Katkend raamatust “Surfi Buddha”: Ka surfinatsidel on budaloomus

26. juuni 2018 kell 15:45



“Jaimal Yogis, zen-surfarist Ameerika ajakirjanik, jutustab oma esimeses raamatus “Surfi Buddha – ühe surfari zeniotsingud merel” täiesti avameelselt omaenda elust. Sellest, kuidas ta noorukina kodust põgenes, et leida vabadus ja tõde. Kuidas ta poolnäljasena ajas taga oma suurimat unistust – saada suurepäraseks surfariks. Kergel naljatoonil jutustab autor oma elust valemungana kloostris, kus ta päevade kaupa seinu vahtis ja sügavale budismi sukeldus. Ta viib meid Hawaiile, New Yorki, Californiasse, Assooridele, Prantsusmaale, tormisele merele ja mägedesse otsima vabadust, tõde ja zeni, ookeanipõhjast mäetippudeni. Jaimal Yogise maailmavaade on vaba ja julge, kuid realistlik nagu Buddhal, keda ta ausa tõdemuse – elu on kannatus – väljaütlemise pärast peorikkujaks nimetab. Samas annab ta koos Buddhaga meile kätte võtme, kuidas elu ja surmaratast rahulikult võtta. Tema siirad lood on toonilt kerged, kuid sügavalt harivad. See raamat on suurepärane peegel ja kaaslane teekonnal kohtumisele iseendaga,” tutvustab värskelt eesti keeles ilmunud teost Tiia Nightingale, raamatu tõlkija.

 

 

Iroonia seisnes selles, et enamus inimesi pidas seal surfamist religioosseks kogemuseks ja et selle rikkusid ära kõik teised, kes seal samal põhjusel surfasid.
– Steven Kotler

Kus iganes leidub inimesi – leidub ka kärbseid ja budasid.
– Kobayashi Issa

 

 

1.
HAWAIIL NÄGIN mitmeid kaklusi puhkemas. Aga minul polnud isiklikke kokkupõrkeid niinimetatud “kohalike iseärasuste” teemal, kuni jõudsin tagasi maismaale – või nagu rastad seda Hawaiil nimetavad – “Babyloni”.

Peale kuut kuud Kalanis, mõistsin, et ma ei saa igaveseks jääda oma väikesesse taevalikult õndsasse A-kämpingusse, seega kolisin tagasi Californiasse, et kool ära lõpetada. Ja et mitte unustada Romi õpetusi, kolisin väikesesse ülikoolilinna nimega Santa Cruz, mis oli liberaalne mull idealismist ja trummiringidest, ökotoidupoodidest, mida oli rohkem kui Starbucksi kohvikuid, tõeliselt headest külmadest lainetest, ja nagu peagi selgus, vihastest surfaritest.

Algul olin nende märkamiseks liiga endasse tõmbunud. Leidsin Aptoses vaikse stuudiokorteri sekvoiade ja kõlkuvate sõnajalgadega pargi kõrval. Hommikuti olid mu magamistoa aknad sageli udused ja ma mediteerisin enne päikesetõusu kastevee nirina saatel. Hea surfirand ja mu uus töökoht Farm Bakerys olid jalutusteekonna kaugusel. Armusin ühte ilusasse Santa Cruzi tüdrukusse. Püüdsime olla tervislikud ja vaimsed heategijad – joogatunnid, igakuised rannakoristustalgud, vabatahtlik töö hooldekodudes, ohtralt tooreid juurvilju. Santa Cruzi kosmoses oli kõik hästi. Ja üldjoontes oli võimalik vältida surfamist linnas, kus jõlkusid ringi niinimetatud Surfinatsid.

Seda nimetust kuulsin esimest kordaokeanograafiatunnis.
“Nii neid perseveste kutsutakse,” ütles L.A.-st pärit surfar, kes istus tunnis minu kõrval.
“Päriselt, nad ongi natsid. Nende arust kuulub ookean ainult neile. Tead mees, L.A.-s oli parem kui siin.”
“Tõesti? L.A.-s?”
“Seal oskad sellist käitumist eeldada. Ma arvasin, et põhjacalifornialased on sõbralikumad.”
“Olemegi ju.”
“Aga mitte Santa Cruzis.”

 

2.
AUSALT ÖELDES leidub tigedaid kohalikke igal pool, kus on kombinatsioon kahest asjast: headest lainetest ja meessoost surfaritest. Nii rahumeelne kui see sport ka poleks, kuid kui kokku satub grupp testosteroonist segaseid mehi millegi nimel võistlema, olgu selleks kasvõi merevee mööduvad pursked, tekivad otsekohe probleemid.

