimeste kulul. “See on väärareng. Kes maksab lõpliku arve? Maa, inimesed ja ökosüsteem. Ning kes saab kasumi? Korporatsioonid,“ sõnab Rivas. Ta leiab, et kuigi soja kasvatamise lõpetamiseks on juba liiga hilja, tuleks vähemasti nõuda rohkem geenmuundamata saagi kasvatamist. Rivas loodab pöörata praeguse suundumuse ümber ning pakub visiooni riigist, milles loodaks parimad jätkusuutlikud tingimused tervisliku toidu tootmiseks. Organisatsioon Friends of the Earth International teeb koostööd kohaliku heategevusorganisatsiooniga, et harida kogukondasid keskkonnakaitsealase seadusandluse ja mahepõllumajanduse osas, et neil oleks võimalik võidelda mürgitamise vastu ning ise endale toitu kasvatada.

On loodud ka sertifikatsioonide süsteem, mis peaks tagama jätkusuutliku sojakasvatuse, kuid paljud jäävad selle osas skeptiliseks. 2006. aastal loodud initsiatiiv Round Table on Responsible Soy (RTRS) tõi soja tootjad kokku ühe laua taha ning loodi standardid, mille kohaselt välditakse soja kultiveerimist väärtusliku looduskeskkonnaga piirkondades ning püütakse säästa vett. 2014. aastal oli vaid kahel soja tootval ettevõttel RTRS sertifikaat. Kriitikud on nimetanud seda sertifikaati lihtsalt “rohepesuks“ (ingl greenwashing) – viisiks, kuidas meelitada keskkonnateadlikumaid tarbijaid ning teenida suuremat kasumit.

Suurkompaniid maksavad igal aastal 2500 eurot selle eest, et olla jätkusuutliku soja programmi liikmeks, olenemata sellest, kas nad tegelikult vastavad programmi kriteeriumidele. Vaid need ettevõtted, mille toodangul on vastav märgistus, peavad kord aastas läbima auditi. Euroopa Komisjoni konsultant Jochen Koester leiab, et RTRS-i keskkonnapoliitika peaks olema karmim. Praegune standard võimaldab looduskeskkonna hävitamist juhul, kui see ei ole põlismets ning on kohalike võimude poolt märgitud kommertseesmärkidel kasutatavaks tsooniks.

 

Jätkusuutlikkus ja GMO

RTRS ekspert Luis Cubillo on veendunud, et geenmuundatud soja on ainus viis aina suurenevat nõudlust rahuldada. “Maailmas on vaja toota miljoneid tonne soja, et toita nii paljusid miljoneid inimesi ning biotehnoloogia on parim viis seda saavutada.“

RTRS initsiatiivi kriitikud viitavad sellele, et see lubab geneetiliselt modifitseeritud soja kasvatamise. Üks organisatsiooni liikmeid on ka Monsanto, mille “Round-up-valmis sojauba“ moodustab 95% Paraguay toodangust. Seetõttu kasutatakse sojapõldudel ohtralt taimekaitsevahendit glüfosfaati, mis on väga toksiline nii keskkonnale kui ka inimestele. Brüsselis korporatiivset lobitööd jälgiv Nina Holland selgitab, et kui elad kogukonnas, millel on vaid 10–20 hektarit ning oled ümbritsetud sojapõldudest, on peaaegu võimatu põlluharimisega tegeleda, kuna sojafarmerid pritsivad pidevalt Round-upi.

Isegi need sojakasvatused, mis on oma tegevusega neelanud alla väikefarmid või põliskogukonnad, kvalifitseeruvad jätkusuutlikkuse märgistusele. Hollandi sõnul ei aita RTRS mitte kuidagi vältida monokultuuride levikust tulenevaid probleeme. Selles organisatsioonis ei ole liikmeks väikefarmerite esindajaid ega valitsusväliseid organisatsioone (NGO – non-government organization). “Soja monokultuuri kasvatamise põhjustatud probleemid on nii tohutud, et lihtsalt jätkusuutlikkuse kriteeriumide seadmisega ei lahenda mitte midagi,“ ütleb Holland.

 

Loe lisaks: Väikefarmerid võitlevad Paraguays suurte põllumajanduskorporatsioonide vastu

Allikad: Telegraph, DW

Foto: beforeitsnews.com

 

Toimetas Katrin Suik

 

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.