Enamus meist soovivad olla head ja teisi aidata

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

28. detsember 2018 kell 20:32



“Enamus meist soovib olla hea, kaasinimesi toetada ja aidata. Aga miks me arvame, et teised tingimata meie abi vajavad, kui nad pole seda küsinud? Mis siis kui suurest heast tahtest sekkume vägivaldselt teise inimese ellu? Surudes teisele peale oma tõde, oma nägemust elu õigsusest. Oled Sa päris kindel, et sinu eluviis ja tõekspidamised teisele parimad on? Miks arvame sageli, et teame teisest paremini, mis talle hea on? Ja teine ise ei tea,” küsib oma mõtiskluses Telegramile maastikuarhitekt, joogaõpetaja ja ülitundlikkuse eestkõneleja Marilii Toots.

 

Kas poleks mitte kergem elul lihtsalt olla lubada? Hoides turvalist ruumi ning seal kuulata ja näha, mida teine tegelikult vajab? Tasub vaadata, kas abi saaja on tegelikult ka õnnelik, kas ta särab ja õitseb või on ta sinu suurest abistamisest hoopis longu vajunud ja hingeliselt näljas? Oled sa mõelnud, et vahel võib juhtude, et oma suure ja iseka abistamissooviga ennast aitajana hästi tunda, teeme teise elu hoopis keerukamaks?

Siin aitab sageli otse küsimine, et kuidas teine end tunneb, mida ta vajab ja vastuse avatud kuulamine. Vahel pole meil võimalus küsimusi esitada, kuid me näeme ja tajume teise enesetunnet. Loomulikult on ka ausalt vastamisel vastajal siin oma osa. On tõsi, et vahel ei julgeta või osata küsida, vahel vastata, aga enne kellegi aitamist on otstarbekas pidada siiski maha dialoog. Nii austame teise vaba tahet ja anname talle võimaluse oma elu ise juhtida. Jaa, vastus võib teise inimese tõest mõnikord suuresti erineda ja siis vahel me lihtsalt polegi võimelised seda vastu võtma, välja ütlema või teist lõpuni mõistma. See aga ei tähenda, et meie ise või teine tingimata eksib või valel teel oleme. Vaatame siinkohal lille.

Sagedasti on parim, mida me teise heaks teha saame, luua ja hoida ruumi. Taimele siis sobiv kasvukeskkond. Hoitud ruumis võib juhtuda, et puhkeb ka juba närtsinud lill taas õitsele. Väga sageli me ei tea, millised aarded teises peidus on. Me ei tea, millise lillega on tegu. Kuid me saame longu vajunud taime kasta, saame vahetada mulla ja tõsta ta varjust päikese kätte, lisada temperatuuri või see just mõnusalt jahedaks lubada. Jälgides tähelepanelikult samal ajal, mis lillega toimub. Igal lillel on omad kasvuvajadused. Me ei heida ju lillele tema lilleks olemist ette, me ei nõua ega oota taimelt loomaks muutumist.

Ja siis, parajal hetkel, kui on just käesolevale liigile soodsad kasvutingimused ja õige aeg, saame imetleda õit, mis on puhkenud. Ei see õis pole selline nagu ette kujutasime või ootasime. See õis on just selline, milliseks ta oli algselt loodud. Puhkenud õie omadused said paika juba seemnesegu külvamisega, aga olime need unustanud. Sageli pole me isegi teadnud, et millist seemet täpselt on kasutatud. Rukkilillest ei saa kunagi karikakart ega moonist parti. Ometi on need kõik ilusad ja elusad liigid.

Kõige paremini areneme ka meie, inimesed, just meie omadustele vastavates kasvutingimustes. Nii nagu ka taimed vajame me vett, maad, soojust, õhku ja ruumi. Lihtsalt erinevates kogustes. Me oleme kõik inimesed, aga nii nagu on erinevatest seemnetest külvatud lilled erinevate õite ning viljadega, nii on ka meie puhul erinevused sünnipärased. Kui seeme on külvatud, siis saame taimekese eest hoolt kanda, jälgides uudishimuga, mis või kes idust areneb. Juba seemne külvamisega on taimes olemas kogu tema potentsiaal. Luues taime kasvuks soodsa keskkonna, võime näha, kuidas avaneb imeline õis otse meie silme all.

 

Marilii Toots

 

www.joogatunnid.ee

PS. Kui sa soovid teada, kuidas Marilii end ise aitas, siis palun jaga Hooandja infot ja toeta võimalusel tema raamatu “Kukkudes armastusse” väljaandmist klikates siia.

Loe raamatu valmimisloost täpsemalt siitsamast lehelt.

“Kui kõik see siin pole armastus, siis mis armastus üldse on? Armastuses ja ümbritsetud armastusega!”
Marilii Toots

Foto: deseretnews.com