TED: Põgenemine Põhja-Koreast

19. aprill 2013 kell 9:01



2b3f77f722515fca6436901cb0b9f791beaa938a_389x292

Hyeonseo Lee sündis Põhja-Koreas, aga pääses Hiinasse noore tüdrukuna juba 1997. aastal. Üle kümne aasta hiljem kolis ta Seoli Lõuna-Koreas ning aitas ka oma perel Põhja-Koreast põgeneda. Praegu elab ta Lõuna-Koreas ja tegeleb aktiivselt Põhja-Korea põgenike probleemide tutvustamisega laiemale avalikkusele. Ta unistab võimalusest töötada suure rahvusvahelise inimõigusi kaitsva organisatsiooni heaks, et paremini kaitsta Põhja-Korea põgenike õigusi.

Selle aasta märtsis rääkis Hyeonseo Lee TED konverentsil oma kogemusest, mida tähendab elu Põhja-Korea põgenikuna ja kui pikk oli tema pere jaoks tee vabadusse.

 

Minu põgenemine Põhja-Koreast

Kui olin väike, arvasin, et minu kodumaa on maailma parim. Õppisime koolis palju oma maa ja selle liidri kohta, kuid me ei teadnud kuigi palju välismaailmast. Teadsime vaid, et Ameerika, Lõuna-Korea ja Jaapan on vaenlased. Mõtlesin tihti, milline võiks ülejäänud maailm välja näha, kuid arvasin, et veedan terve elu Põhja-Koreas.

Olin 7-aastane, kui nägin esimest korda avalikku hukkamist. Seni arvasin, et minu elu Põhja-Koreas on normaalne: mu pere ei olnud vaene ja ma polnud kunagi kogenud nälga. Ühel päeval, aastal 1995, tõi mu ema koju kirja oma õelt, milles seisis: “Kui sa seda loed, siis meie pere enam ei ole, sest me ei ole ammu söönud. Lamame põrandal ja meie kehad on jäänud nii nõrgaks, et oleme valmis surema.“ Olin šokeeritud – see oli esimene kord, kui kuulsin, et minu kaasmaalased kannatavad.

Veidi hiljem nägin rongijaamast läbi jalutades väikelast, kes istus nõutult oma ema surnukeha kõrval. Keegi ei aidanud neid, sest kõik olid nii hõivatud iseenda ja oma pere eest hoolitsemisega. Miljoneid põhjakorealasi suri 1990-ndatel nälga. Paljud jäid elama vaid tänu rohu, putukate ja puukoore söömisele. Ka elektrikatkestused said aina sagedasemaks. Öösiti valitses täielik pimedus, kui mitte arvesse võtta üle jõe paistvat Hiina tuledemerd. Mõtlesin lapsena tihti, miks neil põlevad tuled, aga meil mitte.

 

Uus elu Hiinas

Minu kodulinna juures täidab Põhja-Korea ja Hiina vahelise piiri rolli jõgi. See võib kohati olla väga madal ja paljud püüavad seda salaja ületada. Aga paljud ka hukkuvad seda tehes. Nägin vahel surnukehasid mööda jõge allavoolu hulpimas. Ma ei saa avaldada üksikasju selle kohta, kuidas ma Põhja-Koreast lahkusin. Nälja ajaks saadeti mind Hiinasse kaugete sugulaste juurde elama. Arvasin, et lahkun pere juurest ajutiselt – ma poleks osanud arvata, et möödub 14 aastat enne, kui ma neid jälle näen.

Noore tüdrukuna oli mu elu Hiinas raske. Ma ei osanud ette kujutada, mida elu Põhja-Korea põgenikuna tähendada võib. Kuid õppisin õige pea, et see on raske ja ohtlik. Põhja-Korea immigrante peetakse Hiinas illegaalideks. Elasin pidevas hirmus, et keegi võib minu identiteedi avastada ja mind võidakse saata tagasi Põhja-Koreasse, kus oleks mind oodanud kohutav saatus. Ühel päeval võttis Hiina politsei mind kellegi kaebuse põhjal kinni ja viis jaoskonda küsitlemisele. Nad testisid mu hiina keele oskust ning esitasid tohutult palju küsimusi. Oleks miski tundunud ebaloomulik, oleks mind vangistatud ja tagasi saadetud. Lõpuks lasti mind minema – see oli ime!

Mõned põhjakorealased otsivad Hiinas varjupaika välismaa saatkondadest, kuid igal aastal jääb tuhandeid põgenikke Hiina politsei kätte ja nad saadetakse tagasi kodumaale, kus neid võidakse vangistada, piinata ja avalikult hukata. On traagiline, et põhjakorealased peavad oma identiteeti peitma lihtsalt selleks, et ellu jääda. Isegi kui õpid ära uue keele ja alustad uut elu, võidakse kogu su maailm hetkega peapeale keerata.

