Lugeja: Lühike ülevaade Aasia ja Lääne vastandlikust ellusuhtumisest

6. aprill 2015 kell 19:27



DSC_0023Telegramile saatis arvamusloo Lauri Viilup, kes kirjutas, et kokku puutunud ja kogenud inimesi ning ühiskonda mitmetes riikides nii Lääne- kui ka Ida-Euroopas, Põhja-Aafrikas, Ameerikas ja Aasias, on tal välja kujunenud üsna eristuv vaatenurk, mida ta tahaks lugejatega jagada.

 

Mind on alati huvitanud, miks mõned inimesed ja ühiskonnad on õnnelikumad kui teised. Rikkust ja tarkust on lihtsam hinnata, kuna neid saab hinnata andmete järgi, aga kuna õnnelikkus on meie kõigi soov ja mitte üldine eesmärk, vaid pigem eluviis, siis läbi oma kogemuse kirjeldaksingi, kuidas inimesed elavad oma elu Aasias, kus enamik inimesi ongi õnnelikumad kui inimesed Lääne ühiskonnas.

Kuigi maailm on väga mitmekülgne ning inimesed on kõik unikaalsed ja erinevad üksteisest, võib maailma lihtsuse mõttes lahterdada ikkagi kaheks: Ida ja Lääs, täpsemini nimetatult Aasia ja Lääs. Võrdluseks ei tule Aasia ja Lääne välised erinevused, vaid pigem nende mentaliteetide, vaimsuse ja meelsuse erinevused ehk maakeeli rääkides: see, kuidas meie suhtume ja üritame hakkama saada igapäevase  ja sotsiaalse eluga ning iseendaga ja kuidas siis inimesed Aasias oma elu elavad.

Selle kirjutise eesmärgiks ei ole ühe või teise mahategemine, vaid pigem arusaamisele jõudmine, et mida meie saaksime õppida ise ja õpetada oma lastele.

 

Aasias ei lase inimesed nagatiivsusel ennast heidutada

Nii nagu värvid eksisteerivad üle terve maailma, siis alustuseks võib öelda, et ka kõik inimloomuse omadused nagu rõõm, õnn, headus, kirg, ahnus, viha, kurbus jne eksisteerivad üle terve maailma. Ei ole pääsu kusagil ühestki inimloomuse heast omadusest või pahest. Kui me loodame või arvame, et kuskil maailma otsas puudub kuritegevus, et inimesed on üdini head, siis eksime. Nii nagu on petmine omakasu nimel, varastamine või iha raha vastu läänemaailmas, nii eksisteerib see loomulikult ka Aasias.

Kuid need kaks maailma erinevad siiski märkimisväärselt üksteisest, eelkõige selles, kuidas reageeritakse kõige negatiivse suhtes.

Kui meie maailmas ehk Läänes probleemid ja negatiivsed tegevused genereerivad enamasti uut negatiivsust, siis Aasias ei lase inimesed negatiivsel energial ennast heidutada. Hea lihtne näide igapäevaelust on see, et kui meil juhtub midagi negatiivset, olgu see siis poliitikute eksimused, vargused, tüli naabriga, siis inimesed muutuvad selle peale taunivaks, irooniliseks ja vihaseks ehk valitseb “kus probleem, seal aia äärde ja maha lasta” suhtumine. Negatiivsus genereerib uut negatiivsust. Seetõttu on meie vanglad täis vange ning riikide tasandil omakasu, viha või muu negatiivse põhjuse tõttu alustatakse jätkuvalt sõdu.

 

Neli mõttelaadi

Aasias reageerivad inimesed  negatiivsuse peale meist väga erinevalt. Olen tähele pannud, et inimestel Aasias on elus neli põhilist mõttelaadi, mille järgi nad elu elavad.

  1. Võta elu nii, nagu see on, ja läbi hea.

  2. Elu tuleb elada lihtsalt ja mitte keeruliseks mõelda.

  3. Teise inimese negatiivne käitumine on tema probleem, mitte minu probleem ja sellele inimesele tuntakse kaasa.

  4. Kõik, mida sa teed, tuleb sulle tagasi mitmekordselt, olgu see siis hea või halb.

 

Korruptsioonist Aasias

Seega, kui vaadata näiteks korruptsiooni, mis on Aasias üsna kõrge ja avalik, siis esialgu võib see kõik tunduda arusaamatu, et miks inimesed midagi ette ei võta ning võib jääda ka mulje, et inimesed on ükskõiksed, aga kui sukelduda Aasia inimese mentaliteeti, siis leiab sellele väga lihtsa põhjenduse.

