X

10 eurot =

Kuulsad vandenõuteooriad: Philadelphia eksperiment ühe osaleja silme läbi

30. detsember 2014 kell 19:42



uss eldridge

Tänane “Ajatu” artikkel pärineb vandenõude maailmast ja ilmus Telegramis esimest korda 13. novembril 2013.

Philadelphia eksperiment oli väidetav USA mereväe salajane katse muuta suur sõjalaev USS Eldridge vaenlase radaritele nähtamatuks. Kuigi USA merevägi eitab, et selline katse eales aset oleks leidnud, liigub “vandenõude maailmas” palju materjali ja tunnistajaid, kes väidavad vastupidist – eksperiment olevat läbi viidud Philadelphias 1943. aastal.

 

Esialgsed kuuldused väidetavast katsest hakkasid liikuma 1950-ndatel ning ei tahtnud enam kuidagi vaibuda. Philadelphia eksperimenti on palju uuritud ning 1984. aastal vändati ka samanimeline Hollywoodi film. Tegemist on äärmiselt vastuolulise looga, mille kohaselt ebaõnnestus salajane laeva nähtamatuks muutmise katse. Enamus laeval olnuid said surma, kuid kaks meest, kes katses osalesid, hüppasid väidetavalt keset katset üle parda ja sattusid ajas 40 aastat edasi – aastasse 1983.

philadelphia_experiment

2003. aastal andis USA raadiosaatele Coast To Coast AM intervjuu mees nimega Al Bielek (1926-2011), kes väitis, et just tema oli üks katses osalenud meestest ning üks kahest, kes ellu jäi. Operatsiooni käigus hüppasid nad üle laevaparda ning maandusid kummalisel kombel mitte vette, vaid hoopis Montauki sõjaväebaasi New Yorgis, aastas 1983!

Paljud paranähtuste uurijad ei usu Bieleki juttu, sh ka tuntud tuumafüüsik ja ufoloog Stanton Friedman. Samas kattuvad Bieleki loos mitmed seigad teise vastuolulise vilepuhuja Andrew Basiago väidetega. Toome teieni kokkuvõtte 10 aastat tagasi eetris olnud raadiosaate Al Bielekiga.

al bielek

Al Bielek: Ma sündisin aastal 1916 ja mu nimeks sai Edward Cameron. Mu vend oli Duncan Cameron. Meie vanemad olid üsna jõukad, sest isa töötas valitsuse salajaste programmidega. Me mõlemad vennaga õppisime ülikoolis. 1939. aasta suvel kaitsesin Harvardi ülikoolis doktorikraadi füüsikas. Duncan õppis Edinburgh’ ülikoolis Šotimaal. Pärast kraadi kätte saamist astusime isa jälgedes USA mereväkke, kus pärast 90-päevast koolitust viidi meid üle teaduskeskusesse Institute for Advanced Study, mis asus Princetonis, New Jersey osariigis.

Teadlaste seas, kes selles koolis õpetasid, olid John von Neumann ja Albert Einstein, konsultandina ka Nikola Tesla. Tesla ise oli kusjuures laeva nähtamatuks muutmise idee autor ning sai ka selleks president Franklin D. Roosevelti heakskiidu. Esimene katse laeva nähtamatuks tegemisel ebaõnnestus 1936. aastal. 1940. aastal viidi Brooklyni mereväebaasis läbi edukas katse pisikese laevaga, mispeale kuulutati projekt salajaseks ning ta sai nimeks Project Rainbow (Vikerkaare projekt). Kuna Tesla ei soovinud seda katset suure sõjalaeva peal meeskonna eludega riskides läbi viia, siis ta astus tagasi ning projekti hakkas juhtima dr John von Neumann.