Minu meelest oli 1988. aasta surfimeister Barton Lynchil üldiselt õigus, kui ta ütles, et surfarid on “kõigist maailma inimestest kõige ülbemad ja norivamad”. Santa Cruzi surfarid on kõigist teadaolevatest veel need kõige hullemad. Mitte et Santa Cruzis poleks rohkelt ka sõbralikke surfareid, aga nad jäävad natside ärplemise, räuskamise ja kakluste varju.

Ilmselt ei ole see nende süü. Kui jahe vesi kõrvale jätta – tavaliselt umbes +13C –, oleks Santa Cruzist paremat surfipaika keeruline leida. Kogu laht on lõunasuunaline, mis tähendab, et loodetuuled, mis ülejäänud Põhja-Californiat peksavad, puhuvad Santa Cruzis maa poolt ja hoiavad lained tip-top ja nii iga päev, kogu aasta vältel. Santa Cruz on läbi kogu suve avatud õrnadele lõunakaare ummiklainetele. Talvel, kui põhjakaare ummiklained enamuse põhjasuunalisi surfikohti üle ujutavad, siis lained pakitakse, maniküüritakse ja trimmitakse, enne kui nad ümber nurga Monterey Bay lahte pööravad ja Santa Cruzi setteriffidega kokku põrkavad. Kui kõik tegurid õiges kombinatsioonis kokku saavad, on vaatepilt täiesti vapustav.

Cruzi surfarid olid kunagi üks jultunud, külmakartmatu kamp, kellele see neitsilikult puutumatu paik kuulus. Aga Jack O’Neill muutis seda olukorda. Ta leiutas 1952. aastal spetsiaalse veekindla surfiülikonna ja varsti peale seda avas ta Santa Cruzis oma esimese tõelise surfipoe. Kalipso (mille eest, Hr. O’Neill, olen väga tänulik) võimaldas isegi vanadaamidel, väikestel lastel ja argpüksidest budistidel lainetele minna. Santa Cruz transformeerus üksikute jääkaru-klubisse kuuluvate surfarite hipilinnast surfimajanduse poolt valitsetavaks hipilinnaks. Täna tundub piirkonnas olevat rohkem surfipoode kui tanklaid. Sunset Beachist kuni Scott’s Creekini laskuvad hea surfilaine korral tuhanded kalipsodes surfarid merele, täites iga nurgakese ja sopi ja võisteldes kõige pärast, mis veidigi tuules virvendab, endaga kaasa tõmbab või vuliseb.

See on surfarite jaoks endiselt väga vinge koht. Aga paratamatult on veidi kahju Santa Cruzis sündinud ja kasvanud surfaritest, kelle üksildane Eedeni aed on nüüd pärani avatud igale üliinnukale UC Santa Cruz üliõpilasele, igale keskeakriisi peletavale Silicon Valley töösõltlasele, ja igale vastristitud surfarile, kes on naasnud kuuekuiselt reisilt Hawaiile ning püüab kultuurišokiga toime tulla.

Loomulikult püüavad kohalikud oma territooriumi kaitsta – mitte et see kõiki nende tegusid õigustaks. Aga eks selle taga ole oma põhjused ja asjaolud.

 

3.
LÕPUKS OLIN TUNNISTAJAKS ka ehtsale surfinatside raevusööstule tihedalt asustatud linna surfikohas nimega The Hook. Rahvast oli murdu, laine oli väike, ja rahvas tegeles pigem võitlusega ruumi nimel kui surfamisega. Ilm on päikeseline. Õhk oli selge. Ja kõik kellele laineid ei jagunud – välja arvatud seitse selli – ilmselt arvasid, et vees niisama istumine on parem kui ükskõik mis muu, mida nad teha võinuksid.

Oli möödunud umbes tund, kui märkasin kolme naeru lõkerdavat noorukit uue küütleva varustusega välja sõudmas ja muretult lobisemas ühiskorteri tüdrukutest või millestki sellisest. Nad ei surfanud üldse kehvalt. Nad lihtsalt olid kohutavalt kehvad olukorra hindajad. Nad ujusid otse valesse stardipaika ja jäid jalgu väga valele sellile, turskele blondile tüübile, kel lõuapärad nagu Arnold Schwarzeneggeril.

