Müütidele rajatud vägivald: Iisraeli “püha sõda” palestiinlaste vastu

12. juuni 2014 kell 19:48



israel_palestineMiko Peled on Iisraeli rahuaktivist ja kirjanik, kes on pärit mõjukast juudi perest – tema isa oli Israeli armee kindral. Peled on raamatu “The General’s Son: Journey of an Israeli in Palestine” autor, ta on seisukohal, et juutide igaveste hädade põhjuseks on sionism ja Iisreali riigi vägivaldne poliitika. Alljärgnevas kokkuvõttes, mis põhineb tema esinemisel Seattle’is 2012. aastal, möönab ta, et Iisraeli riigi ja Palestiina suhete teema sisaldab palju müüte, mis ei vasta tõele, tekitades asjaosalistes tugevaid emotsioone, aga see nõuab objektiivset lähenemist.

 

Benjamin Netanyahu rõhutas oma ÜRO kõnes juutide õigust muitsele kodumaale tagasi pöörduda, aga need tagasipöördujad ei ole ju enam need juudid, kes mitu tuhat aastat tagasi oma kodumaalt pagendati, ega isegi nende järeltulijad. See on kinnistunud müüt, et iidne pärand ja sidemed heebrealastega annavad juutidele õiguse pöörduda tagasi Palestiinasse. Sellest iga hinna eest tagasiliikumise soovist on välja kasvanud sionism, mida ülejäänud maailm peab aktsepteerima, samas kui palestiinlaste soov oma kodumaale tagasi pöörduda ei ole Iisraeli meelest põhjendatud, olgugi et just palestiinlased on need, kes reaalselt oma kodust välja tõsteti ja paljudel nende järglastel on seal ka kodu alles.

Netanyahu sõnul on tänapäevased juudid kolm tuhat aastat tagasi elanud kuningas Taaveti järeltulijad, kuigi too müütiline Taavet eksisteerib vaid piiblis, mis ei ole ajalooline dokument. Iisraeli arheoloogid on uurinud asjakohaseid asitõendeid kogu riigist, kuid edutult. Praegu likvideeritakse terveid linnu ja sunnitakse palestiinlasi riigist põgenema. Kuningas Taavet elas väidetavalt kohas nimega Silwan ja USA-st tuleva raha eest rajatakse sinna uut Taaveti linna, mistõttu peab 50 000 palestiinlast oma kodudest lahkuma, et Iisrael saaks kinnitada oma seotust kuningas Taaveti ja tänapäevase Iisraeli vahel.

Räägitakse, et konflikt pühal maal palestiinlaste ja iisraellaste vahel on kestnud tuhandeid aastaid ning teineteise tapmist on võimatu lõpetada. Paraku ei ole see tõsi, sest konflikt algas 29. novembril 1947, kui ÜRO kiitis heaks Palestiina jagamise juutide ja araablaste vahel. Selline põhjendamatu maadejagamine ei andnud loomulikult häid tulemusi. Pool miljonit juuti lootis, et nad saavad iseseisva Iisraeli riigi ja poolteist miljonit palestiinlast omakorda, et nad saavad iseseisva Palestiina riigi. ÜRO andis üllataval kombel vähemuses olevale juudi kogukonnale suurema osa riigi pindalast, millega palestiinlased loomulikult ei nõustunud ja seetõttu peetakse praegust olukorda palestiinlaste leppimatuse süüks.

 

Aastakümneid kestnud etniline puhastus

Resolutsiooni vastuvõtmise päeval alustas sionistlik organisatsioon Haganah etnilise puhastuse kampaaniat. Sellega seoses levitatakse müüti, et araablased ründasid 1947. aastal juudi kogukonda ja alustasid n-ö teist holokausti, pärast seda, kui ÜRO andis juutidele õiguse saada oma riik. Samas suutsid juudid vallutada 1947.–48. aastal 80% Palestiinast, hävitades üle 500 linna ja küla, kaasa arvatud koolid, mošeed ja inimeste kodud ning ligi miljon palestiinlast oli sunnitud põgenema. Kuidas see oli võimalik, kui neid ründasid väidetavalt araablased?

Juutidel oli 40 000-pealine hästi treenitud armee, samas kui palestiinlastel ei olnud oma sõjaväge. Sionistide eesmärk oligi 12 kuuga võimalikult suur maa-ala vallutada ja inimesi pagendada ning tegelikkuses rünnati juute alles siis, kui etniline puhastus oli juba toimunud. Samas, koolides õpetatakse, et palestiinlased ründasid, kuid juudid võitsid, mistõttu oli neil õigus ka vastase kodud ära võtta.

Kakskümmend aastat hiljem, aastal 1967, toimus teine müütiline sündmus: kolm tohutut araablaste armeed ründasid Iisraeli, et see hävitada. Iisraellased aga võitsid taas tänu oma arukusele, treeningule ja motiveeritusele. Samas tõid kindralite vestlused enne sõda päevavalgele, et nad proovisid valitsust veenda alustada sõda, aga Egiptuse armee ei olnud selleks valmis. Algaski kuuepäevane rünnak, milles sai surma 15 000 araabia ja 700 Iisraeli sõdurit, ning mille käigus saadi egiptlaste käest Siinai poolsaar, palestiinlaste Gaza sektor ja Läänekallas. Läänekaldal algas järjekordne etniline puhastus nagu 1948. aastal. Sajad tuhanded palestiinlased saadeti linnadest ja küladest välja, need hävitati ja asemele ehitati uued koos maanteedega. Võib öelda, et Palestiina kustutati lõplikult kaardilt ja esimest korda 2000 aasta jooksul oli riik juutide kontrolli all.