Nikola Tesla

tesla

 

Laevas oli 4 vaskpooli, mida toitsid kaks ülisuurt generaatorit, ja eraldi süsteem raadiolainete juhtimiseks väljale. Välja puhul oli tegemist n-ö aja ja ruumi lõimega, kus said kokku raadiolainete väli, magnetväli, gravitatsiooniväli ja ajaväli. Esialgselt oli plaanis muuta laev radaritele nähtamatuks, mitte midagi enamat. Enamus allikatest kirjutavad, et sõjalaev USS Eldridge (DE-173) oli laev, millega kurikuulus katse tehti, kuid see ei vasta tõele. USS Eldridge oli vaid suitsukate, sest samal ajal toodeti Brooklyni merebaasis selle laeva koopia, mille peal oli kirjas ainult USS Eldridge ja seda hakati hiljem nimetama 173-ks.

 

Kui palju oli katses osalenud laeva peal madruseid?

Umbes 30 madrust pluss teenindajad ja ohvitserid. Kogu meeskond oli spetsiaalselt välja valitud. Esimene edukas test viidi läbi 27. juulil 1943, kümne kilomeetri kaugusel laevabaasist. Laev muudeti 20 minutiks nähtamatuks. Kui laev sadamasse tagasi toodi, avastati probleem. Tugev elektromagnetväli mõjus halvasti madrustele, kes olid katse ajaks spetsiaalselt tekile saadetud. Ülejäänud meeskond oli laevakeres, mida kaitses paks teraskest. Tollel ajal olid kõik laevad terasest.

15_0410

 

Kui sa ütled, et katse oli edukas, siis kas pead selle all silmas seda, et laev muutus nähtamatuks, kuid tegelikult oli ta füüsiliselt siiski olemas?

Just. Tekitatud väli oli nii tugev, et laeva ümber olev vesi oli niivõrd energiat täis, et laeva ei olnud võimalik käega katsuma minna.

 

Kui te oma vennaga seal laevas olite, kas tajusite ka ise midagi?

Ei tajunud. See väli oli loodud sõõrikukujulisena ehk ei mõjutanud keskmist osa, kus laev asus. Teisisõnu ümbritses loodud väli laeva, kuid sellel puudus konkreetne kontakt laevaga. Sellepärast ei tajunud ega näinud meeskond mitte midagi erilist, välja arvatud need, kes olid laeva tekil. Laevalael olnud meeskond kirjeldas, et nad nägid, et katse ajal ümbritses laeva tihe rohekas udu. Hiljem kurtsid nad iivelduse ja halva enesetunde üle.

 

Kõlab, nagu oleksid nad kiiritada saanud.

Jah, sümptomid olid samad, kuid meil polnud radioaktiivseid aineid mängus. Projekti eestvedaja von Neumann teatas, et tuleb teha uus katse ja uurida, mis läks valesti. Merevägi teatas, et laev tuleks muuta nähtamatuks ainult radaritele, mitte aga teistele laevadele, sest nii võiksid nad tormise ilmaga kokku põrgata. Tol ajal polnud veel satelliite, seega ei olnud otsest vajadust vaenlasele nähtamatu olla.

Uus katse viidi läbi 12. augustil 1943 ja sellele järgnes katastroof. Kolm ööd enne katset tekkis enamusel meeskonnast, seal hulgas ka minul ja Duncanil, halb sisetunne, et midagi hirmsat ootab ees.

12. augustil 1943, kui katsega alustati, läks alguses kõik plaanipäraselt. Laev kadus radarilt, kuid läbi roheka udu oli seda silmaga endiselt näha. Järsku käis sähvatus ja laev haihtus täielikult. Raadio abil ei olnud samuti võimalik laevaga kontakti saada ja kõrvaltvaataja jaoks oli laev täielikult kadunud. Ka vesi ei reetnud kuidagi laeva asukohta.

