Madis Mark: Seistes surmaga silmitsi taipasin, et ma tahan elada

26. mai 2018 kell 21:54



Pühapäeval, 27. mail kell 13.30 esitleb Kadriorus A.H. Tammsaare majamuuseumis oma debüütraamatut “Valu kingitus” Madis Mark, kes kaotas lapsena õnnetuse tagajärjel kõndimisvõime ja lõpuks ka elutahte ning lõpuks olukorra enda jaoks positiivseks pööras. Just siis, kui plaanisime Madisega intervjuud teha, läks Facebookis taas ringlusesse Tallinna Jaani kiriku õpetaja Jaan Tammsalu mõtisklus enesetapu teemadel. Nimelt tõi ta välja kurva statistika, et 2017. aasta alguses peetud matustest olid lausa 10% endale elu võtjate omad ning kuna ka Madise raamatus on destruktiivsusest juttu, mõtlesimegi vestluse maha pidada sel karmil teemal.

 

Räägi, mida tähendab sinu jaoks depressioon?

Depressioon on minu tunnetuse järgi sügav tühjus ja eraldatus koos vahelduvate pinnapealsete naudingute ning suurte hingevaludega. Kuna inimene püüab valu vältida, siis surub ta tundeid alla nii palju kui võimalik, seega valust võib saada tuimus ja tühjus.

Kui inimene eraldab ennast tunnetest, südamest ning hingest, siis pole ta enam oma tõelise minaga kontaktis ehk puudub teadlikkus. Pigem kontrollib teda mõistus. Ta samastub oma valu ja negatiivsete mõtetega, mis toidab seda seisundit (reaalsust) üha uuesti ja uuesti. Tekib paigalseis ja inimene elab zombina edasi nii palju kui jaksab, või seisab silmitsi oma valuga ning teeb oma valiku.

Depressiooni ma ei nimetaks haiguseks, vaid hoopis teadvuseseisundiks. Siltide ja diagnoosidega tasub olla ettevaatlik, sest kui see saab osaks inimese identiteedist, on sellest palju raskem välja tulla. Piisab vaid tunnistamisest, et ta peab ennast aitama või abi otsima.

 

Kui pikalt olid ise depressioonis?

Ma vist ei nimetanud seda kunagi depressiooniks, kuigi ma võtsin mingil perioodil antidepressante, mis blokeerisid mu võime tunda negatiivseid emotsioone. Oli küll kergem olla, kuid see polnud lahendus.

Ma arvan, et olin depressioonis suurema osa puberteedieast. Samas ei ole olnud sellel konkreetset algust ja lõppu, vaid pigem see tuli ja läks. Isegi kui suurem muutus oli toimunud, tundsin seda aeg-ajalt kergemal kujul uuesti, kui miski väline selle käivitas. Ka esimeste ülikooliaastate jooksul oli seda veel tunda. Kui avastasin endas vaatleja ning lõpetasin samastumise oma mõtetega, siis kannatused lõppesid jäädavalt. Sest ma ei hoidnud oma valu enam elus – ma ei toitnud seda, vaid lihtsalt kogesin ja vaatlesin, kui mõnikord seda tundsin. Seejärel sai valust ja kurbusest hoopis kaunis kogemus.

 

Kas mõistad enesetapjaid?

Kuigi mõistus suudab leida erinevaid põhjuseid, miks ennast tappa, on see kogemus üsna ühesugune, seega mõistan küll. Sellises seisundis tundub see ainuõige valik ja valgust ei paista kuskilt, kuigi see on olemas.

Kuidas uskuda millessegi, mida ei näe ega tunne? Siin tulebki mängu usaldus ja sügavam kontakt iseendaga. Mõistusest ja mõtetest peab nägema kaugemale.

 

Mis aitas sul valida elu?

Valu täielik läbikogemine ja aktsepteerimine. Eckhart Tolle nimetab seda alistumiseks, mis tavaliselt juhtub sel hetkel, kui inimesel on kannatustest juba piisavalt.

See oli väga sügav kogemus, mis polnud teadlikult esile kutsutud. Ma olin omadega nii augus, et polnud enam teist võimalust. Seistes surmaga silmitsi taipasin, et ma tahan elada. EI jäänud muud üle, kui täielikult alistuda sellele kogemusele, millele ma varemalt vastu võitlesin. See viiski mind kontakti oma sügavama olemusega, mis andis mulle usalduse edasi minna. Seejärel avanesid uksed ja jõudis minuni ka uus informatsioon.

Lahendused on alati olemas, olgu selleks raamatud, inimesed või sündmused, tuleb vaid ennast avada!

 

Kuidas vaadata õnnetust kui õnnistust? Teoorias on ju lihtne, et mõtle positiivselt, aga kuidas seda päris elus rakendada?

Üks võimalus on lugeda läbi näiteks minu raamat ja näha, et alternatiivsed tõlgendused on olemas – sest võib-olla inimene ei oska nende pealegi tulla. Aga kindlasti peab teooriast saama sügav ja reaalne kogemus. Ma võin öelda inimestele ükskõik mida, aga kui nad ei ole kogenud seda, mida mina, siis on sellest vähe abi. Võib-olla annab see vähemalt lootust, et kui mina suudan seda kogeda, siis suudavad seda kogeda ka teised.

Esimeseks sammuks on kindlasti meele rahustamine ja mediteerimine. Kui suudad vaadelda oma olukorda, tundeid ja mõtted neutraalselt, on toimunud juba väga suur transformatsioon.

Kõik algab teadvuseseisundist. Mõtetest, olgu need kasvõi positiivsed, jääb väheseks. Seega tasub teha kõike, mis aitab luua seisundit, kus on rohkem rahu ja selgust. Minna näiteks loodusesse jalutama, kuulata kaunist muusikat, praktiseerida joogat või teadlikku hingamist. Alles seejärel saame me oma mõistust efektiivselt kasutada, näha valikuvõimalusi ja anda olukordadele sobiv tähendus, mis meid teenib.

Madis Mark sel nädalal saates “Ringvaade” oma raamatule esimest autogrammi andmas

 

Uuri lisaks: Madise raamatuesitlus 27. mail Tallinnas, raamat “Valu kingitus” (2018, Pilgrim),

Vaata ka: Madis Mark saates “Ringvaade”

Fotod: time.com, erakogu

 

Toimetas Mariann Joonas