Erki Kaikkonen: muinasjutt printsessidest ja maagidest ehk kuidas olla normaalne

9. juuli 2013 kell 15:28



printsess

Sel nädalal jutustab Telegrami uus kolumnist Erki Kaikkonen ühe paeluva muinasjutu ning arutleb selle üle, mida tähendab olla normaalne. Erki on õppinud Tallinna Ülikoolis ühiskonnateadusi, Rootsis intuitiivpedagoogikat ning Taani kuninglikus mereväe allohvitseride koolis. Ta on ka “vägivallatu suhtlemise” maaletooja ning armastatud muinasjutuvestja. Kaikkoneni kohta on öeldud, et ta on elukutseline elu-uurija.

 

Olen palju kuulnud inimesi kasutavat sõna “normaalne“. Kulus minulgi paarteist eluaastat, mõistmaks, et selline asi nagu “normaalne“ ei ole muud kui ühe inimgrupi mitteteadlik sotsiaalkultuuriline kokkulepe, mille sisse ollakse tihtilugu sündinud ja viimase tõttu peetakse seda ka enesestmõistetavaks ehk millekski, milles kunagi ei kahelda. Nii on normaalsus teatavas mõttes norm, millega oleme valinud ühiselt defineerida soovitava. Kõike, mis sellest erineb, peame me ebanormaalseks ja vahest isegi ohtlikuks.

Kultuurisemiootikast on tuntud tõdemus, et ühiskonna sõtta kaasamise eelduseks on elanikkonnas ja soovitavates liitlastes kellestki vaenlase kuju loomine. Seda nimetatakse vaenlase ehk kultuurilise teise konstrueerimiseks. Sõda algab teatud mõttes elanikkonna teadlikkuse kallutamisest propaganda abil, milles kujundatakse välja arusaam teistest, kes teevad kõike valesti ja on igati ebanormaalsed ja selle tõttu ohtlikud. Kas sa teadsid, et kommunikatsiooni kui teadusdistsipliini ja selle teooriate areng sai alguse ja hoo sisse just II maailmasõja aegu tänu suurriikide vajadusele kommunikatsiooni kaudu mõjutada elanikkonda soovitavas suunas.

Seda tegid ka Ameerika Ühendriigid kõigile nähtavalt pool aastat enne Iraagi lahesõja puhkemist, püüdes veenda kogu läänemaailma üldsust Iraagi režiimi ohtlikkuses, kuna nad tootvat massihävitusrelvi. Viimaseid ei ole senini leitud, sellest aga ajalugu vaikib. Öeldakse, et ajalugu kirjutavad võitjad, nii ka seekord – nagu kõik järgnevad ja eelnevadki korrad. Ei ole vaja palju pingutada, et soovi korral näha, kuidas ka kõik viimase 20 aasta sõjalised konfliktid on kantud samast praktikast.

Vägivallatu suhtlemise aluste hulgas on mõistmine, et mis iganes hinnangu me anname ümbritseva suhtes, siis ei kirjelda see mitte ümbritsevat või vaadeldavat, vaid pigem hinnanguandjat ennast. Iga antud hinnang kirjeldab lihtsalt seda, kas antud olukord vastas hinnangu andja ootustele või ei vastanud. Juhul kui olukord ei vastanud grupi inimeste ootusele, siis võib neile tundudagi, et antud hinnang on igati adekvaatne. Aga tasub vaid muuta vaatenurka ja kõik võib olla hoopis teisiti.

Niisamuti teeme seda ka meie ise, kui märkame kedagi meist väga erineva olevat. Seda teevad ka noored koolides ja ega õpetajadki selles osas vähem eeskuju näita, muidugi on ka erandeid. Igapäevaelu tasemel on see tihtilugu mitteteadlik tegevus, nii on ju ikka tehtud ja pealegi kellegi vastu häälestumine ju ühendab meid. Riiklikul tasandil on siiski tegemist teadliku elanikkonna teadlikkuse ja häälestatuse kujundamisega soodsa pinna loomiseks teatud poliitilistele otsustele. See on miski, mis on hõlpsalt nähtav nendele, kes on ette valmistunud kommunikatsiooni ja meedia valdkonnas tegutsemiseks, aga miks mitte ka teistele, kes on end ise selles osas harinud.

Nii hoiab meie suur naaber idast oma elanikkonda pidevalt soodsas konfliktses häälestatuses, paisates regulaarselt meediasse lugusid siinse vene keelt kõneleva elanikkonna halvast kohtlemisest. Ja ega meie omad riigipeadki selles osas tagasi ei hoia. Pidevalt hoolitsetakse selle eest, et me ikka tunneksime hirmu idanaabri ees ja vähemalt korra aastas või enamgi võib meediast leida kirjutisi idanaabri ohtlikkusest meie vabadusele. Aga milleks on siis seda vaja, et me kardaksime midagi või kedagi? Eks ikka selleks, et selle argumendiga hõlpsalt ja emotsioone puudutavalt saada elanikkonna toetust teatud poliitilisteks otsusteks.