Möödus neli tundi ja laev ilmus tagasi. Siis avastati, et midagi on läinud väga valesti. Meeskonnaga ei olnud võimalik suhelda. Meeskonna kapten ja minu vend Duncan olid kadunud. Kaks madrust olid poolest kerest saati maetud laeva terasest põrandasse ja nad piinlesid kohutavates valudes. Kaks madrust olid poole kerega laeva seinas kinni. Viies mees oli kättpidi seinas kinni. Tema käsi amputeeriti ning ta oli ainuke viiest, kes ellu jäi.

the_philadelphia_experiment_inexplique_mystere

 

Kui laev oli haihtunud, siis mida kogesite teie ja laeva meeskond?

Mina ja Duncan olime kinnises kontrollseadmete ruumis ning meie ei näinud, mis toimus väljas. Esimesed paarkümmend sekundit oli kõik tavapärane, siis hakkas juhtuma midagi veidrat. Meie ruumis olnud masinate tulukesed hakkasid vilkuma erinevates värvides.

Raadio oli tumm. Meile oli varem öeldud, et kui miskit läheb nihu, siis oleme omapead. Seega me otsustasime välja lülitada kõik aparaadid, mis võimalik. Kuid see ebaõnnestus, sest kõik nupud ja lülitid olid justkui jäätunud. Seega otsustasime põgeneda tekile, kus nägime ringi roomavaid madruseid. Mitte keegi ei olnud tol hetkel veel kerepidi põrandasse ega seintesse kinni jäänud. Me otsustasime Duncaniga hüpata üle parda ja ujuda kaldani.

Mis järgnes, oli kohe eriti veider. Me hüppasime üle parda, aga ei jõudnud kunagi veeni. Me kukkusime justkui lõputus liftišahtis. Ma võin spekuleerida ja öelda, et see võis kesta 2 minutit. Kogu aeg mõtlesin, et mis küll toimub. Järsku maandusime ja leidsime end võõrast asukohast. Oli hämar ja meie selja taga oli traataed. Enne, kui me jõudsime mõelda, kuhu me nüüd sattunud oleme, suunati kuskilt ülevalt meie suunas tugev prožektor. Meid võeti kinni ja viidi koridori mööda liftini, mis sõitis mitu korrust allapoole. Liftiuste avanedes olime jõudnud kuhugi suurde saali, kus askeldasid igasugu inimesed, mõned tsiviilriietuses ja mõned  sõjaväevormides. Meile tuli vastu üks hallis ülikonnas vanem kiilakas mees ja ütles: “Teretulemast härrased, ma olen teid oodanud. Mina olen doktor John von Neumann”.

PhiladelphiaExperiment1

Meil oli suur segadus, olime alles tund aega tagasi olnud von Neumanniga koos ja ta oli olnud palju noorem mees. Nüüd aga vaatas meile otsa ja ütles: “Härrased, mina olen see sama John von Neumann, keda te teadsite aastal 1943, praegu on aasta 1983 ja te asute maa-aluses Montauki sõjaväebaasis Long Islandil”. Ta tegi meile ilusa tuuri, me nägime igasuguseid meie jaoks tundmatuid aparaate, muuhulgas arvuteid nagu IBM 360 ja 370. Siis palus ta istuda diivanile ja ütles, et ta tuleb kohe tagasi, meie vaadaku senikaua televiisorit. Tegemist oli suure värviteleriga, mis tundus meile samuti üle mõistuse. Me nägime kaadreid suurtest linnadest, räägiti külmast sõjast, inimese Kuu peal käimisest ja muust kosmosega seonduvast. See kõik oli niivõrd uskumatu, et ütlesime lõpuks teineteisele, et äkki see vanamees ei valetagi.