“Mida kuradit te siin teete?” karjus Lõua-Arnold.
“Surfame,” vastas nooruk.
See oli julge vastus. Aga vale. Minuti pärast libisesid noorukid adrul ja otsisid varju nende suunas lendavate kivide eest. Nad põgenesid tagasi oma sportmaasturi juurde, ega mallanud isegi kalipsosid seljast võtta.

Lõua-Arnold ja ta sõbrad olid enda üle uhked. Kujutan ette, et enda meelest täitsid nad oma kohust, kaitsesid neile kuuluvat püha rannikut. Kõik kolm naersid tubli viisteist minutit – “Kurat kus need lõid alles vedelaks…” – ja muud sellised killud.

Ja pöördusid siis tagasi vestluse juurde oma eelmise õhtu vallutuste teemal.
“Ma olin eile nii kuradi sassis. Täitsa tagurpidi. Sigasooda.”
“Nägin jah, mees, ja mitu korda sa N-sõna kasutasid?”
“Umbes kolmkümmend. Tegelt ma seda nii ei mõelnd, mees.”
Võib-olla olid nad oma natsinime millegagi välja teeninud.

Mina igatahes ei tahtnud nendega mingit tegemist teha. Seepärast surfasin ettevaatlikult, naeratasin palju ja vabandasin ülevoolavalt, millal iganes näis, et olen mõnd tabu rikkumas.

See toimis pikka aega. Siis aga ühel päeval olin Santa Cruzi all-linnas talvise suure ummiklaine ajal. Tavaliselt oleksin läinud ühte eraldatumasse lahte põhja pool, aga mul oli koolitundide alguseni aega ainult üheksakümmend minutit.

Nii sõitsingi Santa Cruzi kõige kuulsamasse ja rahvarohkemasse paika Steamer Lane’i.

 

4.
THE LANE SAI KUULSAKS 60ndatel treeningpaigana enne Makahasse, Sunsetti ja teistesse suure lainega Hawaii surfikohtadesse minekut. Sellest ajast on see surfikoht muutnud niivõrd “kohalikuks” et isegi parkimisplats on jagatud kohalike ja mittekohalike aladeks. Teisisõnu, juba enne kui üldse vett puudutadagi saad, tead sa juba millisel astmel toiduahelas paikned. Kuna laine murdub kohas, mis on turistide seas populaarsetest Santa Cruzi surfimuuseumist ja tuletornist perfektselt vaadeldav, on Lane nagu spetsiaalselt eputajatele ehitatud surfamise teatrilava. See arendab halvimaid külgi lokalismis ja parimaid surfiakrobaatikas. Pole üllatav, et need kaks esinevad sageli koos.

Olin varem mõned korrad The Lane´il surfanud ja teadsin, kuhu kuulun. Parkisin turistide alale ja jalutasin tuletorni, et olukord üle vaadata. Kaljuküljel asuv vaateplatvorm oli puupüsti täis valgust sähvivate kaameratega fotografeerivaid perekondi, frisby´dega mängivaid üliõpilasi, molutavaid surfarite gänge, kõik vahtisid lainelsõitjaid.

“ISSAND!!!” kuulsin kedagi hüüdmas. Ja siis ma nägin! Tolle hetke surfislängis öeldes: Lane “läks lahti” (ingl. k. going off, olukord, kui lained murduvad ideaalselt, on väga kõrged ja neid on palju. Tlk) – kolmemeetrised lainenõlvad keerdusid sooja päikesevalguse taustal üle lahe lahti nagu ajakirja kaas. Olin teadlik, et Lane´il olid suurepärased tingimused. Aga mul ei olnud aimugi, et ta selliseid asju suudab teha.

Tosinad surfarid hargnesid tihedalt kokkuhoidvates gruppides agu väikesed saared. Parimate surfarite salk ootas kõige ohtlikumal kohal etteulatuva kalju taga. Nägin, kuidas suur hulk laineid kohale jõudis.

Surfar, kes oli kõige kaugemal kalju taga, sai ühe laine peale, lookles lainenõlvast alla, sai napilt kaljuservast mööda, kui veesein põrkus vastu kaljut, paisates valget lainevahtu püstloodis kaheksa meetri kõrgusele.

“Ooooooo…” häälitsesid turistid.
“Haige värk,” ütles mu kõrval seisev surfar tunnustavalt. “Kriitiline.”

 

5.
KRABASIN LAINELAUA ja ronisin kiiresti mööda betoontreppi alla vette. Sissepääsu kõrval oli silt, millele keegi oli kirjutanud: “Sa ei ole kohalik enne, kui oled Santa Cruzis seitse aastat elanud.”

