Katkend dr Adik Levini uuest raamatust “Abielu diabeediga”

20. november 2018 kell 20:45



Oma uues raamatus “Abielu diabeediga. Kuidas endale tervist ja aastaid juurde kinkida” ei räägi dr Adik Levin mitte arstina, vaid 20-aastase kogemusega diabeedipatsiendina, kellel on juhtumisi doktorikraadiga lastearsti haridus. Aastatega on ta enda jaoks välja töötanud palju hästitoimivaid nippe, millest võib olla kasu nii mõnelegi diabeeti põdevale lugejale. Uute raviskeemide väljatöötamisel on dr Levini raudkindlaks põhimõtteks, et ainult arsti ja patsiendi aktiivses ja erksas koostöös saab sündida parim lahendus.

 

Raamatu suurim eesmärk on ärgitada diabeedihaiget, aga miks mitte ka täiesti tervet inimest, loovamalt omaenda tervise huvides kaasa mõtlema. Jagades oma isiklikke kogemusi ja teadmisi, kutsub dr Levin kõiki inimesi ISE oma tervise eest hoolt kandma. Raamatus võtab ta läbi nii ravimite, toitumise, liikumise kui ka üldiselt elustiili teemad.

“Lugeja, kes avab selle raamatu kui doktor Levini kirjatüki, eksib, sest siin on hoopis patsient Adik Levini igapäevased tegemised, hoidmaks oma veresuhkrut parimal tasemel, mis tagaks eluaastate ja tervise kvaliteedi säilimist. Adik Levin on kirglik uuendustes ja nn oma raja otsija. Teda ei rahulda kesine tulemus ja soovituste puudumisel või ammendumisel rakendab ta kogemuslikku praktikat, millega täidab raviskeemi lünklikkust. Iga patsiendi haigus ja raviskeem on isikule omaselt individuaalsed. Patsiendi soov hoida diabeeti paremini kontrolli all käivitab ka nõustajate innukama abi. Diabeeti puudutavas osas on autor mitte konkreetsete retseptide jagaja, vaid protsessi keerukust igapäevaselt jagav innustaja. Iga diabeetik vajab uut innustust, see on kui akude laadimine.“ 

 – Endokrinoloog Jaanus Kerge, Adik Levini raviarst

 

TEADLIK TOITUMINE

Kui Adik Levini nime akadeemiliste tiitlitega rikastada, saame dr Adik Levin MD, PhD, MSc.D. ja FABM. Dr Adik Levin on Eesti Vabariigi ajaloos teine meditsiiniteaduste doktor pediaatria alal (esimesena kaitses meditsiiniteaduste doktori väitekirja pediaatria alal prof Lea Boston Tartust 1979. aastal). Kui tänapäeval pole doktorid mingi imeasi, siis nõukogude ajal kinnitati doktoriväitekiri meditsiinis ainult sel juhul, kui see oli uus suund kogu maailmas. Dr Levini doktoritöö teema ja teene nii Eesti kui kogu maailma imikute ja emade, aga laiemalt ka perede ees on see, et ta hakkas pioneerina juurutama humaanset vastsündinute meditsiini. Poole sajandi pikkuse lastearstikogemusega juhtis ta 25 aastat ka Tallinna Lastehaigla vastsündinute osakonda.

Seejärel on ta oma toitumisalaste nõuannetega aidanud sadu tervise- ja kaaluprobleemide käes vaevelnud inimesi. Ometi ei ole dr Levin rahul ega nõus, kui teda kõigist tema kogemustest ja teadmistest hoolimata toitumisspetsialistiks nimetatakse. Miks? Sest hoolimata sellest, et iga aastaga tuleb toitumisspetsialiste juurde, suureneb pidevalt krooniliste haiguste hulk ja tegelikult on tervisliku toitumise kontseptsioon sattunud kriitika alla, kuna ka toitumisspetsialistid ei oska tihtilugu seletada, mis asi on tervislik toitumine praeguse aja toidu ülekülluse juures. Seega, head lugejad, võtkem järgmisi toitumisalaseid peatükke kui palju näinud arsti tähelepanekuid ja pikaaegse diabeetiku isiklikku kogemust ja mitte kui kivisse raiutud tarkust. Enda peal uusi asju läbi proovides kuulakem dr Levini soovitusel ikka omaenda sisetunnet ja keha.

