Mida sa peaksid teadma kalafarmidest

6. veebruar 2014 kell 18:30



Recirculating-Aquaculture-Systems-4Kui sa armastad mereande, siis on väga suur tõenäosus, et need tulevad kalafarmist, kui sa just ise kala ei püüa või isiklikult mõnda kalameest ei tunne. Kalandustööstus on nagu steroididega turgutatud vaal – see kasvab kiiremini kui ükski teine toidutööstuse sektor ning selle toodang moodustab ligi poole müügil olevatest kaladest. Kuna ookeanidel kalastamise saagikus on aina langemas, siis näivad kalafarmid olevat hea viis, kuidas inimeste üha suurenevat kalaisu rahuldada. Kas see on tegelikult imevahend, mille abil maailma toiduvarusid täiendada?

 

Kalafarmidel on pikaajaline mõju nii kaladele, inimestele kui ka kogu loomariigile. Ükskõik kas sa armastad mereande süüa või mitte, on oluline teada, mida kalakasvatus praegusel moel endaga kaasa toob.

 

Farmis kasvatatud kaladel on kaheldav toiteväärtus

See on frustreeriv paradoks nende jaoks, kes söövad kala tervislikkuse pärast – kalade toiteväärtus langeb olulisel määral, kui nad on kasvanud kalafarmis. Näiteks oomega-3 rasvhapete sisaldus – vabalt kasvanud kalad saavad oomega-3 rasvhappeid meretaimedest, kuid farmikalu söödetakse sageli maisi, soja ja muu söödaga, mis ei sisalda kasulikke rasvhappeid. Selle asemel kuhjub nende organismi valet tüüpi rasvhappeid. Ning lisaks sellele antakse neile rutiinselt antibiootikume, mis võib põhjustada antibiootikumidele resistentsete haiguste teket inimestel.

 

Kalafarmid vähendavad veelgi maailma kalavarusid

Kui mõned kalad saavad maisi või sojadieedi peal hakkama, siis teised vajavad palju väiksemaid kalu. Tuunikala ja lõhe näiteks vajavad söögiks viis korda rohkem kalu, kui on nende endi kehakaal. Seetõttu püütakse ookeanid nende söödaks minevatest väiksematest kaladest tühjaks. Me oleme suured kalad kõik juba merest välja püüdnud ning nüüd jahime nende toiduvarusid. See omakorda jätab aga nälga vaalad, delfiinid, hülged, merilõvid, veel ookeanidesse alles jäänud tuunikala ja lõhe, albatrossid, pingviinid ja mitmed muud liigid.

 

Kalad kogevad valu ja stressi

Vastupidiselt paljude harrastuskalurite arvamusele kogevad ka kalad valu ja stressi. Ühes uuringus vaadeldi seda, kuidas mesilasmürgi toimel muutus kalade käitumine, nende kehakeel näitas valu tajumist, nad ujusid vähem, sõid aeglasemalt ning nende hingamissagedus kiirenes. Farmikalad kannatavad terve elu stressi all oma liiga kitsaste elutingimuste tõttu ning sageli surmatakse nad aeglasel piinarikkal viisil sisikonna eemaldamise, nälgimise või lämmatamisega.

 

Farmikaladel esineb palju haigusi, mida nad levitavad ka vabalt kasvavatele kaladele

Farmikalad elavad ülikitsastes oludes ja see ebaloomulik olukord suurendab haiguste ja parasiitide esinemissagedust, mis sageli rändavad ka kalafarmidest välja. Näiteks Kanadas Vaikse ookeani kaldal on meretäide massiline nakkus põhjustanud massilise roosa lõhe hukkumise, hävitades mõnel pool kuni 80% kohalikust kalade populatsioonist. Kuid kahju ei piirdu ainult kalavarudega, sest kotkad, karud, mõõkvaalad ja mitmed teised kiskjalised sõltuvad lõhest. Metsiku lõhe varude hulk põhjustab kohe ka nende liikide arvukuse langust.