Armas. Kõigest kuus aastat ja kaheksa kuud veel.

Sõudsin keskpunkti, mis oli kaljudest ohutus kauguses. Tegin vaatamata rahvamassile eneselegi üllatuseks paar väga head sõitu. Lained moodustusid ettearvatavas joones, nagu surfiteemalises arvutimängus, kuigi ma ei tahaks nii väljenduda. Piisavalt oli ruumi lainenõlval ringi kurvitada, oli aega mõelda oma järgmisele püstihüppamisele.

Stardikohas olid mõned professionaalid (kuid palju neid, kes püüdlesid professionaalsuse poole). Kõik, isegi naised, näisid püüdvat kehastuda alfa-isasteks, nii hästi kui oskasid: lõug ette lükatud, silmis teraseläige, õlad taha surutud, ei mingit naeratust. Juttu ajasid vaid vanad olijad, omavahel nalja heites ja sellega teistele mõista andes, et tegelikult kuuluvad kõik lained neile (kui me juhuslikult unustanud olime).

See oli kõige tüüpilisem päev Santa Cruzis. Lainete vahel jälgisin kadedusega, kuidas tüübid nagu Darryl Virostko, hüüdnimega
Flea (kirp), tegi floater´eid (surfimanööver, kus surfar sõidab laineharjale ja laskub siis lainekülge pidi alla. tlk)  ja õhumanöövreid, justkui oleks lainelaud ta keha pikendus. Ta oli nagu inimese ja lainelaua ristsugutis. Hülgeparv peesitas lähedalasuval kaljunukil. Lillad ja kollased lilled õitsesid ilutulestikuna. Kaljud sätendasid nagu uhiuus liivapaber.

Peter, keda teadsin inglise keele tundidest, oli samuti keskpunkti välja sõudnud. Ta oli Lane´il regulaarne surfaja ja rääkis, et ta pole seal kunagi varem nii häid laineid näinud.
“Haruldaselt ilus,” ütles ta. “Santa Cruzi kuld.”
“Need on vist parimad lained, millel ma eales üldse surfanud olen,” tunnistasin talle.
“Need lained jäävad pikaks ajaks su parimateks, sest see ummiklainetus on homseks läbi. Naudi kuni kestab.”

Keskpunktis oli lõbus. Aga peale Hawaiil viibitud kuid oli mul vimm sees. Ja üsna varsti sõudsin kalju juures passiva kamba suunas. Seal olid järsemad lained, mis moodustasid mandlikujulisi silinderid, kui kaljuservadest mööda mürisesid. Olin veidi närvis. Ma polnud ikka veel mitte kunagi korralikku tunnelisõitu saanud.

Videost ja ajakirjast vaadates tundub lainetunnelisse saamine lihtsa kunstina. Tegelikult on see sama raske nagu kinniseotud silmadega, labakindad käes niidi nõela taha ajamine. Tunnelist välja saamine oli minu jaoks veelgi keerulisem. Peaaegu iga kord, kui olin suutnud sisse saada, oli laine juba kokku vajunud.

Teadsin, et pean end tõestama, enne kui tahan kalju taha istuma pääseda ja mingitki lugupidamist ära teenida. Ja taaskord mul kohutavalt vedas. Esimesel lainel, millesse sõudsin, möödudes kaljust, sööstis lainehuul väljapoole nagu sirutaks end kaldale. Ma sukeldusin lainesse, surudes keha lainenõlva poole, ja õrn veekangas langes üle mu õlgade.

See oli nagu kose taha sukeldumine, nagu vee all hingamine, nagu oleks mind püssitorust välja tulistatud. See oli kõige selle ja ei millegi muu sarnane. See oli mu elu esimene tõeline tunnelisõit. Ma ei olnud sügaval laineõõnsuses, aga kindlasti olin ma lainehuule varjus ja piisavalt sügaval, et näha periskoobivaadet, millest olin unistanud.

Kuulsin rahva kiiduhuilgeid, enne kui laine mind pursates välja sülitas.

 

6.
OLI TUNNE NAGU OLEKSIN LOTERIIGA VÕITNUD. Tahtsin turistidele karjuda: „Mina tean, mis tunne see on, jobukari!” Kuid keegi ei kaota sellises paigas nagu The Lane mitte iialgi stoilist rahu. Mitte iialgi. Nii esitasingi oma rolli – olin lihtsalt üks poistest.