  1. Esiteks, enamik inimesi võtavadki seda kui lihtsalt elu osa, et jah, see on negatiivne, kuid ma võtan seda kui reaalsust. See on nende inimeste probleem, mitte minu oma: mina elan oma elu enda nägemuse järgi ehk võtan elu nii, nagu see on.

  2. Kui see minu ellu otseselt ei puutu ja ma seda muuta ei saa, siis ma võtan seda nii, nagu see on. Ei ole vaja võtta seda negatiivsust enda sisse ja hakata sellega võitlema, kui ma selle võitlusega teen oma elu keerulisemaks.

  3. Kui inimene teeb midagi halvasti, käitub mittesobivalt minule või teistele, siis see on selle inimese elu ja see on tema probleem ja pigem tuntakse talle kaasa.

  4. Ja lõpetuseks: kui inimene on oma tegevuse kaudu midagi halba teinud, siis see tuleb talle alati tagasi. Halb ei tule tagasi samal kujul, vaid tavaliselt mingil muul kujul, kas siis liigne ahnus või valetamine tuleb tagasi mingi haiguse, õnnetuse või ebaõnne näol.

Samas, kui statistika järgi on Aasias korruptsioon võrreldes lääne ühiskonnaga märkimisväärselt suurem, siis loogiliselt võttes peaks Aasias olema elu väga raske ja keeruline, kuid see nii ei ole. Aasias on inimesed erinevalt lääne ühiskonna inimestest palju õnnelikumad. Teinekord jääb mulje, et neile on õnnelikkuse geen sisse kodeeritud.

Võib-olla on see korruptsiooni statistika siin nii kõrge seetõttu, et Läänes oskavad inimesed palju paremini manipuleerida ja peita korruptsiooni, kuna meil on see tabu, kuid Aasias on see avalikult aktsepteeritud.

Korruptsioon on aktuaalne enamasti ikka seal, kus käib raha ja võim käsikäes, kuid kuidas siis käitub Aasia inimene tavalise elumurega. Näiteks kui naaber on väga negatiivne ja leiab alati põhjuse, et tülitseda. Võib öelda, et Aasia inimene pigem lihtsalt jälgib sellist käitumist. Ta võtab seda kui probleemi, mis on selle naabri probleem, mitte tema probleem ning reaalses elus näeb see välja selline, et inimesed lihtsalt suurt ei reageeri sellele, nad ei soovi selle inimesega vaielda, tülitseda, suhelda, aga samas nad ka ei kritiseeri teda ega asu võitlusesse selle inimesega.

 

See pole ükskõiksus

Esimesed aastad jäi mul üsna tihti mulje, et inimesed on lihtsalt ükskõiksed, kuid elades kauem Aasias, hakkad mingil hetkel taipama, et tegemist ei ole ükskõiksusega, vaid eelkõige iseendaga harmoonias elamisega.

Sama ellusuhtumise järgi võetakse ka head eluviisi ja heategemist. Iga hea tegu tuleb tagasi mitmekordselt.

 

Lühidalt laiskusest

Teinekord oli naljakas vaadata, et kuidas osad inimesed saavad päevade kaupa lihtsalt olla ja mitte midagi teha. Meie maailmas sildistatakse see inimene laisaks, aga Aasias võetakse seda kui normaalsust. See tähendab, et kui hetkel inimene ei teegi midagi, vaid istub, loeb lehti, joob päevade kaupa teed, siis las ta naudib seda hetke oma elus, kuna võib-olla oli ta varem väga aktiivne või mõne aja pärast tema elu mingite asjaolude tõttu muutub jällegi väga kiireks ja praegune aeg ongi tal selleks, et lihtsalt nautida aega. Keegi ei ütle ega vaata teist inimest, et no on ikka laisk kui loom.