 

Kalafarmides on palju toksiine, mis kahjustab kohalikku ökosüsteemi

Kuna haigused ja parasiidid vähendavad kalafarmide kasumit, siis peavad nende omanikud sellega võitlema ning nad teevad seda vett saastades kontsentreeritud antibiootikumide ja mitmete kemikaalidega. Sellised toksiinid kahjustavad kohalikku ökosüsteemi mitmel moel, mida me alles hakkame mõistma. Näiteks on leitud, et meretäide vastu kasutatav kemikaal hävitab mitmeid meres elutsevaid selgrootuid ning see kemikaal levib meres ligi kilomeetri kaugusele ning püsib vees tunde.

 

Farmikalad elavad iseenda väljaheidete keskel

Ka kaladel on väljaheited. Ning farmikalade jääkained kuhjuvad merepõhja piisavalt suures koguses, hävitamaks mereelu lähiümbruses. See soodustab ka vetikate kasvu, mis vähendab vee hapnikusisaldust ning teeb kogu mereelustiku tingimused halvemaks. Iisraeli valitsus oli näiteks sunnitud sulgema kaks kalafarmi Punases meres, kuna nende elutegevus hakkas kahjustama lähedal asuvaid koralliriffe.

 

Farmikalad püüavad pidevalt vangistusest pääseda

Kõigest Atlandi ookeani põhjaosas pääseb igal aastal kalafarmidest vabadusse kuni kaks miljonit lõhet. Seega, vähemalt 20% püütavast metsikult kasvanud lõhest on tegelikult farmikalad. Põgenenud kalad paarituvad metsikult kasvanud kaladega, kahjustades populatsiooni genofondi. Selle tulemusel sündivad hübriidkalad on vähem elujõulised ja surevad varem kui nende metsikud liigikaaslased. Metsiku lõhe varude kahjustamine aga mõjutab taas nendest kaladest toituvate kiskjaliste populatsiooni.

 

Jevonsi paradoks

See on intuitsioonivastane majandusteooria, mis näitab, et kui kasvatamismeetodid muutuvad efektiivsemaks, siis nõudlus ressursside järele hoopis suureneb, mitte ei vähene, nagu võiks arvata. Kuna kalafarmid muudavad kalade tootmise efektiivsemaks, muutub kala kõikjal kergemini kättesaadavaks ja odavaks. See omakorda suurendab nõudlust ning selle kaudu kalastamist, mis kahjustab kalade populatsioone. Uute lõhefarmide loomine aastatel 1987–1999 tõi kaasa langevad kalahinnad, lõhe kättesaadavus paranes ning sellejärel ka selle kasvas nõudlus peagu neljakordseks. Tulemuseks on see, et kalafarmid tegelikult kahjustavad veelgi enam juba suurt kahju kannatanud vabalt kasvanud kalade populatsioone.

 

Kui keskkonnakahjusid arvesse võtta, siis toovad kalafarmid rohkem kulu kui tulu

Üks uuring tõestas, et kalafarmindus Rootsi rannikuvetes on nii ökoloogiliselt kui ka majanduslikult jätkusuutmatu. Teises uuringus toodi välja, et kalafarmid Hiinas ühe järves on majanduslikult irratsionaalne valik kogu ühiskonna perspektiivist vaadatuna, kuna keskkonnakahju ja majanduslik kasu on ebavõrdsed. Kalafarmid põhjustavad suurt kahju keskkonnale ning see läheb ühiskonnale kulukaks. USA-s on kalafarmide peidetud kuludeks hinnatud ligikaudu 700 miljonit dollarit aastas – see moodustab kalafarmide kasumist umbes poole.

 

Mida sellest järeldada?

Kalafarmide jätkusuutlikkus on haiguste, kemikaalide, jäätmete, kannatuste valmistamise ja metsiku kalapopulatsiooni kahjustamise tõttu enam kui kaheldav. Ning olgu see kala vabalt või farmis kasvanud – tervislik on see vaid siis, kui võrrelda seda lihaga. Peaaegu kõik kalad sisaldavad toksilise toimega elavhõbedat. Lihtne võimalus midagi maailma kalavarude heaks teha on hääletada oma rahakotiga: võid loobuda kala söömisest ning eelistada oomega-3 rasvhapete allikana lina- või kanepiseemneid ja Kreeka pähkleid, mis ei sisalda kolesterooli ega raskemetalle.

 

Allikad: Mind Body GreenNew York Times, ESA, Yumpu, Purdue University, NYT 2, Read Cube

Foto: aquapoics727.blog.fc2.com

 

Toimetas Katrin Suik