Järjejutt: Dr Wallachi loeng “Surnud arstid ei valeta”

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

4. detsember 2020 kell 16:02



wallachJoel D. Wallach on USA-s väga populaarne arst, kelle teooriad toitumisest ja tervisest selgitavad, et nn loomulikku surma põhjustab enamasti vale toitumine. Avaldame järjejutuna kokkuvõtte Wallachi loengust “Surnud arstid ei valeta”. Esimeses osas kirjutab ta, kuidas temast arst sai ja avaldab pikaealisuse kolm peamist tingimust.

 

Joel D. Wallach on pärit Missouri osariigist taluniku perest. Töötades loomaarstina, tegeles ta muu hulgas ka loomade ja inimeste lahkajana ning avastas, et suurem osa surmajuhtumitest on põhjustatud toitainetepuudusest tingitud haigustest. Wallach hakkas propageerima mitmekülgse ja täisväärtusliku toitumise põhimõtteid, kuid teda ei võetud kuigivõrd tõsiselt. Wallach otsustas omandada ka arstikraadi ja kutselise arsti õpetusi hakati lõpuks ometi tõsiselt võtma. Praegu on tema teooriad ja seisukohad USA-s väga populaarsed. 1991. aastal esitati ta Nobeli preemia kandidaadiks

**

Kasvasin üles farmis Saint-Louise’i maakonnas. 1950-ndatel alustasime lihaveiste kasvatamisega. Veskis jahvatati meie farmi jaoks maisi, ube ja heina, millele lisati hulgaliselt vitamiine ja mineraalaineid. Nii valmistasime ette sööta lehmadele. Kuue kuu pärast võis need lehmad müüki panna. Siinjuures on huvitav, et toites niimoodi lehmi, ei tarvitanud me ise mingeid mineraale või vitamiine. See küsimus huvitas mind väga ja ma uurisin isalt: “Isa, miks sa ei toimi meiega samuti nagu nende lehmadega?” Vastuseks kinkis isa mulle targa mõtte: “Vaiki, poiss, sa pead hindama seda, et sööd farmis toodetud tooteid, loodan, et saad sellest aru.”

Peale keskkooli astusin põllumajandusülikooli, mille lõpetamisel sain teadusliku kraadi loomakasvatusspetsialistina põllukultuuride ja mullateaduse valdkonnas. Siis sõitsin kaheks aastaks Aafrikasse, kus mul õnnestus teostada oma poisipõlve unistus – töötada koos Marlin Perkinsiga (Ameerika zooloog). Kahe aasta pärast sain telegrammi kutsega minna tööle Saint-Louise’i loomaaeda: nad vajasid veterinaari, kes teostaks loomulikku surma surnud loomade lahkamist. Olin nõus, kuid mul tuli teostada lahkamisi ka Chicago, New Yorgi ja teiste linnade loomaaedades. Tegin lahkamisi ka inimestele. Oma töö käigus uurisin inimeste ja loomade surma põhjusi. Olles teostanud 17 500 lahkamist nii loomadele kui ka inimestele, jõudsin järeldusele, et kõik, kes surid loomulikku surma, surid mittetäisväärtusliku toitumise, see tähendab toitainete defitsiidi tõttu.

Keemiliste ja biokeemiliste analüüside tulemused näitasid, et loomulik surm on tingitud ebaõigest toitumisest. See üllatas mind nii väga ja mulle tulid meelde lapsepõlvekodu lehmad. Kirjutasin 75 teadusartiklit ja -tööd, kaheksa õpikut koostöös teiste autoritega ja iseseisvalt ühe raamatu, mida müüdi meditsiiniüliõpilastele. Ajalehtedes ja ajakirjades avaldati 1700 minu kirjutatud artiklit, esinesin televisioonisaadetes jm. Minu tööd toitumisest huvitasid tol ajal väheseid. Mis mul üle jäi? Tuli asuda uuesti õppima ja saada arstiks, sest nii oli mul võimalik kasutada kõiki teadmisi toitumisest, mis olin saanud veterinaariat õppides. Veetsin 12 aastat Oregonis Portlandis, kus tegelesin arstipraksisega. Nüüd jagan teiega oma teadmisi ja järeldusi, milleni olen jõudnud nende 10–12 aastaga. Kui rakendate vähemalt 10% sellest, mida siit loete, kaitsete ennast paljude ebameeldivuste ja kannatuste eest, hoiate kokku suurel hulgal raha ning pikendate oma elu mitme tervelt elatud aasta võrra.

 



Pikaealisuse geneetiline potentsiaal on 120–140 aastat

Nüüd tahan teile öelda peamist: pikaealisuse geneetiline potentsiaal on 120–140 aastat! Tänapäeval võib üles lugeda ainult viis rahvust, kelle esindajad elavad 120–140-aastaseks Idas, Tiibetis ja Lääne-Hiinas. Neid inimesi kirjeldati juba 1934. aastal James Hiltoni Pulizeri auhinnaga pärjatud raamatus “Kaotatud horisont”. Tuginedes selle raamatu andmetele – kuigi ma oletan, et esineb mõningaid liialdusi –, peetakse maailma vanimaks inimeseks doktor Li’d Hiinast, kes sündis Tiibetis. Kui ta sai 150-aastaseks, sai dr Li Hiina imperaatorlikult valitsuselt sertifikaadi, mis tõestas, et ta on tõesti 150-aastane ja sündinud 1677. aastal. 200 aasta täitumisel sai ta teise tunnistuse. Dokument kinnitab, et dr Li suri 265 aasta vanuselt. 1933. aastal, kui ta suri, kirjutasid temast The New York Times ja The London Times, kus kõik oli üsna hästi dokumentaalselt tõestatud.

Ida-Pakistanis elas grupp inimesi, keda nimetati hunsedeks, nad olid tuntud oma pikaealisusega, elades 120–140 aasta vanuseks. Grusiinlased, kes tarvitavad hapupiimatooteid, elavad 120 aasta vanuseks. Armeenlased, abhaasid ja aserbaidžaanlased elavad täies elujõus 120–140 aasta vanuseks.

1973. aasta ajakirja National Geographic jaanuarinumbris on artikkel, milles räägitakse inimestest, kes elasid sada aastat ja rohkem. Artikkel on varustatud suurepär

Palun oota...
TEGEMIST ON TASULISE ARTIKLIGA, EDASI LUGEMISEKS PALUN VALI MAKSEMEETOD


Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt