Operatsioon Mockingbird (Pilalind) oli 1950-ndatel alanud USA luure keskagentuuri (CIA) kampaania, mis pidi mõjutama USA ja teiste riikide meediat. Selle jaoks fabritseerisid ajakirjanikud erinevaid lugusid ning kajastasid rahvusvahelisi sündmusi, näitamaks CIA-d soodsas valguses. CIA asutas ka rahvusvahelisi variorganisatsioone, mis levitasid propagandat, mida ei saanud avalikult CIA-ga siduda. Üheks näiteks nendest organisatsioonidest oli Rome Daily American, millest CIA omas 40% ligi 30 aastat. Nende meetmete eesmärk oli kujundada avalikku arvamust CIA-d ning nende operatsioone toetama.

CIA riigisisese propaganda kasutamine jätkus 1973. aastani, mil Mockingbirdi paljastamine põhjustas avaliku vihalaine. Tol ajal katkestas CIA sidemed üle saja ajakirjanikuga, säilitades siiski suhted oma olulisemate kontaktidega.

Operatsiooni paljastamisele aitas palju kaasa USA advokaadi ja poliitiku Frank Churchi uurimine. 1976. aastal avaldati kongressi raport, milles seisis: “Praegu on CIA-l mitmesajast välismaisest isikust loodud võrgustik, mis üle kogu maailma annab CIA-le luureinfot ning kohati proovib mõjutada avalikku arvamust varjatud propaganda kaudu. Need isikud võimaldavad CIA-le otsese ligipääsu suurele arvule ajalehtedele ning väljaannetele, pressiteenustele ja uudisteagentuuridele, raadio- ja televisioonijaamadele, kommertskirjastustele ning teistele välismaistele meediaväljaannetele.”

Paljude organisatsioonide seas, mis aitasid USA propagandale kaasa, olid näiteks New York Times, Associated Press ja Miami Herald. New York Timesi sisepoliitika üks osa oli pakkuda CIA agentidele katet.

Arvatakse, et Mockingbirdis töötas 25 suuremat organisatsiooni ning operatsioon värbas vähemalt 400 inimest. Paljud neist olid kuulsad ajakirjanikud nagu Joseph Alsop, kes on õigustanud oma seotust sellega alates hetkest, kui see avalikuks tuli.

Miks selliseid organisatsioone vaja on

Rahvale varjatult kindlate ideede ning populaarsete seisukohtade ettesöötmine on hea moodus loomaks ja hoidmaks mingit vajalikku arvamust lääne ühiskonnas. Kui inimeste hoiakud on muudetud sobivaks angloameerika ja Iisraeli välispoliitika ning majanduslikele huvidele, saavad valitsused hakata oma välispoliitika strateegiaid päriselus rakendama, ilma et avalikkus seda hukka mõistaks. Selliste huvide alla võivad käia ühiskonnakorra või territooriumi muudatused, aga ka angloameerika korporatsioonidele tulusate energiaallikate või muude maavaradega seotud hüvede kindlustamine. Ent sel moel võidakse soovida ka ebastabiilsuse õhkkonna ülalhoidmine.

Kas selliseid meetodeid kasutatakse ka tänapäeval?

Kuigi on raske tõestada, et näiteks Mockingbirdi tegevus jätkub tänapäeval mõne teise nime all, viitavad paljud asitõendid sellele.
Kui jälgida USA meediat, on üsna selge, et sarnast tegevust kasutatakse CIA ja välisministeeriumi koostöös. CIA agente sokutatakse siiani suurte ajalehtede, ajakirjade ja telekanalite kõrgetele ametikohtadele või nõukogude liikmeteks nii USA-s kui ka välismaal. Üheks näiteks meedia kontrollimisest on seik Washington Posti ja New York Timesiga. Nimelt oli mõlema väljaande käsutuses vähemalt 2011. aastast saadik info Saudi-Araabias asuva CIA baasi kohta, mis korraldas Jeemenisse droonirünnakuid, kuid nad otsustasid seda CIA palvel mitte avalikustada.