Meile kõigile äratuntavalt ilmne näide sellisest manipuleerimisest oli president Toomas Hendrik Ilvese väide idanaabri ohtlikkusest meie julgeolekule, põhjendamaks vajadust, miks Eesti Vabariik peaks kindlasti saama osaks tulevikus asutatavast Euroopa Föderatsioonist. Niipalju, kui mina olen saanud aru riigisisesest kommunikatsioonist, ei ole sellised väited juhuslikult tekkinud, vaid põhjalikult läbi kaalutletud. Neile, kellele tundus mõte Eesti Vabariigi ühinemisest loodavate Euroopa Ühendriikidega mõistlik, oli ilmselt senine sisepoliitiline propaganda Venemaa ohtlikkuse rõhutamisest külge hakanud ning hirm saigi juhtivaks sõnumitõlgendajaks.

Dalai-laama on öelnud, et kaastunne saab alguse mõistmisest, isikliku kogemuse põhjal jääb üle temaga vaid nõustuda. Andes hinnanguid ja uskudes kergekäeliselt teiste poolt antud hinnanguid, võtame eneselt võimaluse näha ja saada elust osa sellisena, nagu see ilmneb. Selle asemel näeme seda, mida keegi teine on meid õpetanud nägema – ning paraku ka käitume selle järgi.

Kui me selle asemel püüaksime igaüks ise mõista, miks üks või teine olukord ilmneb ehk mis on selle ilmnemise hea põhjus või inimese käitumise hea põhjus, ja seda kõige inimlikumal tasandil, siis ei oleks võimalik ka sõdu pidada. Sest ühegi riigi valitsev klikk ei saaks sõdida ilma elanikkonnata, kes on ju kõikide sõdade täideviijaks ja suurimaks kahjukannatajaks. Seetõttu on oluline teadlikult märgata ja valida, milliseid uskumusi ja hinnanguid me usume ja enesesse seeläbi laseme ning mitte kinnisilmi usaldada ühiskondlikke autoriteete. Tõde ei ole kunagi mustvalge ning tõe mõistmiseks on hea omada erinevaid vaatenurki ja heatahtlikku soovi siiralt mõista põhjusi.

Siinkohal tuleb meelde lugu pimedatest, kes olid kogunenud ümber elevandi ja püüdsid kirjeldada, millega nad on kohtunud, igaüks elevanti erineva nurga alt kogedes. Aga vahest kõnelevad mõistujutud ja lood iseenese eest kõige paremini, sestap pakuksin siinkohal lugemiseks välja ühe oma lemmiklugudest, mis selle teemaga kenasti haakub.

 

Saared, printsessid ja Jumal

Ennemuistsel ajal, kui inimese parim teekaaslane pikkadel teekondadel oli veel hobune ja riike valitsesid kuningad ja kuningannad, elas ühel kaugel maal noor prints. Ta elas oma isa kuningriigis, kus usuti, et maailmas ei ole olemas mitte ühtegi saart ega ühtegi printsessi, ja seal polnud ka Jumalat. Nii elas prints selles usus ja teadmises, nagu kõik teisedki selle kuningriigi elanikud, kuni ta sirgus nooreks meheks. Noormehel hakkas veri vemmeldama ja ta otsustas pühkida kodutolmu jalgelt ja minna mööda maailma rändama. Ta võttis oma hobuse ja teemoona ning asus teele.

Prints ratsutas mitu päeva ja ööd ning ühel päeval jõudis ta suure maailmamere äärde, mille sarnast ta polnud oma silmaga kunagi varem näinud. Oma üllatuseks aga nägi ta suurel merel väikesi maalapikesi ja nendel imekauneid olendeid. Sel ajal, kui prints lummatult rannalt merele vaatas, tuli tema poole uhkes hõbedases rüüs mees. Mees peatus ja kõnetas printsi: “Kes sa oled, võõras?“ Prints vastas: “Olen prints naaberkuninga kuningriigist,“ kuid küsis samas kiirelt vastu, näidates käega merele: “Mis maalapid need seal merel on?“ Hõbedases rüüs mees kostis, et need on saared. Prints oli väga üllatunud ja küsis edasi: “Aga kes need imekaunid olendid nendel saartel on?“ Mees vaatas teda imestunult ja vastas, et need on loomulikult printsessid. Prints ei suutnud oma silmi uskuda ja küsis: “Kui need on saared ja need kaunid olendid on printsessid, siis kas sa tahad öelda, et siin on ka Jumal.“ Hõbedases rüüs mees vaatas teda imestunult ja sõnas: “Aga muidugi, mina olengi siin Jumal.“