Nagu Kurt Vonnegut jr. kunagi kirjutas: “Oleme need, kellena püüame näida, seepärast peame teesklemisega ettevaatlikud olema.” Ujusin tagasi raevuka enesekindlusega: selg nõgus, pilk ettepoole suunatud. Arvasin, et kõik olid mu sõitu näinud ja et igaüks oleks meelsasti loovutanud kõik lained selleks õhtuks minule. Sõudsin sügavamale kampa ja ootasin.

Kuid siis tegin väikese vea. Okei, suure vea. Järgmisel lainel ma isegi ei vaadanud, kas keegi läks enne mind peale. Ma lihtsalt sõitsin, nagu Tupac: ei midagi muud peale avatud laine mu ees – puhas vabadus. Ja kui sõitsin – Jeeee! Jeeee! – kostus hääl: “HO-HO-HO!”

“HO-HO-HO!” Paraku polnud see jõuluvana tervitushüüd. Surfikeeles tähendab see: “Kao kohe mu tee pealt eest!”

Vaatasin selja taha ja nägin erkpunases kalipsos surfarit. Ja mitte keegi ei kanna erkpunast kalipsot, välja arvatud juhul, kui tõesti väga tahad silma paista. Ta laskus mööda tunnelit alla otse minu suunas, karjudes: “HO! HO!”*

* Mul pole aimugi, kes oli kõige esimene surfar, kes hakkas märguandeks hõikama “HO”, kui laine on juba kellegi poolt võetud. Aga tundub, et tänaseks on see hüüe kasutusel üle kogu maailma. Tean üht surfarit, kes lisas hüüde lõppu “Häid jõule”, puhuks, kui teise surfari lainelt ära läheb. Ja mitte seoses sellega, vaid huvitava kokkusattumusena on “Ho“ just see sõna, mida Jaapani mungad kerjamiskäikudel ümisedes kordavad, Jaapani keeles tähendab see “dharma”.

Tehniliselt oligi see tema laine. Püüdsin etiketti järgides laineturjalt eemale hüpata. Kuid mingil põhjusel ei võtnud ma seda tehes oma lauda kaasa. Hüppasin maha ja sukeldusin üle lainehuule. Sellega olin mina ohutult tee pealt eest ära, aga minu laud mitte. Mu laud lõi ta pikali. Olin just igati valmis ülevoolavalt tema ees vabandama kui kuulsin teda kisendamas: „Värrrrrrrrdjas raisssk!” Oi pagan. Oli ta vast vihane, väga vihane. Ta sõudis minu suunas sõnu nii kiirelt välja oksendades nagu oleks keegi vajutanud edasikerimisnuppu.

“Tramaivõimidaperssesasiinteedkuradipedemunnidiootraisk!!”
“Ma väga vabandan,” ütlesin. “Mul on väga, väga kahju! Ma püüdsin küll…”
“Trasulvedasetsamulaudaäraeiretsinudraisk. Kaosiitminemajaõpisurfama!“
“Hei! Ma ju palusin vabandust.”
“Järgminekordtravaataettesakuradipepupiraatraisk.”

 

7.
VAATAMATA TEMA EBAVIISAKALE ja segasele kõneviisile tundsin end halvasti. Olin süüdi. Kui ma poleks püüdnud mängida Kelly Slaterit, poleks seda juhtunud. Vabandasin veelkord ja arvasin, et sellega asi lõppes. Ma ei kavatsenud veest välja minna nagu ta käskinud oli. Ta ei olnud vist vanem kui kakskümmend üks ja polnud ise ka kuigi hea surfar. Pealegi juhtub aeg-ajalt kõigiga, et nende lainesse sisse sõidetakse. Seda juhtub Steamer Lane´il miljon korda päevas. Ta võinuks selle intsidendi juba unustada.

Kuid järgmised kakskümmend minutit saatsid punases kalipsos bandiit ja tema eresinises kalipsos kiiskavoranži särgiga sõber minu suunas homofoobilisi roppusi ja kiire edasikerimisega surfislängi.

See ärritas mind väga.