CIA on mänginud olulist rolli ka filmimaailmas, kus üritatakse enda nägu võimalikult positiivselt kujutada. Agentuur on olnud toetavas rollis filmidele nagu “Black Hawk Down” ja “Zero Dark Thirty”, milles CIA soodsas valguses näitamise eest varustati filmitegijaid raha ja filmivarustusega (nt moodsad helikopterid ja lennukikandjad). CIA suhe Hollywoodiga ulatub II maailmasõja järgsesse perioodi.

Selliste operatsioonide jätkumise ulatuse kohta puuduvad kindlad andmed. Ent teatud märgid on ilmselged. Lisaks agentide mõjuvõimsatele ametikohtadele paigutamisele ning varjatud propaganda tootmisele vallandatakse inimesi, kes  pole nõus CIA plaanides osalema. 2003. aastal vallandati tuntud saatejuht Phil Donahue MSNBC-st, kuna ta oli avalikult Iraagi sõja vastu: tol ajal oli ta ainus uudisteankur, kes julges sellise seisukohaga välja tulla. Mõni aeg tagasi vallandati CNN-ist Amber Lyon tema dokumentaalfilmi pärast, milles ta rääkis Bahreinis toimuvast. Film oli valitsuse suhtes kriitiline, kuid Bahrein on üks suuremaid CNNi-laadsete meediakanalite sponsoreid; mitmed riigid maksavad telekanalitele, et neid ja nende valitsejaid näidataks ainult heast küljest.

Libauudised lähiajaloos

Tänu internetile saavad inimesed neile edastatavat infot kiiresti ja hõlpsalt üle kontrollida, mistõttu saadakse tihtipeale jälile paljudele libauudistele. Üheks kuulsamaks näiteks on Saddam Husseini kuju ümberlükkamine 2003. aastal Iraagis. Meedia kujutas toimunut kui dramaatilist sündmust, millega iraaklased tähistasid USA toodud vabadust, kuid päriselt oli see USA vägede endi lavastatud. Peale selle, et kuju lükkasid ümber ameeriklased ise, olid ka vabadust tähistavad “iraaklased” lavastuse üks osa: nad toodi kohale USA sõidukites ning nad ei olnud iraaklased. See ei takistanud CNN-il, FOX-il ja ABC-l sündmusi iraaklaste tänuavaldusena kajastamast. Aastaid hiljem lubati MSNBC produtsentidel lasta eetrisse pealiskaudselt vabandav paljastus selle pettuse kohta.

Mõni aeg tagasi töötasid USA suurimad meediaväljaanded (sealhulgas CNN) Lahesõja propageerimise kallal. CNN-i produtsendid läksid isegi nii kaugele, et lavastasid uudistestuudios liba-pommirünnaku. Kuigi pettus tuli ilmsiks, ei põhjustanud see CNN-ile mingeid probleeme – telekanalit ei diskrediteeritud avalikult ning selle tippametnikud ei pidanud tagasi astuma.

2002.–2003. aastatel nähti suurt vaeva avaliku arvamuse mõjutamiseks Iraagi suhtes. USA-s ja Suurbritannias levitati pidevalt mõtet, et Iraagis on massihävitusrelvad ning sellega loodeti avalikkuse arvamust kallutada toetama koalitsiooni eelseisvat invasiooni. Selliste meetmeteta poleks 10-aastane Iraagi okupatsioon võimalik olnud.

Araabia kevade ajal üritati valitsuse vastu protestijaid näidata kui vaba pressi vaenlasi. Selleks lavastas Anderson Cooper pingelise tagaajamisstseeni ja protestijaid näidati kui märatsejaid, kes vägivallatsevad ajakirjanike kallal. Üheks väga levinud meeleavalduste kallutatud kajastamise meetodiks on aktivistideks maskeeritud politseinike ja märatsevate gruppide pildistamine, kus viimased ajakirjanikke ründavad. Selle eesmärk on protestiliikumise diskrediteerimine, mis enamasti ka toimib.

Allikad: 21st Century Wire, The People’s History, Wikipedia

Artikkel ilmus Telegramis esmalt veebruaris 2014. 

Loe ka: Intellihub, Free Press, Guardian

Foto: allthatisinteresting.com

Toimetas Annika Urvela

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.