Kui von Neumann tagasi tuli, ütles ta, et meil on tõsine probleem: “Te hüppasite Eldridge’ilt üle parda ja olete nüüd aastas 1983. Me ei tea, kuidas see täpselt juhtus, aga te peate minema tagasi laeva ja lülitama välja kõik seadeldised, sest laev istub hetkel hüperkosmose mulli sees. Kuna laevas on kütust veel kolmekümneks päevaks, siis peate te nüüd minema tagasi laeva ja kõik välja lülitama, sest vastasel korral võib see mull minna nii suureks, et võib terve maakera õhku lasta.” Me vastasime, et väga tore, aga kuidas te kavatsete meid tagasi saata, kui keegi meist isegi ei tea, kuidas me siia saime. Selle peale ütles von Neumann, et Montauki baasis on olemas kõik vahendid ajareisideks ja nad võivad meid saata ükskõik millisesse aega ja kohta. Seega viidi meid nn ajamasinasse, mida nemad nimetasid Montauki tunneliks. Peagi olimegi tagasi laeva tekil ja hakkasime hävitama süsteeme, nagu meil kästud oli.

 

Kui te tagasi laeval olite, kas teil olid siis alles konkreetsed ja selged mälestused tulevikus käimisest?

Jah, täielikult. Meile oli antud radioaktiivsuse eest kaitsvad skafandrid ja käsk kõik süsteemid ära lõhkuda, välja arvatud üks.

 

Kas ülejäänud meeskond oli endiselt tekil?

Jah, aga me ei pööranud neile erilist tähelepanu, sest me läksime kohe oma kontrollruumi masinaid hävitama. Me võtsime asja rahulikult, sest teadsime, et see saab kohe läbi, niipea kui oleme generaatorid kahjutuks teinud ja välja kaotanud.

Kui me tekile tagasi läksime, nägime madruseid põrandas ja seintes. Me olime suures segaduses, Duncan läks täiesti närvi ning hüppas uuesti üle parda. Ta haihtus. Kui väli lõpuks kadus, nägime uuesti ka teisi laevu ja rannajoont. Kui sain kokku oma ülemustega, siis loomulikult ei uskunud keegi minu lugu. Von Neumann ütles, et ta pooleldi usub mind, aga ta tahtis näha ka tõendeid. Von Neumann ütles, et ta ehitab ajamasina ja laseb mul tuua tulevikust midagi. Ma vastasin, et olen nõus, sest ajamasin ise oli ju juba praktikas olemas. Nii ma käisingi veel mitu korda aastas 1983.

 Screen-shot-2011-01-19-at-12.10.38-AM

 

Kui sa käisid uuesti tulevikus, siis kas kohtasid seal oma venda, kes oli kaduma läinud, kui ta uuesti üle parda oli hüpanud?

Ei, ma nägin Duncanit aastaid hiljem Montauki projekti raames. Kui Duncan üle parda hüppas, jõudis ta uuesti aastasse 1983 ja ta asus lõpuks tööle Montauki projektis. Esimesed kuus kuud sujus kõik hästi, kuid siis Duncaniga juhtus midagi – tema ajalukk läks katki. Nimelt kui inimene eostatakse, siis tuleb hing tema sisse ning kinnitub ajahoovusesse. Kui see ajalukk katkeb, võib juhtuda kolm stsenaariumi: inimene ei vanane enam üldse, inimene hakkab ülikiirelt vananema või inimene hakkab noorenema.

Kuna Duncan töötas Montaukis, kus oli olemas ka ajamasin ehk Montauki tunnel, siis mindi ajas tagasi meie isa juurde ja teatati, et Duncan on suremas. Kuna Duncan oli väga oluline projekti jaoks, siis käidi välja stsenaarium, et meie vanemad teeksid ruttu uue lapse ja nemad tõstaksid Duncani hinge ja teadmised ümber uude kehasse. Ja umbes nii tehtigi. Mu isa oli abiellunud uue naisega ja neil oli juba üks tütar. Uus Duncan sündis aastal 1951, esimesed 12 aastat ei teadnud ta, kes ta tegelikult on. 1963. aastal tõsteti kõik teadmised ja mälestused eelmisest Duncanist temasse ümber. Me kutsume teda Juunioriks.

 

Mis hetkel sai sinust Al Bielek?