 

Minu isiklik teekond teadliku toitumise juurde

On selge, et ilma arsti abita ja Eesti Haigekassa toetuseta suhkruhaigust kontrolli alla saada ei oleks võimalik, aga on väga tähtis meeles pidada, et diabeeti põdev haige peab kogu aeg ise kaasa mõtlema ja tegutsema, et ennast ise aidata – kuidas toituda ja kuidas liikuda. Enne, kui hakkan jagama isiklikke kogemusi oma toitumise kontseptsioonist, tahan kirjeldada, kuidas see suund minuni jõudis.

Selle sajandi algusaastail proovisin täiesti juhuslikult enda peal individuaalset toitumise programmi. Tulemus oli positiivne: võtsin kaalust alla ja energiat tuli juurde. Ma hakkasin mõtlema, kuidas ma varem sedasi elasin, et ei pööranud toitumisele üldse väärikat tähelepanu. Mul hakkas häbi ning mõistsin, miks ma diabeeti haigestusin, olgugi et üheks põhjuseks oli ka geneetiline eelsoodumus. Hakkasin lugema toitumisteemalisi raamatuid ning mida rohkem ma sellesse probleemi sukeldusin, seda enam see teema mind huvitas. Tekkis suur tahtmine hakata toitumisteemaga tõsisemalt tegelema.

Olin 25 aastat juhatanud Tallinna Lastehaigla vastsündinute ja imikute osakonda. Tundsin, et on lähenemas aeg, mil on vaja teha shakespeare’lik otsus, kas olla või mitte olla. Osakond oli loodud ja töötas minu arust päris hästi, sai teda tolle aja kohta hästi renoveeritud, sai loodud ja viidud maailma humaanse vastsündinute meditsiini filosoofia. Kodumaal minu tööd küll hinnati, kuid kahjuks ei saanud paljud aru, et meie haiglast sai alguse vastsündinute meditsiini humaniseerimine. See-eest oli tunnustus väljaspool Eestit olemas, kuigi isegi teistes riikides läks uue suuna juurutamine alguses visalt. Olin tookord kärsitu, soovisin, et kõik maailmas aktsepteeriksid, et haiglas peab austama väikese enneaegse lapse kõiki õigusi. Tekkis väsimus, vahel keesid emotsioonid üle ja sain aru, et mul tuleb võtta suund festina lene (kiirusta aeglaselt). Nüüd tean, et olime siin Eestis oma ideedega umbes kolmkümmend aastat ajast ees.

2004. aasta sügisel oli ka pensioniiga kätte jõudnud. Haiglast lahkudes lasin humaanse meditsiini filosoofia liikuma oma teed, samas jätkasin esinemisi maailma eri riikide rahvusvahelistel foorumitel ja minu suureks rõõmuks tõestas elu, et mul oli õigus olnud. 2008. aastal käisin Kanadas suurel foorumil esinemas loenguga, kus tutvustasin meie humaanse vastsündinute meditsiini filosoofiat. Kahe aasta pärast külastas meie haiglat väärikas Kanada spetsialistide delegatsioon eesotsas prof Shoo Leega. Seejärel leidsid nad rahalised vahendid ja kolme aasta jooksul viisid läbi uuringu 25 haiglas Kanadas, Austraalias ja Uus-Meremaal. 2016. aastal esitleti seda uuringut ning Tallinna Lastehaiglas loodud süsteem kuulutati maailmale KULDSEKS STANDARDIKS. Minu jaoks oli see suur võit ja ma veendusin veel kord selles, et kui oled järjekindel, siis tulemus tuleb alati positiivne.

