Pangandusfundamentalism, ajupesu ning vabadus, II osa

2. november 2016 kell 10:10



debt-slaverNõndanimetatud vaba majanduse diskursuse tänane moesõna on “laenamine”, iseäranis “eluaegne laenamine”, sest pealesurutud tarbimine sunnib pidevalt muutuma nii inimest kui ka tsivilisatsiooni. Laenamise ajalugu näitab, et inimloomus ei muutu, isegi isiklikult kogedes mitte. Kontrollitud vabadust antakse inimesele korraga nii palju, et pole enam aega sügavamaks sissevaateks – siin avaldub laenutööstuse inimest vormiv, kontrolliv pool, kirjutab õpetlane, sõltumatu uurija ja teadustoimetaja Ivar Tröner. Laenuorjuse ajalugu ja sotsiaalpsühholoogiat käsitleva järjejutu teises osas keskendutakse panga kui ideoloogilise aparaadi salakavalatele toimemehhanismidele.

 

“Miski pole nii uskumatu, et seda ei saaks vastuvõetavaks rääkida.“
Marcus Tullius Cicero “Stoikute paradoksid”

 

Laenutööstuse kontrolliv roll

Kuna pangandus, pangandustööstus on psühholoogilises ja sotsioloogilises tähenduses alati ideoloogia, on tal kalduvus tungida peaaegu kõikidesse eluvaldkondadesse, sest nende ideede propageeritavad põhitõed taotlevad üldkehtivust ning nõuavad seetõttu moraalset õigust totaalsele kohalolule. Siin näeme panganduse pseudoreligioosset iseloomu, mis on tähtis võti süsteemi mõistmiseks.

Pangandustööstust piiritlevad sellele omased veendumused maailma ja inimese kohta ning mõlemad edastavad teatavat ideoloogiat, mida ei pruugita kunagi sõnaselgelt väljendada ning laenusõltuvust kui eluviisi reklaamivad inimesed, süsteemid ei pruugi adudagi, et kinnistavad ühe kitsa ringkonna arusaamu, kuid varjatud sõnum on seda jõulisem. Teisisõnu, panganduse puhul on psühholoogial ja meedial oluline osa süsteemist, mida filosoof Louis Althusser nimetas “ideoloogiliseks aparaadiks”; need säilitavad ja taastoodavad süsteemi valitsejate tõekspidamisi neid ühiskonna liikmetesse süstides.

Ideoloogilised aparaadid võivad rakendada sõnumite edastamiseks nii jõudu kui ka varjatud meetodeid. Laenutööstuse ideoloogias kasutatakse vägivaldse ajupesuga võrreldes vähe näilist sundust, kuid seda mõjuvam ta on. Üksikuna on inimene talutav, hulgakesi koos seisab ta loomariigile liiga lähedal, et oma vabadusele mõelda. Kui inimesed on organiseeritud massideks, kaotavad nad nii oma inimliku identiteedi kui kvaliteedi – suur hulk on inimesi, kes ei suuda end inimolenditena väljendada. Nad pole üksteisega seotud üksikisikute ega kogukondade liikmena. Õigupoolest ei olegi nad üldse seotud millegi tähendusrikkaga, vaid hoopis millegi kauge, abstraktse, ebainimlikuga.

Piiratud vaimuga inimesed on laenutööstuse parim saak. Võõrandumine on parim märksõna laenusuhte iseloomustamiseks. Masside kollektiivsel erutuvusel, võltssoovidel, mille tekkimisel massid mühisevast vaimustusest haaratuna saadavad korda irratsionaalseid tegusid, on tõenäoliselt konkreetsed sotsio-biopsüühilised põhjused, mida positivistlik psühholoogia ei ole soovinud ideoloogilistel põhjustel välja selgitada. Nagu oleme korduvalt maailma ajaloos näinud, püüavad alatud süsteemid ning selle järele lohisev kinnimakstud “teadus“ valitsevaid ideid ning argielu inimkäitumismudeleid ühendada empiirilise uurimistööga, et sel moel sõltuvusele, orjalikkusele rõhuvale süsteemile teaduslikku legitiimsust leida.

 

Sotsiaalne ebavõrdsus on taas kasvamas

Käesoleva arutluskäigu üks lähtekohti ongi väide, et positivistlik psühholoogia, sotsioloogia pole laenutööstuse rolli küllalt selgesti käsitlenud, sest aus (ühiskonna)teadus peaks uurima inimeste ebavõrdsuse, vaesuse püsimise tagamaid. Kaasaja maailmas on vaesuse struktuur maailmas oluliselt muutunud ning peale on sündinud uus vaeste klass. Tegelikult on sotsiaalne ebavõrdsus uuesti ja kohutaval määral kasvamas ning tervikuna ei ole vaesust maailmas vähemaks jäänud, vaid on pidevalt juurde tulnud. Seda tõestavad ilmekalt riskisotsioloogia alased tööd (Beck 2011).