 

ted2013_0065604_dsc_8972

 

Perekonna päästmine Põhja-Koreast

Pärast kümmet aastat oma identiteedi varjamist otsustasin minna Lõuna-Koreasse ja seal taas uut elu alustada. Lõuna-Koreas kohanemine oli palju raskem, kui ma oodata oskasin. Põhja- ja lõunakorealaste vahel on sisemiselt väga suur vahe, kuna me oleme elanud 67 aastat eraldatuses. Kogesin identiteedikriisi – kust ma tulen, kes ma olen? Ei olnud ühtegi maad, mida oleksin saanud uhkusega kodumaaks nimetada.

Just siis, kui hakkasin oma uue eluga kohanema, sain häiriva telefonikõne. Põhja-Korea võimud olid kinni pidanud raha, mida ma oma pere abistamiseks saatnud olin ning karistuseks pidi mu pere sunniviisiliselt ja kiiresti kolima kõrvalisse kohta maapiirkonnas. Hakkasin plaanima nende põgenemist.

Põhjakorealased peavad läbima põgenemisel pikki vahemaid, et vabadusse pääseda, sest Põhja- ja Lõuna-Korea piiri on peaaegu võimatu ületada. Reisisin läbi Hiina Põhja-Korea põhjapiiri lähedale. Kuna mu pereliikmed ei räägi hiina keelt, siis pidin neid mingil moel juhtima üle 3000 miili läbi Hiina Kagu-Aasiasse. Bussireis võttis aega üle kahe nädala ning mitmel korral meid peaaegu tabati.

Ükskord peatasid bussi Hiina politseinikud. Kartsin, et mu pere arreteeritakse, kuna nad ei räägi hiina keelt. Kui ametnik meieni jõudis, tõusin püsti ja ütlesin, et olen kurtide ja vaimupuudega inimeste saatja. Jõudsime Laose piirini välja, kuid hoolimata sellest, et kulutasin kogu oma raha Laose piirivalvurile altkäemaksuks, arreteeriti kogu mu pere niipea, kui olime piiri ületanud.

Kuu aega pärast seda, kui olin ära maksnud trahvi ja uue altkäemaksu, vabastati mu pere vangist. Ning õige pea vangistati nad Laose pealinnas uuesti. See oli mu elu kõige raskem hetk. Olin teinud kõik, et peret vabadusse päästa ning me olime nii lähedal Lõuna-Korea saatkonnale. Palusin ja anusin immigratsiooniametnikke ja politseinikke, kuid mul polnud rohkem raha, et maksta trahvi või altkäemaksu.

 

Lahke võõra abi

Olin kaotanud lootuse, kui juhtus ime: üks võõras mees tänavalt küsis minult, mis mul viga on. Olin väga üllatunud ning seletasin viletsas inglise keeles ja sõnaraamatu abil, mis mul hingel on. Ilma pikemalt kaalumata võttis mees raha, et maksta minu pere ja teiste vangis olevate põhjakorealaste eest trahv, et neid vangist vabastataks.

Tänasin teda kogu südamest ja küsisin, miks ta mind aitab. Ta vastas: “Ma ei aita sind, vaid Põhja-Korea inimesi. Mõistsin, et sellel hetkel oli minu elus suur sümboolne tähendus. Lahke võõras sümboliseeris minu ja Põhja-Korea inimeste jaoks uut lootust. Ning ta näitas mulle, et võõraste lahkus ja rahvusvahelise kogukonna toetus on see lootus, mida Põhja-Korea inimesed vajavad.

Vabadusse pääsemine on põhjakorealaste jaoks vaid pool võitu. Paljud neist lahutatakse oma perekondadest ja uuel maal elu alustades ei ole neil raha. Rahvusvaheline kogukond saaks meid toetada hariduse ja keeleõppega. Ning põgenikud saavad olla ühenduslüliks Põhja-Korea ja välismaailma vahel, sest paljud meist hoiavad siiani ühendust oma mahajäänud perede ja sõpradega.

Me saame aidata kaasa Põhja-Korea olukorra muutumisele seestpoolt. Olen kogenud elus palju toetust ja inspiratsiooni – soovin seda edasi jagada, et aidata Põhja-Korea inimestel rahvusvahelise toetusega taas jalgele saada.

 

 

Allikad: TED, TED video

Fotod: TED

Loe Põhja-Koreas toimuva kohta lisaks: Eesti Ekspress

 

Toimetas Katrin Suik