 

Käskudest, keeldudest

Kui inimene siia ilma tuleb, siis ta on julge, uudishimulik, vaba ja loominguline. Väike laps ei karda õppida kõndima, ei karda joonistada pilti, kus suvalised kritseldused väljendavad tema mõtteid. Mida vanemaks me saame, seda piiratumaks muutub meie olemus, kuna meid õpetatakse käituma ja elama mudeli järgi “peab, tohib, tuleb, võib”.

Alates perekonnast ja koolist kuni töökeskkonnani välja, kus on kindlad ja piiritletud reeglid, mis takistavad meie tõelise olemuse arengut. Terve meie ühiskonna mentaliteet on üles ehitatud sellele, mida tohib või peab tegema ja mida ei tohi või ei pea.

Igaüks mäletab, et koolis oli mentaliteet, et peab õppima, ei tohi teha pahandust. Hiljem kandub see üle ka muudele asjadele: peab väärtustama haridust, õpetajat, peab käima tööl, ei tohi teha seda või teist. Peab olema tubli kodanik, sõber, abikaasa, tööline, eeskuju jne. Kuid paraku inimesed ikkagi ei täida reegleid ja üsna tihti lähevad hiljem äärmusesse. Sest kui rikutakse mingit reeglit, siis tekib inimesel tunne, et kui ma juba rikun reeglit, siis juba täiega.

Ja see reeglite maailm elab oma elu täiskasvanute maailmas ikka edasi, kui kasvõi vaadata, kui palju kasutakse neid sõnakombinatsioone:

“Tuleb väärtustada” 7940 vastet

“Peab õppima” 75 700 vastet

“Ei tohi”  6 320 000 vastet

See reeglite ja käskude, keeldude suhtumine tekitab inimestes liigseid kohustusi, ängistust, elamist nii, et ei juleta lõpuks enam õieti hingatagi.

Ja kui me vaatame andekaid, unikaalseid inimesi, siis üsna tihti need inimesed ei järgi reegleid: nad elavad oma elu enda nägemuse järgi ning võivad tunduda üsna eraklikud. Kui mõtleme tagasi lapsepõlve aega, siis eraklikud isiksused hiljem üllatavad teisi oma erakordsete oskuste või võimete poolest, olles õnnelikud ja rahul oma eluga. Kuid suurem osa keeldude ja käskude järgi elanud inimesi on stressis, mis väljendub kas ülesöömises (pool ühiskonnast on ülekaalulised), liigses alkoholi tarvitamises, vägivallas, kadeduses jne. Loome ise negatiivsust, mida üritame jällegi reguleerida käskude ja keeldude kaudu. Ehk siis oleme suletud ringis.

 

Kuidas on olukord Aasias?

Mitme aasta jooksul ei ole ma näinud Aasias kordagi vägivalda kohalike vahel.  Uudiste järgi see eksisteerib ka Aasias, kuid igapäevaselt on seda raske kohata, võrreldes näiteks sellega, kui külastada öisel ajal Tallinna vanalinna või kohalikku väikelinna kõrtsu nädalavahetusel. Ülekaalulised inimesed on samuti kõvasti vähemuses. Alkoholi tarbitakse ka Aasias, kuid üle piiride joonud inimesi on samuti äärmiselt raske kohata.

Peale selle, et elu elatakse ja võetakse nii, nagu see on, siis üks märkimisväärne erinevus, kuidas väljendatakse ennast oma lastele, sõpradele, partneritele on eelkõige see, et teine inimene ei käsi ega keela teist.

Võib tekkida küsimus, et no kui me ei keela ega käsi, et siis läheb ju täitsa käest ära. Ma pean ju oma lapsele ütlema, et peab õppima, oma töölisele ütlema, et peab töötama, oma partnerile ütlema, et peab tegema seda või teist. Muud moodi ei saa ju. Saab küll.

Kui ma ütlen sulle, et sa pead õppima, siis saad targaks või sa pead töötama, siis saad raha või sa ei tohi petta jne, siis see lähenemine ei meeldi meile. Meile ei meeldi, et keegi meid käsib või keelab, kuigi me mõistame, et nende reeglite taga on hea tahe, kuid see ei meeldi ikkagi meile.