Ent probleem on alati meis endis, eriti meie endi teadvuses, kui me ei mõista, kui tähtis osa on massimeedial ebaõiglase jõukuse ning pangasüsteemi võimu seadustamisel. See, mida sotsioloogia ja psühholoogia kunagi kõige paremini oskas – nimelt kaitsta üksikut inimest anonüümsete, ahnete struktuuride eest –, on tänases maailmas lootusetult kadunud. Selle asemel, et julma, eristavat ideoloogiat uurida, on sotsioloogia, psühholoogia ise muutunud ideoloogiaks – kusjuures selgelt õelaks positivistlikuks ideoloogiaks, mis tänapäeval tegeleb inimelu kõige tühisemate näilise käitumise pisifragmentidega. Ilmselt seda selleks, et keegi jumala pärast ei kõneleks kõvahäälselt võimust, kuulekusest ja sotsiaalsest kontrollist, mida teostavad ametlikud struktuurid.

Neile, kes tajuvad ebavõrdsusega kaasneva ilmaoleku tunnet või hiljem laenude raske taaga all kannatavad, jätab ajupesule rõhuv meedia mulje, nagu oleks ebavõrdsus loomulik ning paratamatu. On teada, et alluvad klassid ammutavad suurema osa oma teadmistest maailma kohta just ülevalt juhitud massisuhtluskanalitest. Massimeedia roll info, teadmiste ja kuvandite edastamisel on tänapäevases laenutööstuses ülimalt oluline. Pangandust võib kirjeldada kui osavat manipulatsiooni, mille kaasabil saab inimese intelligentsuse piisavalt kauaks välja lülitada, et “vabade“ subjektide taskust raha kätte saada.

 

Massipettus inimteadvuse kammitsemiseks

Tööd, mis suhtuvad kriitiliselt laenutööstuse lähenemisse, kasutavad sageli Theodor Adorno – ühe Frankfurdi koolkonna teooriatega seotud võtmefiguuri – kirjutisi. See Frankfurdi koolkonna markantsemaid esindajaid nägi majanduse ja inimeste iseseisvuse sisemist jõudu nõrgenemas juba 1920. aastail. Ta kutsub meid vaimsele matkale tõelise teadvustamise maailma. Adorno kirjutab: “Panganduse ja laenutööstuse tegelik tagajärg on valgustusvastane; nagu on juba varem märkinud G. F. Hegel, muutub panganduse ja laenutööstuse võimutsemine massipettuseks ning seda kasutatakse teadvuse kammitsemiseks. See takistab sõltumatute, iseseisvate indiviidide arengut, kes oskavad ise enda nimel teadlikke otsuseid langetada.“ (Adorno 1961: 12)

Ja veel samas:

“Seega, pangandustööstus avaldab kahtlemata mõju nii sihtmärgiks valitud miljonite teadvusele kui ka alateadvusele, pole massid talle mitte esmase, vaid teisese tähtsusega, märkides üksnes arvestuste objekti, masinavärgi ripatsit. Inimene ei ole kuningas, ehkki laenutööstus püüab meid vastupidises veenda, ta pole mitte subjekt, vaid alati objekt, ori, kehtib reegel – kõik pangasüsteemi jaoks, kõik panga kaudu, mitte midagi pangandussüsteemi vastu! – see on pangandusfašismi peamine loosung.“ (Adorno 1961: 92)

 

Orja ja isanda dialektika

Siin näeme elustuvat Hegeli kuulsat orja ja isanda dialektikat, millest ta kirjutas põnevalt oma “Vaimu fenomenoloogias“. Mis puutub laenutööstuse türanniasse, siis peab ütlema: homo homini lupus – inimene on inimesele hunt. Mitte türann ei teinud orja, vaid vastupidi, sest inimese põhiolemus on laiskus ja sellega seonduv hirm vastutuse ees. Inimesed ihkavad vabadust, elades türannia ikke all, ja türanniat, elades vabaduses.

Hegelist mõjutatud Adorno koolkonna puhul võib näha püüet täita pangandusmaffia analüüsi üldpildis oluline lünk, milleni Karl Marx ei jõudnud – nimelt laenamise ja ideoloogia omavaheline positsioon. Marx eristas kapitalistlikes ühiskondades ringlevate kaupade turu- ehk vahetusväärtust ja tarbimisväärtust. Marx on panganduse ideoloogiast juttu teinud korduvalt ja mitme muu teema kõrvalt. Karl Marx mõistis oma majandusteoorias, et viimaks valvab pangasüsteem kõige järele, mitte midagi ei pääse tema kontrolli alt ning kogu ühiskond “reguleeritakse“ sõna kõige otsesemas tähenduses.