Pärast haiglast lahkumist hakkasin tõsisemalt otsima uut väljakutset – nüüd juba selleks, et aidata iseennast. Asusin tööle erameditsiini firmas, mis hakkas tegelema individuaalse toitumise programmiga. Töötasin seal kaheksa aastat ja kogu see aeg oli minu jaoks väga huvitav, kuna aitas mul parandada oma tervist ja elukvaliteeti. Mulle ei meeldi eriti, kui mind esitletakse kui toitumisspetsialisti. Meil on toitumisspetsialistide üleküllus ja kurioosne on see, et mida rohkem ma selle probleemiga tegelen, seda paremini saan aru, et tõde on kusagil väga kaugel. See teema on põhjatu ja kaasaja toidu ülekülluse juures on see lahendamatu probleem. Siiski julgen väita ka seda, et vaatamata sellele, et keegi ei tea, mis on tervislik toitumine, olen ma leidnud endale vajalikud teadmised, kuidas toituda. Olen kirjutanud ka toitumisteemalise raamatu („Dr Levini toitumistarkused”) selleks, et panna inimesi mõtlema, kuidas ise ennast aidata. Ma ei esinda ühegi toiduainetööstuse aktsionäride huve ning mul ei ole vaja kedagi reklaamida.

 

Õige toitumine

Nagu juba mainitud sai, räägitakse tänapäeval väga palju tervislikust toitumisest. Aga mis on tervislik toitumine? Seisukohti on nii palju ja nii vastakaid, et tegelikult võib kokkuvõttes öelda: mitte keegi ei tea täpselt, mis asi on tervislik toitumine. Ärgu minu paljud kolleegid pahandagu, aga julgen isikliku kogemuse põhjal väita, et 98,5% arstidest ei tea toitumisest tuhkagi. Kui suurt tähtsust omab toitumine tervisele, mõistsin ma isegi alles diabeetikuna.

Diabeedi ainukeseks põhjuseks pole muidugi toit, aga see on üheks oluliseks faktoriks, niisiis on väga oluline jälgida, mida suhu pista. Suu ei ole prügikast, kuhu kõike visata!

1980. aastate alguses tuli WHO välja ühe väga tähtsa kontseptsiooniga. Nimelt sõltub inimese tervis:

  • 50% inimesest endast ehk tema elustiilist, mis peamiselt koosneb toitumisest ja liikumisest
    Viiskümmend protsenti, kujutage ette! Mul on hea meel tõdeda, et väga paljud inimesed Eestis on hakanud järjest rohkem omaenda toitumiskäitumist ja elustiili jälgima: kuidas sööme, mida sööme, kui palju liigume jne.
  • 20% ökoloogiast
    Eesti on puhta looduse mõttes väga hea paik elamiseks. Sellist riiki, kus ühe elaniku kohta on 30 ruutkilomeetrit, kus puudub suurtööstus ja suures mahus ka põllumajandus, leidub terves maailmas vähe. Iseküsimus on, kas sellised näitajad on head ja jätkusuutlikud ka meie majandusele, aga inimese tervise seisukohast on selline keskkond paradiis.
  • 20% geneetikast
    Pärilikkus on väga tähtis, eriti diabeedi puhul.
  • 10% arstiabist
    Kujutage ette, ainult kümme protsenti. Mõni väidab, et seoses kõrgtehnoloogilise meditsiini arenguga võib see protsent olla kuni viisteist, aga sellegipoolest on see ikkagi väga väike. Niisiis ei päästa esmajoones mitte ravimid ja arstid, vaid igaüks peab hakkama ISE mõtlema, kuidas ennast aidata.