Ma ei kavatsenud nendega võitlusse asuda. Esmalt seepärast, et otsustades nende siilisoengute, eredate ujumisülikondade ja poliitilise ebakorrektsuse põhjal, olid neil tõenäoliselt vanemad vennad parkimisplatsil ootamas mustade monster-trakk´idega, millega budist-surfaritest üle sõita. Teiseks, ma ei usu et suudaksin end tõhusalt kehtestada isegi võitluses agressiivse meritähega, kui ka seda sooviksin. Ja kolmandaks, olin mungakloostris andnud eluaegse tõotuse mitte tappa (ega kakelda), ja olen siiani seda tõotust pidanud – erandiks paar sääske – mida kahetsen. Ja kuna olen mitmeid kordi murdnud pea kõiki oma lubadusi, siis tahtsin vähemalt üht neist pidada. Püüdsin neist tüüpidest mitte välja teha: “Didadidaaa, lalalaa… Head mõtted, head mõtted…”

Kuid kui punakuub-surfar oli juba kümme korda minu suunas “pede” röökinud, hakkasin kannatust kaotama. Võib-olla kui ta oleks pisut loomingulisem olnud – “Hei merihobu, kas oled rase?” – “Hei jõehobulõust!” – oleksin seda rahulikumalt võtnud. Aga pede? Tundus nagu oleks need tüübid jäänud ajalõksu kinni – Miami Beach, 1985 – ja järsku valguskiire abil Steamer Lane´ile sattunud minu kannatust proovile panema.

Sõudsin eemale, aga ei suutnud enam eriti surfata. Rinnus hakkas pitsitama. Ribid surusid hinge kinni. Pea hakkas ringi käima. Ma hakkasin muutuma… vihaseks. Ja see ei olnud hea. Head budistid ei saa kunagi vihaseks, ütlesin endale (kuid kasutult). Iga kord, kui nende erksavärviliste ujumisülikondade poole vaatasin, tundsin viha tugevnemas. Iga kord, kui mu viha kasvas, sain enda peale vihaseks sellepärast, et vihaseks sain. Sel ilusal päeval, äkki, keset aasta parimaid surfilaineid, ei olnud enam miski õigesti.

Vesi oli jahe. Mu käed külmetasid. Hakkasin kõiki vihkama, kõiki lollakaid surfareid, kõiki neid naeruväärseid poosetajaid, kes tahtsid endale lihtsalt ägedat surfari imagot, ja see oli ainus põhjus, miks nad üldse väljas olid.

Erinevalt minust – kes ma ilmselgelt olin ainus järelejäänud tõeline surfar – olid nemad lihtsalt takistuseks. Triivpuit.

 

8.
SHANTIDEVA, kaheksanda sajandi kuulus India budismifilosoof, lausus, et üks moment viha suudab hävitada eoonide jagu (eoon – geokronoloogilise ajaarvamise suurim ühik. tlk) head karmat. Karmaseadus on loomulikult kausaalne uskumus, et heateod toodavad häid tulemusi ja pahateod viivad vältimatult halbade tulemusteni. Põhimõtteliselt, mida külvad, seda lõikad.

Ma ei arvanud siis, et karma nii sirgjooneliselt töötab. Kuid uskusin, et pean Shantideva hoiatust arvesse võtma ning oma viha mitte välja valama. Lisaks ei arvanud ma, et mul oleks head karmat liialt palju raisata. Olin ju vaid alles selsamal aastal heategijaks hakanud. Ja tõele au andes oli see randade koristamine olnud pigem selleks, et saaksin aega veeta tüdruksõbraga, kellel muidu ei olnud üldse aega, sest ta pidi kogu aeg planeeti päästma. Ütlesin iseendale: “Pean olukorda rahulikult võtma. Ma mediteerin. Ma olen vaimne. Punakuubedes deemonid on vaid minu proovilepanemiseks. Mõtle Siddharthale, mõtle Marale.”

Kaevusin sügavale oma budismialastesse teadmistesse.

Püüdsin analüüsida viha. Hui-neng, Zeni Kuues Esiisa, ütles valgustunud teadvuse kohta: “Kõrv kuuleb helisid, aga teadvus sellest ei liiguta”. Ma olin kuulnud helisid (“hei pede”), neile hinnangu andnud ja reageerinud närviminekuga. Selline reaktsioon põhines minu ettekujutusel kindlast minast – minast, keda tundsin hetkel rünnaku all olevat ja kaitset vajavat – minu mälumustritest ja kultuurilisest programmeeritusest, ja just see reaktsioon põhjustaski mulle kannatusi.

Jah, see tüüp oli pisut tahumatu. Aga tema ju ei surunud mulle minu enda tulist viha kõrist alla. See viha tuli minu enda seest.
Põhimõtteliselt oli minul võimalus valida.