Aga kui ma ütlen sulle lihtsalt: sa ei vääri seda, et sa oled rumal või vaene, sa ei vääri seda, et sööd rämpsu, mis mõjub su kehale halvasti, sa ei vääri seda, et oled end põhja joonud, sa ei vääri seda, et valetad teistele, siis see lähenemine kõlab ja mõjub hoopis teistmoodi kui reeglite seadmine teisele inimesele. Ja seda on ka Aasias näha, et inimesed ei määra piire, käske teisele inimesele, vaid tal lastakse elada nii, nagu ta elab ja kui keegi näeb teisel inimesel, olgu see siis laps, partner või sõber probleemi, siis ei öelda, et sa ei tohi seda enam teha või nii oma elu elada, vaid öeldaksegi, et sa ei vääri seda probleemi enda elus. Ja selline suhtumine töötab märkimisväärselt paremini. Inimene hakkab iseennast rohkem väärtustama ja nägema, mida ta teeb ja loob.

 

Me oleme väärt, et olla haritud

Kui ma loen artikleid, et meie haridust ja õpetajaid peab rohkem hindama, siis seda juttu olen ma kuulnud kogu aeg nii õpetajate endi kui ka poliitikute suust. Järjekordselt on meil nagu kohustus, et me peame seda tegema. Ja meie lahenduseks on see, et no eks tõstame neil palku, kuna me peame seda tegema. Me ei pea seda tegema.

Kui me mõtleksime, et meie haridus on väärt ja meie oleme väärt olema haritud, siis me hakkame koos tegutsema, et see oleks nii. Me ei pea haridust väärtustama, vaid me oleme väärt, et olla haritud.

Kui me vaatame, kuidas väärtustakse vanemaid inimesi Aasias, siis see on väga loomulik, kuid meil on see jällegi käsu korras, et vanemaid inimesi peab väärtustama. Ei pea väärtustama. Kui inimene on seda väärt, siis me teeme seda vabatahtlikult. Ja kõik me ju soovime, et meie vanemad oleks väärt elu, elamist ja austust nii, nagu nemad soovivad seda meilegi.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et meil on õppida üksteiselt ning elu tuleb võtta nii, nagu see on. Vähem keelde, käskusid ja reegleid. Igaüks meist on väärt elama elu õnnelikult, väärt olema jõukas, väärt olema nutikas ja tema ise.

Proovi seda öelda teisele inimesele või oma lapsele järgmine kord, kui sa tahad talle öelda, mida ta peab tegema või ei tohi teha. Sellel, kuidas me väljendame ennast nii iseendale kui ka teistele, on märkimisväärne mõju.

Kui teie laps ei taha õppida, siis ärge käskige tal õppida. Öelge talle pigem, et ta on väärt olema tark, et ta on väärt olema tema ise. Kui ta on isegi laisk, siis las ta olla, see on aeg, mil me nii-öelda seedime ja tajume iseennast ja meie tugevused tulevad iseenesest esile.

Kui teie kaaslane on alkohoolik, siis te ei pea teda käskima joomisest loobima, vaid öelge talle, et ta ei ole väärt, et ta end põhja joob. Ta on väärt rohkemat. Teie võimuses on ainult teist inimest väärtustada ja näidata talle, et te hindate teda ja lasta tal olla tema ise. Ja muutused toimuvad iseenesest.

Kui te näete, et teie kaaslane, sõber või vend on stressis oma töö pärast, siis ärge öelge talle, et ta peab töötama sel töökohal. Kui see töö ei sobi, siis las ta teeb midagi muud. Me võime teha ükskõik mida, kuna me kõik oleme loomult tegelikult väga kreatiivsed.

Või kui te mõtlete ise, et te peate seda või teist tegema, kuna teisiti ei saa, siis saab küll. Proovige ja te üllatute.

Ja kui me oleme vabad hinges ja tahtmises ning väärtustame iseennast, siis hakkame nägema elu teise nurga alt ja märkame, et ühiskond hakkab iseenesest, loomulikult muutuma vabamaks ja harmoonilisemaks.

Kui keegi mõtleb, et meil on Aasia inimestelt ainult õppida, siis paraku nii see päris ei ole ja järgmise artiklina kirjutangi seda, et mida oleks Aasial õppida meilt. Järgmise korrani.

 

Lauri Viilup

 
Foto:  erakogu