Elukool. Kuidas ma vabanesin arvutisõltuvusest? Osa I: Miks ma üldse sõltlaseks sain

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

27. november 2019 kell 9:25



“Ma mõistan, kui keeruline võib olla suhe lapsega, sest ma olen olnud laps. Ma olen näinud ema muretsemas, vihastamas, kontrollimas, võitlemas ja nutmas. Ma olen kogenud, kuidas terve pere kannatab. Kuidas purunevad suhted ja kerkivad müürid. Kui tunneme üksildust, sest me ei mõista üksteist. Tänapäeval on tohutult eksperte ja materjali teemal, kuidas peaks lapsevanem toime tulema peres valitseva digisõltuvusega. Mina soovin jagada isiklikku lugu sellest, mida ma tundsin lapsena ja mis mängis rolli selles, et ma lõpuks sellest sõltuvusest vabanesin,” kirjutab Telegramile blogija ja kirjanik Madis Mark.

ELUKOOL on uus Telegrami rubriik, kus inimesed meie seast jagavad oma elu õppetunde, koolitustel omandatud teadmisi ning raamatu- ja südametarkust.

 

Mis juhtus rõõmsameelse lapsega?

Ma olin ükskord laps, kellele meeldis päevad läbi õues joosta, mängida ja matkata. Minu vabadusel ei tundunud olevat mingeid piire.
Mul oli sõpru, kes mind alati väljas ootasid. Mul olid klassivennad, kes mind teatejooksu võistkonda kutsusid, sest mul olid kiired jalad. Ma oskasin kehva ilma korral isegi üksinda toas mängida. Ma tundsin ennast turvaliselt. Ma tundsin uhkust selle üle, kes ma olen. See kõik muutus ühel 1.  septembril, kui ma 9-aastasena kooliaktuselt koju tulin ning sõpradega ehitusplatsile mängima läksin.

Mind tabas raske betoonpaneel, mis purustas lisaks seljale ka kogu minu varasema identiteedi.

Kõik muutus silmapilkselt, kuid ma ei suutnud sellega kohaneda. Minu peamiseks sooviks oli kogeda lähedust ja turvatunnet. Tunda ennast aktsepteerituna ja võrdsena. Hoida kinni millest iganes, mis annaks mulle tagasi tuttava elu.

Kuid ma ei suutnud neid vajadusi oma reaalses elu piisavalt rahuldada. Pikka aega nägin ma vaid seda, mis mind teistest eristas ja eraldas – ratastool ja mittetöötavad jalad. Ma tahtsin sellest kõigest põgeneda.

Kool kui hirmutav džungel

Minu elu koosnes põhimõtteliselt koolist ja kodust.

Koolis tundsin ma ennast täieliku rämpsuna. See oli justkui džungel, kus tugevamad jäävad ellu ja nõrgemad süüakse ära. Paljud klassikaaslased kiusasid mind nii vaimselt kui ka füüsiliselt, osa vaid ignoreeris.

Ma tean, et ka mina olin selle eest vastutav, sest kiusamine ei ole kunagi juhuslik, kuid ma ei osanud ennast kuidagi muut