Siis meenus mulle Buddha ütlemine, et viha põhjused on allasurutud iha või haavatud au. Ma ei tahtnud endale tunnistada, aga ilmselgelt oli mu au haavatud, ja tugevalt. “Õpi surfama,” oli see sitapea punases mulle öelnud. Olin üheainsa laine vältel muutunud oma arust ühest Lane´i parimast surfarist kõige kehvemaks. Tegelikult olin selle pärast veel kõige vihasem.

Hingasin sügavalt sisse ja kordasin oma väikesi budistlikke lausungeid: “Lihtsalt surfa, Jaimal. Praegune hetk. Kõik möödub. Miski pole igavene.”

See aitas. Aga mul endiselt iiveldas sees ja natukene ikka tahtsin, et see punakuues laps-saatan nägu ees vastu kaljut põrutaks.

Seepärast liikusin edasi järgmisesse astmesse: leia endas kaastunne. Retsiteerisin vaikselt Metta suutrat, Buddha jutlust armastavast headusest: “Nii nagu ema kaitseb oma elu hinnaga oma last, oma ainsat last, niisama piiritult suure südamega peab kalliks pidama kõiki elusolendeid.” Püüdsin neid kirevate riietega homofoobe näha kui kaasinimesi, kes olid minuga samas kannatustepaadis, kes tahtsid olla õnnelikud, täpselt nagu minagi, kes ihkasid häid surfilaineid, täpselt nagu minagi. Aga ma ei suutnud niimoodi näha.

Tabasin end hoopis kujutlemas, kuidas loobin lillakaid okkalisi merisiile neile vastu pead, ja kuidas siilid ükshaaval nende lollakatesse nägudesse kinni jäävad.

 

9.
AGA KUI LEIAKSIN MIDAGI HUMAANSEMAT, midagi vaimukat? Mida ütleks Dave Chapelle? Või Mr. Miyagi? Ei. Ei. Sobrasin ajus ringi, et leida midagi, millega neile tüüpidele õppetund anda. Meenus, et surfikirjanikul Dan Duanel (üks mu kirjutavatest iidolitest) oli sarnane kokkupõrge teismelisega Steamer Lane´il, ja oma raamatus ütles ta noorukile: “Aga võib-olla on mul autos Uzi.” Lihtsalt selleks, et noorukit endast välja ajada. See oli üpris nutikas käik. Just nii, ütlen ka neile tüüpidele, et mul on Uzi – oi, aga keda ma siin lollitan? Kui kellelgi Uzi oleks, siis oleks see nende ebardlike monster trakk´idega vanematel vendadel.

Olukord imes põhjalikult.

Ma ei suutnud rahuneda. Ja ma ei suutnud surfata. Ja ma ei saanud neile tüüpidele mitte midagi öelda. Ja ilmselgelt ei olnud ma spirituaalselt nii kaugele arenenud nagu ise olin arvanud. Ja ilmselt surusin viha endas kokku pisikeseks okkaliseks pommiks, mis lõhkeb aastate pärast ja muudab mu sarimõrvariks, kes jahib punasesse riietatud inimesi.

Püüdsin lainele peale saada aga kukkusin. Punakuues saatan nägi mu kukkumist ja karjus jälle: “Pede!”

Raisk, ta oli üks väike sitajutt. Püüdsin teeselda, et olen külma närviga. Vaatasin talle paar korda otse silma, irvitasin ja tõstsin kulmud kõrgele nagu öeldes, et sa ei häiri mind, ja võid vabalt alla anda. Aga ta teadis, et ta häirib mind. Ta pritsis mind veega.

“Ütlesinetkaokojukuradipedeidioothomosapolesiinteretulnudtõmbaminema.”

Ja siis järsku juhtus midagi imelikku, midagi väga ägedat. Kõigepeal muidugi viskasin mõttes veel paar merisiili talle vastu pead. Aga siis juhtus midagi tõeliselt lahedat.

Kuni ta jätkas karjumist, vaatlesin mina detailsemalt tema nägu. Karjudes ta nägu väändus ja tõmbus pingule, see meenutas mulle haigetsaanud siga. Veenid ta kõril paisusid. Ja lähemal vaatlusel oli selge, et sel punakuues saatanal ei olnud mõnus olla. Tegelikult näis isegi, et tal oli täpselt sama valus kui minul, ja et tema valu oli ta enese põhjustatud, täpselt samamoodi nagu minu valu. Ta lihtsalt ei suutnud lahti lasta, täpselt nagu mina ei suutnud lahti lasta, vaatamata kogu mu spirituaalsele treenitusele.