Oli 1953. aasta ja mina töötasin kosmosesüsteeme välja arendavas firmas koos mitme teise inimesega Phildelphia eksperimendi päevilt. Me olime üsna edukad ja just saamas riigilt suure toetuse, kui 15. märtsil, keset päeva, võeti mind töö juures vägisi kinni ja viidi Pentagoni. Mind hoiti seal neli päeva ülekuulamisel, teiste seas küsitlesid mind ka tulnukad. Neid huvitas väga, millega meie kompanii täpsemalt tegeleb ja mis on meie plaanid.

Ülekuulamise käigus sain ma aga ka enda kohta veel palju huvitavat teada. Mulle meenusid ajareisid aastasse 2137 ja kuni 28. sajandini välja, kus ma kohtusin wing makeritega (Wing Makers). Need mälestused olid minust kuidagi moodi kustutatud. Kui ma hakkasin neile rääkima oma kohtumistest wing makeritega, läksid tulnukad eriti närvi. Kokkuvõttes oli selge, et meie ettevõtmine neile ei meeldi ja nad panid kogu meie ettevõtte jõuga kinni. Kuna ma olin endiselt auastmelt kapten, siis käisin Pentagonis pidevalt küsimas, et mis minust nüüd saab. Lõpuks vastati mulle: “Meie ei saa midagi teha sinuga, see ei ole enam meie otsustada”.

Lõpuks tehti otsus ja mind saadeti uuesti aastasse 1983, kus sain taas kokku John von Neumanniga. Von Neumann ütles, et talle ei meeldi see, mis minuga teha plaanitakse. Plaan oli minu mälu täielikult ära pühkida ja mind tagasi nooreks, 9-kuuseks imikuks muuta nii, et ma midagi ei mäletaks. Ja nii nad tegidki. Minust sai imik ja mind pandi elama Bieleki perekonda, mu nimeks sai Alfred Bielek.

 

Aga sinu füüsiline keha, mis sellest sai?

See muudetigi tagasi nooreks. Ma ei tea, kuidas seda tehakse, aga tean, et mitmed inimesed on läbi elanud sama protsessi. Mu esimesed mälestused Bieleki perekonnast pärinevad 1927. aasta jõuludest. Minu sünnitunnistusel on sünniajaks märgitud 1. märts 1927. Ma ise usun, et see on päris Al Bieleki sünnitunnistus, kellega mind ära vahetati. Mäletan neid jõule meie pere keskel ja mida inimesed rääkisid. Alles hiljem hakkasin ma mõtlema, et ma ei saanud ju mõista, millest jutt käis, kuna olin alles 9-kuune titt. Ma kasvasin üles Al Bielekina ja mul polnud aastaid mälestusi, mis tegelikult juhtunud oli. Ma usun, et lastega tehti mingi vahetus. Olen näidanud ekspertidele oma lapsepõlvefotosid ja nemad ütlevad, et nendel piltidel on kaks erinevat last. Esimese kuue kuu fotodel on ilmselt esialgne Al Bielek ja vanematel juba mina.

 

Mis sai esialgsest lapsest?

Kui mu minevik mulle meenuma hakkas, oli mu uus ema juba vana ja suremas. Ta oli psühhiaatriahaiglas ning ei tundnud mind isegi ära. Ükskord, kui teda külastama läksin, ütles ta mulle: “Laps on surnud, eksju?”. Seega ilmselt ta suri, sest mina olin ainuke laps perekonnas. Mina olin ilmselt adopteeritud ja mu uutele vanematele tehti ajuloputus.

 

Miks nii suured pingutused, et panna teid unustama, mis oli juhtunud?