Inimese organismi võib võrrelda auruveduriga: kui ta saab süüa ehk sütt, siis ta liigub. Aga ka süsi peab olema kvaliteetne. 2005. aastal nõustasin üht väga huvitavat inimest. Peale konsultatsiooni, kui hüvasti jätsime, seletas ta mulle, kui palju tähendab sõna tõsises mõttes hea ja kvaliteetne süsi. Tal oli oma firma, kus ta kasutas kahte sorti sütt, Donbassi ja Sileesia sütt. Alati, kui ta oli kasutanud Donbassi sütt, nägi ta ahju puhastamisel suurt vaeva. Sileesia söe kasutamine kergendas tema elu, kuna ahju ei olnud vaja nii palju puhastada ja koristada. Nii saame viia selle mõtte üle ka inimorganismile ja näha sama analoogiat toidu kvaliteedi osas.
Tänapäevase toidu ülekülluse juures võime küll koguseliselt piisavalt süüa, aga kas sööme ka tervislikult? Või mis on üldse tervislik toit? Ka sellele küsimusele on väga raske üheselt vastata. Kõige parem oleks, kui saaksite värsket aiakraami ise kasvatada või siis mõnelt tuttavalt memmelt või taadilt osta. Tänapäeva ökopoed linnades pole kahjuks paljudele rahakottidele vastuvõetavad, nii ka minu kui pensionäri kukrule. Seetõttu olen väga tänulik oma abikaasale Dinale, kes juba aastaid kasvatab kõike rohelist meie suvemajas ise, nii saan toidu kvaliteedis tõesti kindel olla.

Olen 15 aastat teadlikult toitunud, kuid sellegipoolest ei julge ma öelda, et tean sada protsenti, mida tervislik toitumine tähendab. Seetõttu kasutan pigem sõnapaari õige toitumine, sest see on täpsem.

Kes meil üldse õigesti toituvad? Esiteks vastsündinud, kes saavad kõik vajaliku kätte ema rinnapiimast. Teiseks 2–3-aastased lapsed, kes ei söö näiteks kunagi kartulit ja liha koos. Neil oleks sellel alal nagu kaasasündinud kõrgem haridus. Nende keha on nii tark, et teab lahussöömisest. Kahju ainult, et see tarkus pealesurutud ja juurdeõpitud harjumustega kaduma läheb. Kolmandaks eakad alates 85. eluaastast, kes oskavad süüa tänu elutarkusele ja intuitiivsele oskusele oma keha kuulata.

Ükskõik kui hästi toidud tänapäeval lõhnavad ja välja näevad, ei ole need sellepärast veel kõik tervislikud. Alati peaks endalt küsima, kas IGA maitsev toit on ka tervisele kasulik. Samuti olen seda meelt, et toit peaks hästi maitsema ja lõhnama, aga selleks ei pea toitu keemiliselt maitsestama ega lõhnastama.

/—/

Kui vaatame suvalisi inimesi enda ümber, siis meil kõigil on küll silmad, nina ja suu, aga ometi pole me ju sarnased. Miks siis arvatakse, et kõiki võib ühtemoodi toita ja et meie seedetraktis on kõigil samasugused fermendid? Tunnen inimesi, kes võivad süüa torti heeringaga ja neil ei teki mingeid terviseprobleeme. Ja on inimesi, kes väiksemagi kõrvaleastumise korral oma igapäevasest toitumisharjumusest maadlevad halva enesetundega ja on varmad kasutama igasuguseid ravimeid, et oma seedimisprotsessile kaasa aidata.

 

Adik Levin

 

Allikas: Dr Adik Levin “Abielu diabeediga. Kuidas endale tervist ja aastaid juurde kinkida” (Pilgrim, 2018)

NB! Kui soovid endale raamatut “Abielu diabeediga”, osale Telegrami Facebookis toimuvas raamatuloosis!

Loe ka: Alkeemias ilmunud raamatukatkend

Fotod: Miller+Miller, pilgrim.ee