Me kumbki ei suutnud lahti lasta sellest koletisest, mis meie vahel oli. Ja nüüd, kui ma seda näinud olin, tundsin peaaegu käegakatsutavalt seda koletist meile peale passimas. See mähkis end kleepjalt ümber me kõride ja ise me aitasime talle kaasa. Klammerdusime tihedalt selle külge, uskudes, et see on osa meist endist. Aga see ei olnud. See oli asi, mille me kumbki olime ise loonud. See oli nagu halb laine, millele olime sattunud ja see oli sulgunud ja hoidis meid kinni. Peamine mida tegema pidime, oli lasta sel minna. Peamine mida tegema pidime, oli lõpetada sellest kramplikult kinnihoidmine.

Ja kui ma seda mõistsin, lasin lahti – natukene. Ja siis natukene rohkem. Võimaldasin endal veidi loomulikumalt hingata. Nii toimides hakkas mul kurjamist omamoodi isegi kahju. Ja kui mul temast kahju hakkas, siis nagu märguande peale sõudis ta koos oma semuga minema. Astmetest üles ronides jätkasid nad mõttetuste karjumist.

Punases kalipsos tüüp seisis isegi paar minutit kaljunukil kätega vehkides ja roppusi räusates, mida ma enam isegi ei kuulnud. Talle tuli visaduse eest au anda, aga siluetina taeva taustal nägi ta välja nagu oleks tal parasjagu rabandushoog peal.

“Mis sel tüübil häda on?” küsis Peter, kes oli kogu selle aja keskosas surfanud ega olnud intsidenti pealt kuulnud.
“Sõitsin tema lainele sisse. Aga tundub, et ta on elu kui sellise peale üldisemalt vihane.”
“Jep. Tundub nii. Ilmselt on tema kodune elu täielik põrgu. Mis ta karjub?”
“Pole aimugi.”

Naersime veidi selle üle, kuivõrd naeruväärne oli võidelda samal ajal lainetes mängides, ning pitsitus mu rinnus hakkas järele andma. Olin endiselt veidi vihane, aga rohkem enda kui selle nooruki peale. Tüüp punases kalipsos oli nagu karikatuur vihast.

Või oli ta bodhisattva, kes oli tulnud kaastundest näitama, mis võib juhtuda, kui puuduvad vihajuhtimise oskused.

 

10.
KORD TULI TURSKE SAMURAI zeni meistri juurde ja küsis:
“Sensei, palun õpeta mulle, mis vahe on paradiisil ja põrgul.”
“Miks peaksin sinusugusele tahumatule kretiinile sellist kõrgemat õpetust jagama,” vastas zeni meister ilmselge tülgastusega.
“Sa oled ussike. Sa oled tähtsusetum kui ussike. Sa oled rumal samurai.”

Samuraisid ei oldud muistses Jaapanis iial varem nii koheldud ja samurai läks silmapilkselt raevu. Ta silmad läksid punni ja ta tõstis oma läikiva mõõga, valmis väikest munka pooleks raiuma.
Aga zeni meister isegi ei võpatanud. (Nad kunagi ei võpata.)

Ta ütles samuraile rahulikult, “Samurai, see ongi põrgu.”
Järsku sai samurai õpetusest aru ja taipas, et ta oleks oma uhkuse pärast peaaegu tapnud püha mehe. Samurai silmad täitusid pisaratega. Ta pani mõõga käest ja peopesad austusest kokku. Ta tegi sügava kummarduse.

“Ja see,” ütles meister, “ongi paradiis.”

 

11.
VAATASIN TAAS MERELE ja märkasin kui imekaunis päev see tegelikult oli. Päike, sel hetkel tumeoranž, hakkas kaljude taha vajuma. Vesi muutus jadeiidikarva rohelisest vilkuvate valguslaikudega läikivmustaks. Pruunpelikanid puudutasid veepinda pterodaktülose moodi tiivasirutusega ja lugesid laineid paremini kui keegi meist. Kaljude läheduses tõstis tähniline randalhüljes oma vurrudega näo veepinnale ja vaatas ringi, enne kui tagasi sukeldus.

Hingasin jahedat soolast mereõhku sügavalt sisse.
Paradiis.

 

Jaimal Yogis

 

Allikas: Jaimal Yogis “Surfi Buddha – ühe surfari zeniotsingud merel” (Pilgrim, 2018)

Fotod: pilgrim.ee, youtube.com