Meid kasutati ära ja hoiti täielikus teadmatuses. 1996. aastal tekkisid Duncanil vaimsed häired ja lõpuks pandi ta hüpnoosi alla, et vaadata, mis on tema elus toimunud. Aastate haaval viidi Duncan tagasi lapsepõlve, kõik kuni 12. eluaastani tundus normaalne. Kui ta viidi 11. eluaastasse, ütles Duncan hüpnoosi all, et ta on mingil hullul laeval nimega Eldridge ja temaga koos on üks mees, keda tema tunneb täna kui Al Bielekit. Põhjus, miks mind ja Duncanit lihtsalt ära ei tapetud, oli selles, et nad ei olnud päris kindlad, mis mõju avaldab see ajaväravale.

philaexperwormhole

Mis hetkel hakkasid sa taipama, et sa oled Edward Cameron?

Läks päris kaua aega. Kõigepealt kohtusin ma Duncaniga aastal 1985 ühel konverentsil, kuhu mind oli kutsutud rääkima. Ka Duncan oli seal ja me läksime koos sööma. Peale mõningast vestlust hakkasin taipama, et temas on midagi tuttavat. Seega ma küsisin Duncanilt, et kas ka temal on tunne, et ta teab mind kusagilt. Duncan vastas jah, kuid ei teadnud, kust kaudu. Me hoidsime omavahel ühendust ning aastate jooksul hakkasid mulle meenuma seigad Montauki projektist. Aastal 1988 näitas HBO telekanal 1984. aasta filmi “Philadelphia eksperiment”. Juba esimesed viisteist minutit meenutasid mulle mu isikliku elu unustatud sündmusi. Mõtlesin endamisi, et ma ei tea mis värk on, aga mina osalesin selles katses kunagi.

 

Mida tegi sinu esimene naine, kui olid Ed Cameronina kaduma läinud?

Ta otsis mind kõikjalt, Pentagon ja merevägi ei vastanud talle. Võimalik, et ta sai midagi teada, sest ta hukkus autoõnnetuses üsnagi kahtlastel asjaoludel aastal 1957.

 

Kust pärineb nii võimas tehnoloogia, et sind suudeti viia ajas rändama ja samas ka tagurpidi nooreks lapseks muuta?

Ma usun, et see pärineb tulnukatelt. Üks kõrge auastmega sõjaväeülem ütles mulle kunagi, et see nooreks tagasi tegemise tehnoloogia süsteem pärineb natsidelt ja saadi kätte pärast II maailmasõda. Kuid polevat teada, kust natsid selle saanud olid.

 

Räägi veidi tulevikust. Sa väidad, et käisid 28. sajandis ja nägid wing  makereid, kes need on?

Nemad on geneetiliselt täiustatud inimesed, kes loodi millalgi 24. ja 25. sajandi paiku. Kuna nad olid tavalisest inimesest palju arenenumad, siis sai neist täiesti eraldiseisev liik, kes hoidsid omadega kokku. 28. sajandist mäletan ma hõljuvaid linnasid, antigravitatsiooni tehnoloogiat ja palju muud, mida me ei oska ette kujutadagi.

FLYING-CITY

Kas me vahepeal mingi suure asteroidiga pihta ei saa?

Ei saa. 21. sajand tõi inimkonnale suuri probleeme, me peaaegu hävinesime. Suuremad probleemid said alguse 2010. aasta paiku. Kui kõik stabiliseerus, ehitati maailm uuesti üles, kuid rahval ei lastud niivõrd rekordiliselt paljuneda nagu täna. 28. sajandil on inimesi Maa peal ainult umbes 500 miljonit.

 

Kuuldavasti on olemas organisatsioonid, kes just sellist arvu inimesi meie planeedil näha soovivad.

Täpselt nõnda. Mäletan, et 28. sajandil levis täielik sotsialism. Mitte keegi ei omanud midagi, peale särgi, mis seljas oli. Kõik oli tasuta – kool, söök jne. Aga igal inimesel oli sotsiaalne kohustus selles ühiskonnas. Linnu juhtisid suured geneetiliselt loodud sünteetilised kompuutrid, mida omakorda juhtisid wing makerid.