Prints oli nähtust ja kuuldust rabatud, ronis kiiruga hobuse selga ja kihutas tuhatnelja tagasi kodu poole. Koju jõudes läks ta otseteed kuningalossi uhkesse troonisaali, kus istus tema isa. Prints jutustas kuningale oma teekonnast ja päris: “Isa, kas sa oled mulle valetanud? Ratsutades jõudsin seal suurima mere äärde, mida olen kunagi näinud ning seal olid saared ja saartel imekaunid printsessid ja siis kohtasin ma seal Jumalat.“ Kuningas vaatas printsi rahulikult ja küsis: “Mu poeg, kas see Jumal kandis hõbedast rüüd?“ Prints oli üllatunud ja sõnas: “Jah, isa, see on tõsi, ta kandis hõbedast rüüd.“ Siis puhkes kuningas naerma ja ütles: “Mu poeg, see, keda sa kohtasid, ei olnud Jumal, vaid see oli maag ja kõik need saared ja printsessid ja jutt, et tema on Jumal, ei olnud midagi muud kui tema loodud maagia. Tegelikult ei ole olemas saari ega printsesse ega ka Jumalat.“

Printsil oli seda raske uskuda, ta hüppas hobuse selga ja ratsutas tagasi suure mere äärde. Sinna jõudes nägi ta, et kõik on endine. Taamal meres laiusid saared, saartel olid imekaunid printsessid ja mees hõbedases rüüs kõndis rannaliival. Prints kiirustas mehe juurde ja lausus talle: “Minu isa, kuningas, ütles, et sa ei ole mingi Jumal, ta ütles, et sa oled hoopis maag ja see kõik siin, need saared ja need kaunid printsessid ja jutt, et sina oled Jumal, ei ole midagi muud kui sinu enda loodud maagia. Seda kõike ei ole tegelikult olemas.“ Mees hõbedases rüüs kuulas ta rahulikult ära ja ütles: “Sa võid uskuda, mida sa tahad, aga mina ütlen sulle, et hoopis sinu isa on maag ja see jutt, et ei ole saari ega printsesse ega Jumalat, ei ole midagi muud kui tema poolt loodud maagia.“

Prints muutus seda kuuldes näost kahvatuks ja oli mõnda aega sõnatu. Sest tõesti paistis see kõik siin sama reaalne kui kõik koduski. Siis võttis ta oma viimase jõuraasu kokku, ronis hobuse selga ja kihutas kuis jaksas tagasi oma isa kuningriiki. Nähes lossi torne paistmas, tundis ta rõõmu, et kõik on siiski alles ja inimesed näisid olevat nagu ikka, kõik oli justkui endine, ainult tema sees oli miski teisiti.

Prints tormas lossi ja leidis isa troonisaalist, kus toimus parasjagu nõupidamine teiste kuningriigi aukandjatega. Prints sammus kindlal sammul isa juurde ja lahvatas: “Isa, sa oled mulle valetanud! See Jumal või maag või see hõbedases rüüs mees ütles, et hoopis sina oled maag ja see, et ei ole saari ega printsesse ega Jumalat, ei ole muud kui sinu loodud maagia.“ Kuningas sõnas seda kuuldes rahulikult: “Mu poeg, mul on hea meel, et sa seda teada said, see on tõsi, mina valitsen siin, ma olen kuningas ja mina olen loonud oma tahtmist mööda selle, kuidas siin on ja sellegi, mida ei ole.“ Printsil läksid seda kuuldes jalad nõrgaks ja ta langes nõrkenult toolile.

Prints vaatas isa poole ja lausus vaid: “Isa, ma ei saa enam mitte millestki aru, mis siis on olemas ja mida ei ole, mis on tegelik ja mis näiline. Isa, ma ei oska ega taha niimoodi elada, ma tahan surra!“

Kuningas plaksutas selle peale kaks korda käsi ning surm ja kaduvik hakkaski printsi kõikjalt piirama. Päike varjus paksude tumedate pilvede taha ja väljas tõusis tugev torm. Prints tundis, kuidas tema keha muutub aina nõrgemaks, pikad kaunid juuksed värvusid halliks ja nahk tõmbus kortsu ning luud-liikmed kangeks. Surma hõng piiras teda nii väljast kui ka seest ning prints, seda kõike kogedes, hakkas kiiresti mõtlema: “Saared, printsessid, Jumal ja saared ja kaunid printsessid, printsessid!“ ning sõnas viimaseid jõuvarusid kokku võttes: “Isa, isa ma tahan elada, ma usun, et ma saan selle kõigega kuidagi hakkama!“

Kuningas plaksutas seda kuuldes taas kord kaks korda käsi ja silmapilk hakkas surm taanduma. Torm ja maru vaibusid ning päikegi tuli pilvede tagant välja nagu ennist. Prints sai tagasi oma kauni ja noore välimuse. Kuningas aga vaatas printsi, naeratas soojalt ning sõnas: “Mu poeg, mul on hea meel, ma näen, et ühel päeval võib sinustki saada maag.“

 

 

Erki Kaikkonen

 

Pilt: katafalk.wordpress.com