kaart

 

Rahukõnelused ei toeta palestiinlasi

1973. aastal algasid palestiinlastega rahukõnelused, et saavutataks rahu Läänekaldal ja Gazas, ning sooviti ka võrdseid õigusi palestiinlastele, kes on Iisraeli kodanikud – kumbagi eesmärki ei ole tänaseni teostatud. Alles 1993. aastal oli Israel nõus läbirääkimisteks, sest selleks ajaks olid nad kindlad, et Palestiinat ei saa enam uuesti asutada. Seega prooviti tegelikult Palestiina liidri Yasser Arafatiga läbirääkimisi pidades saada leping, mille kohaselt annaksid palestiinlased täielikult alla – loomulikult oli see lootusetu soov. Uuesti koguneti rahukõnelusteks 2000. aastal, kui Camp Davidisse saabusid USA president Bill Clinton, Israeli peaminister Ehud Barak ja palestiinlaste liider Arafat, kuid taas prooviti sundida palestiinlasi alla andma. Nad jäid jälle keeldumises süüdi, sest ei tahtnud loovutada viimast 20% maast.

Hakkasin Palestiina ja Iisraeli olukorda uurima lähemalt, kui olin sattunud kuulama Ameerikas palestiinlaste dialoogi küüditamisest ja massimõrvadest, mida Iisrael on Palestiinas toime pannud. Mõtlesin endamisi, et see ei ole võimalik, sest iisraellased on moraalsed inimesed ja ei teeks midagi taolist. Asja lähemalt uurimiseks soovisin külastada Iisraelis palestiinlaste kogukondi. Enne Läänekaldale minekut märkasin suurt punast silti, millel oli valgega heebrea keeles kirjutatud, et tee viib Palestiina territooriumile, kus on eluohtlik ja seadusevastane viibida. Ignoreerides silti, leidsin eest hoopis koolilapsi, puhkavaid inimesi ja töörabajaid. Mitte kusagil ei olnud näha palestiinlasi automaatide, tankide ja hävituslennukitega, täis soovi mind tappa mu päritolu pärast. Seega ei olnud tegu turvalisuse tagamise, vaid rassismi ja terroriseerimisega, mida palestiinlaste vastu kasutatakse. Iga palestiinlast alandatakse Tel Avivi lennujaamas, kui ta soovib kuhugi lennata. Juutide privileegide säilitamiseks võetakse palestiinlastelt kõik õigused ja õhutatakse rassismi ning viha.

 

Kuidas peaks riiki jagama rahu saavutamiseks?

Šveits ja Belgia on ideaalsed näited multikultuursest riigist, kus elavad paljud erinevad rahvused. Iisraeli jaoks on loomulikult piirid selged – Jordani jõgi on idas ja Vahemeri läänes. See piiritlemine on kirjas igas õpikus ja loomulikult territooriumi äraandmine on valitsuse jaoks absurdne. See on üks riik, millel on kolm komplekti seadusi. Ühed on juutidele, teised Israeli kodakondsusega palestiinlastele ja kolmandad palestiinlastele, kes elavad Läänekaldal ja Gazas. Viimane sisaldab keelde, lube ja nõudeid palestiinlastele, toimides peamiselt Iisraeli armee meelelahutusena, kui nood soovivad hävitada, tappa, diskrimineerida või piinata palestiinlasi.

2008. aasta 27. aprilli hommikul ründas Iisraeli armee Gaza sektorit, pommidades seda esimesel päeval 100 tonni pommidega: üks tonn hävitab terve linnakvartali. Olukord oli ülitraagiline, arvestades seda, et territoorium on tihedalt asustatud ja ligikaudu 800 000 lapsel oli koolipäev. Sellel 21-päevasel terroriseerimisel ei olnud mitte mingisugust õigustust, kuid vaatamata sellele suudab Iisrael ikka hoida näol magusat ja liberaalset naeratust.

Selge on see, et sionism nagu ka rassism peavad kaduma ja juudiriik tuleb muuta demokraatlikuks riigiks, kus kõigil on võrdsed õigused. Palestiinlasi ja iisraellasi on peaaegu sama palju. Kooselu oleks võimalik, sest kultuuriliselt on nad väga sarnased ning valitsusi saab vahetada. Pooled iisraellased pärinevad Lähis-Idast – nad on Araabia juudid, kes tulid Iraagist, rännates sinna omakorda Põhja-Aafrikast ja Jeemenist. Demokraatlikus riigis saaksid noored palestiinlased ja iisraellased rahus üles kasvada ning neil oleks tulevikku selles kaunis riigis. USA valitsust, poliitikuid ja kõiki teisi, kes õhutavad seda konflikti omakasu saamiseks, tuleb veenda loobuma mõttetu verevalamise toetamisest, sest liiga paljud palestiinlased, sealhulgas lapsed ja süütud inimesed, kannatavad vägivalla, nälja ja joogivee puuduse käes. Neil on õigus olla oma kodus ja elada väärikalt.

rahu

 

Kuula-vaata esinemist:

 

Miko Peledi koduleht.

Fotod: wiwi.hu-berlin.de, internationalpost.co, plord.ps, images.sodahead.com

 

Toimetas Laur Raudsoo