 

Kas 28. sajandil olid olemas veel autod või käis kogu liiklus õhus?

Olid küll, kuigi oli ka igasugu muid kummalisi liikumisvahendeid, samas olid kasutusel endiselt ka raudteed. Huvitaval kombel ei olnud enam olemas politseid, sõjaväge, kohtunikke, juriste ega raha. Kõik käis krediidiga. Inimestel oli palju omavoli ja tohutult võimalusi, kuid kõigil oli ka oma kindel kohustus ühiskonna ees. Kui kellelegi see ei meeldinud ja hakkas süsteemile vastu, oli kaks võimalust. Kas lahkuda linnast või annad kompuutrile aru.

 

Mis energiaallikal kogu ühiskond töötas?

Suuri energiajaamasid nagu meil on täna, ei kasutanud nad üldse. Kõikjal olid iseseisvad energiaallikad, tegemist oli vabaenergiaga. Ma küsisin wing makeritelt, et kuidas nad ennast maavälise ohu eest, näiteks tulnukate eest, kaitsevad, kui neil puudub sõjavägi. Nad vastasid mulle: “Meil on selleks omad viisid”.

 

Kas sulle meeldis tulevikus?

Väga meeldis, ma ei tahtnud sealt lahkuda. Lõpuks ma küsisin, et kes ehitas need ülivõimsad kompuutrid, mis juhivad ühiskonda. Tuli välja, et wing makerid olid need kõik loonud 26. sajandil. Tulevikus puuduvad ka rahvused ja riigid, kõik on üks planeet.

Kõik inimesed ja kogu ühiskond oli ääretult rahumeelne. Oli üksikuid n-ö kurjategijaid, kes olid rikkunud eetikakoodeksit ja pidid arvutile aru andma.

tulevik

 

Kõlab nagu Suur Vend…

Tõepoolest. Kui sa kompuutriga kohtuma lähed, siis pead panema selga tugeva radioaktiivsuskindla ülikonna, sest kamber, kus asus kompuuter, oli suure radioaktiivsusega. Ülekuulamine ja suhtlus kompuutriga käis telepaatiliselt. Väiksemate rikkumiste eest määrati karistuseks ühiskondlik töö, ülisuurte rikkumiste eest lihtsalt aurustati kurjategija koha peal ära ja oligi kõik. Kui sa süsteemile vastu ei hakanud, siis polnud sul mingeid probleeme. 28. sajandil on inimesel oluliselt rohkem vabadusi, kui on meil täna.

 

Mis sai miljarditest inimestest, kes elavad planeedil praegu?

Ühel hetkel hakkas inimesi rohkem surema kui sündima ja see on just see, mida need New World Orderi (Uus Maailmakord – toim.) inimesed soovivadki. Ma tahaksin lisada siia, et see ei pruugi sugugi minna nii, nagu mina tulevikku nägin. Sest mina tegin ajahüppe aastal 1943 ja vahepeal on palju muutunud, olukorrad on erinevad jne. Iga pisemgi sündmus võib muuta tulevikku. Inimesed peavad üles ärkama ja teadvustama iseendale, et meil ei lasu kohustus mitte ainult meie pere, vaid kogu ühiskonna ees. Meie vabadusi piiratakse absoluutselt iga päev üha enam ja nõnda me jõuamegi plaanitud hukatusse. Meil on võimalus see tendents täiesti ümber pöörata.

 

Kas sa oled rõõmus, et su elu läks just nõnda – et sa osalesid Philadelphia eksperimendis – või sooviksid sa, et asjad poleks nõnda läinud?

On hetki, kui ma sooviksin vastupidist, sest väga paljud inimesed on kannatanud selle kõige pärast.

 

Sinu väidete vastu on loodud lausa eraldi veebileht, kus öeldakse, et sa valetad. Kuidas sa sellesse suhtud?

