Elukool. Kuidas ma vabanesin arvutisõltuvusest? Osa 3: Soovitused lapsevanematele

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

14. detsember 2019 kell 10:52



Blogija ja kirjanik Madis Mark, kes lapsepõlves toimunud õnnetuse tõttu oli aastaid aheldatud ratastooli ja ka arvuti taha, jagab seekordses artiklis soovitusi lapsevanemale: kuidas aidata kaasa lapse võõrutamisele digimaailmast ja kuidas toetada lapse arengut harmoonilisel viisil. “Tänapäeval räägitakse digisõltuvuse ohtudest nii palju, et ma parem ei hakka seda kõike siin kordama, kuid tõenäoliselt aitasid minu viimased kogemuslood anda sellest elulise pildi, mida see ühe haavatava lapse jaoks tähendab.”

ELUKOOL on uus Telegrami rubriik, kus inimesed meie seast jagavad oma elu õppetunde, koolitustel omandatud teadmisi ning raamatu- ja südametarkust.

 

Teismelisena ei tajunud ma suurt probleemi, vaid pigem nägin arvutit kui ustavat sõpra või abivahendit, mis aitas mul ennast pisutki õnnelikumana tunda. Mul oli justkui kõik olemas, kuid ema tahtis seda millegipärast ära võtta, justkui ta oleks pahatahtlik olnud.

Ma ei teadvustanud, et pidev arvutis istumine viis mind perekonnast ja sotsiaalsest elust eemale. Ma ei mõelnud, et tulevikus hakkan ma oma keha armastama ning soovima, et ma oleksin lapsepõlves tema suhtes hoolsam olnud, kuna hiljem võivad osad väärarengud olla pöördumatud. Ma ei arvanud, et ma hakkan kunagi sügavast keskendumisvõimest ja distsipliinist puudu tundma, ja seda läheb vaja, et saaksin oma unistused teoks teha.

Nüüd ma mõistan väga hästi, miks ema mõnikord nii kurjasti käitus. Kes teab, mis seisus ma siis oleksin, kui ta üldse poleks midagi ette võtnud. Nüüd ma teeksin minevikus paljud asjad teisiti, kui see võimalik oleks, sest ma hoolin oma arengust ning mõtlen tihti põhjuste ja tagajärgede üle.

Mõnikord olen mõelnud, et huvitav, mis oleks juhtunud, kui mu ema oleks teadlikum olnud ja inimese psühholoogiat sügavamalt tundma õppinud, või kui me oleksime lihtsalt rohkem ennast üksteisele avanud.

See on nüüd kõik möödas ja ma olen oma minevikuga rahu teinud. Ka sellest olen aru saanud, et minu ema andis oma parima. Ma olen tänulik kõige eest, mida ta minu nimel tegi, kui palju ta pingutas, soovis ja nuttis.

Parim, mida ma nüüd teha saan, on seda lugu nii paljude lapsevanematega jagada kui võimalik, sest ma tean, kui teadlikumalt, harmoonilisemalt ja tulemusrikkamalt me tegelikult elada saaksime.

Ausalt öeldes ei saa ma väita, et oleksin lapsevanema rollis edukam või ma tean täpselt, mida teha. Minul endal veel lapsi ei ole, seega ma ei tea, milline kogemus see päriselt on. Suudan vaid imestada, kui palju armastavat tööd peavad lapsevanemad igapäevaselt tegema.

Aga vähemalt on mul palju kogemusi sellest, mida tähendab emaga sõdimine. Kuna nüüdseks olen suutnud arvutiga seotud harjumused kontrolli alla saada, siis on mul natuke aimu sellest, mis töötab ja mis mitte. Ja loodan siiralt, et sellest on kellelegi abi.

 

Niisiis, millele ma soovitaksin tähelepanu pöörata?

Lõpeta lapsega võitlemine. Tihti oleme me veendunud, et teame, mis on teisele parim, ja seega püüame oma lähedasi muuta ning panna neid nägema nii, nagu meie seda maailma näeme. See nägemus võib isegi tõsi olla, kuid sellegipoolest ei saa sõda pidades teine osapool seda kunagi nägema. Kui püüad lapsega võidelda, siis kaotajateks jääte



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.