 

Võltsvajaduste suunamine

Üks müüt, mille ühiskondlikud psühhoanalüütikud Erich Fromm, Herbert Marcuse ja Max Horkheimer purustasid, on tõdemusele jõudmine, et pangandust ei huvita ainult rahaline kasum, vaid inimhulkade kollektiivne teadvus ja käitumise juhtimine, millega saab juhtida ka masside käitumist, suunata inimeste võltsvajadusi. Samas, Adorno on meile mõtlevatele hingedele kirjutanud, et “laenutööstuse edu tõeline saladus … on pelk peegelpilt sellest, mida turul kaubaks nimetatakse“.

Sotsiaalpsühholoogiliselt antakse laenuorjusele kaasa individuaalsuse hõng, nii et iga laenutoode “näib omapärane“. Igale laenutootele ning ka igale laenuohvrile sõltumatuse sildi kaela riputamise eesmärk on hägustada laenutööstuse harrastatavat teadvusega manipuleerimist. Laenamise ideoloogia on korrumpeeriv ja manipuleeriv, turu ning pangatööstuse võimu toonitav, selle jõud nii võimas, et mugandumine on asendanud teadlikkuse. Panganduse ja laenutööstuse tootmisjõud suudavad Adorno hinnangul luua väärtusi raiskamise teel, näiteks sõjaotstarbeliste tellimuste kaudu, ning luua näiliselt tohutul hulgal jõukust, et täita tarbijate “võltsvajadusi“. Seepärast saab inimesi laenutööstusega alateadlikult lepitada, tagades selle stabiilsuse ja järjepidevuse.

 

Pankade võim seostub üksinduse hirmuga

Kuulsaim naisfilosoof Hannah Arendt on seostanud pankade võimu üksinduse, vaesuse hirmuga lääne ühiskonnas. Hannah Arendt tegi endale nime kolme mõjuka teosega: “Totalitarismi lätted“ (The Origins of Totalitarianism, 1951), “Inimolu“ (The Human Condition, 1958) ja “Eichmann Jeruusalemmas“ (Eichmann in Jerusalem, 1963). Tema põhieesmärk oli selgitada, miks maailmapoliitika seisukohalt nii “tähtsusetu“ asi nagu ebaõiglase finantssüsteemi toetus sai “katalüsaatoriks“ kõigepealt natside liikumisele, siis maailmasõjale ja lõpuks surmavabrikute loomisele. Tema vastus oli, et massiühiskond tingib inimese isoleerituse ja üksinduse, luues tarbimisühiskonnale tuttava üksildase rahvahulga.

Kaasaja reklaami- ja turunduspsühholoogias on teada fakt, et üksikud inimesed on suuremad tarbijad kui pereinimesed ehk sotsiaalselt seotud indiviidid. Üksikutel on keerulisem oma hetke ajel tekkinud impulsiivseid soove kellegagi läbi arutada, mida perekonnaga seotud inimesed tavaliselt omavahel teevad. See fakt on 99% õela ostupsühholoogia aluseks, mida mandunud ärisüsteemis nimetatakse turunduseks. Kuid samal ajal määratles Arendt leidlikult üksildust ka “hirmu taimelavana“, mis on totalitaarsete (äri)süsteemide olemuslik tingimus.

Pangandussüsteem loob “staatuseihalejaid“, kasutades ära inimeste “positsiooni“ ühiskonnas ning selle kaotamise hirme. “Staatuseihalejad“ ei küsi, mida nad vajavad, vaid lasevad süsteemidel öelda, mida nad peavad omama. Kaasaja ühiskonna suurim keerukus on Arendi arvates see, et selle ajastu inimene tunneb end eksistentsiaalselt võõrandununa, mis on psühholoogilise võõrandumise tulemus. Tavakodanikul ei ole võimalik osa saada siseringi informatsioonist, millega opereerib poliitiline ja majanduslik eliit. Igal pool on ees bürokraatia ja igaühele antud valikuõigus ei tähenda midagi.

Demokraatiast saab õel keeleline nali, valitseb keskpärane anonüümne hierarhia, mille unistuseks on uus orjandussüsteem. Kui tihti unustame ära ühe ajaloofilosoofia põhitõe: kõik süsteemid ajaloos on olnud orjanduslikud. Siinkohal pole küsimus selles, kas me oleme kunagi vabad olnud, vaid hoopis, mille või kelle orjuses me oleme?

 

 

Ivar Tröner

 

Artiklis kasutatud allikate nimekirja leiad III osa lõpust.

Foto: unions.org

 

Toimetas Ksenia Kask