Las nad lõbustavad end. Minu teada ei ole enamus inimestest nende väidetega kaasa läinud. Olen teadlik, et minu väiteid üritatakse maha teha ja kõike eitada. Valitsus ei tunnista tänaseni, et Philadelphia eksperiment üldse aset leidis. Ma saan täielikult aru inimestest, kes ei saa omaks võtta minu väiteid ja ma ei süüdista kedagi.

bielek-debunked.com

 

Need tulnukad, kellest sa rääkisid, kas nad külastavad meid endiselt ja kas on nad siin?

Jah. Montaukis oli palju tulnukaid, nemad olid kogu süsteemi rajanud.

 

Millised need tulnukad välja nägid?

Oli erinevaid. Mõni oli täiesti inimese sarnane, et ei saanud arugi. Lisaks oli nii väikseid kui ka suuri kahemeetriseid halle ja ka 2,4-meetriseid draakosid (reptiilid – toim.). Üks suur draako koordineeris teisi tulnukaid. Ka mina suhtlesin temaga. Sain aru, et tulnukad vaatavad algul sinu sisse ja siis näevad, kas sa oled puhta loll või vähe arukam inimene. Nende jaoks on inimesed küllaltki rumal rass. Ta ütles mulle, et te teate, kuidas teha ajareise, aga te ei tea, kuidas seda ühendada kosmosereisidega. Nad lubasid näidata, kuidas need kaks ühendada ja luua portaal ehk tunnel, mis võimaldab minna ükskõik millisesse kohta ajas ja ruumis.

 

Milline on nende kõigi tulnukate suhe inimestega Maa peal?

Erinevad tulnukad on siin olnud juba pikka aega. Lühidalt öeldes on nad sisse tunginud kõikjale maailma valitsusse. Minu arvates töötavad illuminaatide organisatsioonid otseselt tulnukate heaks. Lisaks elab täiesti inimese sarnaseid tulnukaid ka vabalt meie kõigi keskel. Nad töötavad valitsuse heaks. Lisaks on meil pidev suhtlus ka tulnukatega teistelt planeetidelt, kellega käib kaubavahetus. Mitmed meie moodsad sõjalennukid sisaldavad endas elemente, mida Maa peal ei leidu, need on kõik imporditud. Ma ei tea nende vahetuste täpsemaid üksikasju, kes need sidemed lõi ja mida me vastu anname.

 

Sa oled öelnud, et käisid Montauki projekti raames ka Marsil.

Jah, meid saadeti sinna töötama Marsi maa-aluste kolooniate juurdepääsude tuvastamiseks, sest keegi oli need sihilikult isoleerinud.

 

Kas sa käisid Marsil füüsiliselt või mingis vaimses olekus?

Montauk saatis meid terve meeskonnaga füüsiliselt Marsile.

 

Kuidas oli Marsi keskkond? Kuidas sa hingasid?

Marsil on piisavalt õhku, et inimene saaks hingata. Maa-alustes tunnelites on aga õhku tunduvalt rohkem, täiesti talutavad tingimused.

 

Kas sa nägid seal ka jälgi iidsetest tsivilisatsioonidest?

Jälgi oli palju, kuid tsivilisatsiooni ennast mitte. Ehitised, mida ma nägin, võisid olla minu hinnangul kuni 10 000 aastat vanad. Ma ei näinud jooksvat vett, kuid mingit moodi on seal vesi kindlasti olemas, sest inimkolooniad vajavad seda. Meie kolooniad on olnud Marsil alates 1960-ndatest.

 

Kas need kolooniad on endiselt seal?

Jah. Marsil elavad inimesed.

 

 

Tervet intervjuud saatele Coast to Coast saad kuulata siit.

Vaata ka Al Bieleki video-autobiograafiat

Lisaallikad ja lugemist: Wikipedia (Philadelphia Experiment), Bielek, Bielek Debunked, Coast to Coast

 

Toimetas Hando Tõnumaa

 

NB! Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.