Andestamise võime ei ole midagi sellist, mis meile on loomulikult antud. See on midagi, mida on tulnud ja tuleb igal siia planeedile sündival inimolendil õppida tegema. Mõne jaoks on see lihtsam ja teise jaoks jälle keerukam, kirjutab Erki Kaikkonen, tõdedes, et andestamise eelduseks on tunnistada teise inimlikkust tema eksimuse andestamise kaudu.

Andestada tähendab valida enese elu mürgitava vihkamise ja kasvava mässu ning vastupanu asemel vastuvõtmine. Nii võib nimetada andeks andmist ka vastuvõtmiseks. Selle eelduseks on tunnistada teise inimlikkust tema eksimuse andestamise ehk vastuvõtmise kaudu. Teise eksimust ei suuda inimene aga enne andestada, kui ta ei ole valmis tunnistama enese eksimusi.

Andestamine ei tähenda tehtud eksimuse heakskiitmist, andestatakse isikule, et ta saaks areneda. Arengu eelduseks on aga isiklik kogemus. Kogemusi võib jagada kaheks: kogemused, kus õnnestus toimida ilma kannatust kogemata ehk positiivsed kogemused, ja kogemused, kus kogeti kannatust ehk ilmnes eksimus ning viga enese või kellegi vajaduste ja ootuste suhtes.

Andestamine kingib sulle kõik

Nii võib öelda, et inimese vabadus ja areng seisneb vabaduses eksida ja võimes nii enese kui ka teiste eksimustest õppida. 1992. aastal ilmunud teos “A Course in Miracles“ (Imede kursus), kirjeldab, et andestamine on sinu õnne võti. See on vastus sinu rahuotsingutele. Soovid tajuda väärtust ja ilu – andestamine pakub seda. Soovid rahu, mida ei ole võimalik häirida – andestamine pakub ka seda. Andestamine pakub kõike, mida sa vajad.

See vabastab tohutu hulga energiat ning võimaldab kasvava emotsionaalse kokkutõmbumise ja kibestumise asemel avaneda ja laieneda ning ühel hetkel tunda, et maailm on heatahtlik ja turvaline paik. Nimelt kipub olema nii, et näeme ja kohtame elus seda, mida soovime või kardame näha ja kogeda, mis veenab meid veelgi oma tunnetusviisi õigsuses. Nii võib juhtuda piltlikult öeldes, et sureme hingeliselt keset elu külluslikku toidulauda nälga, olles kibestunult keskendunud peamiselt nendele paladele, mille keegi teine on just suhu pistnud, märkamata seda küllust või julgemata ise midagi võtta, arvates, et see pole talle.

Mis meis toimub, kui kogeme võimetust andestada?

Esmalt tuleb vaadata, mida me tunneme, ning siis, mida me sellest mõtleme. Suutmatus andestada ise saab alguse mõtlemisest, kus süüdistame teisi enese kogetud ebameeldivate tunnete pärast. Enamasti, kui kogeme käitumist, mis läheb vastuollu meie ootuste ja vajadustega, kogeme pettumust, mille varjus hiilib hirm ja kasvav usaldamatus, mis võib paisuda ka vihaks ning vihkamiseks. Enamasti samastame end kogetava tundega ja peame mõeldavaid mõtteid reaalsuse kirjelduseks. Kuigi see kõik on lähtuv vaid meie ootuste mustrist ja sellest tulenevast viisist tõlgendada kogetut.

Andestada võimaldabki selle kogemuse teiste tõlgenduste märkamine. Juhul kui siiski jääme püsima nende meie üle võimust võtvate tunnete juurde nagu hirm ning sellest tekkiv viha ja vihkamine, siis, olenevalt inimesest, me valime kas isolatsiooni ehk eraldumise ja tõrjumise või ründame, püüdes teisele mõista anda, et ta on eksinud. Vihast ja rünnaku meelestatusest kantud käitumine kipub aga tekitama teises pooles sama reaktsiooni, kui just ei ole tegemist vaimselt väga teadliku ja arenenud isiksusega, kellel on enese tunnetest ja mõtetest piisavalt vabadust ning võimet võtta enese kogetava eest ise vastutus, loomaks teadlikult seda, mida ta tunneb ja mõtleb. Samuti ka tajudes eneses sündivaid tundeid ja mõtteid iseenesest lähtuvana.

Tundemaailma õpitud lõhestatus ehk kust on pärit usaldamatus tunnete suhtes?

Üldinimlik on, et eneses kogetavad tunded jagatakse enesestmõistetavalt kaheks, sest seda õpetavad meile meie vanemad ja teised täiskasvanud, seda antakse edasi generatsioon haaval. Ühed tunded on oodatud ja soositud, teised aga taunitud ja tõrjutud. Kuna me sotsiaalsete olenditena pelgame enim sotsiaalset tõrjumist, siis õpime ära, kuidas käituda, et teised kogeksid neile ootuspärast käitumist ja tundeid. Selle hinnaks on, et kaotame osati aga vahest ka suurel määral ühenduse oma enese vajadustega.

Selle tähistamiseks kasutatakse mõistet sümbioos. See on enesega ja ümbritsevaga suhestumise viis, kus oleme kaotanud enese vajaduste ja tunnetega osatise ühenduse, olles orienteeritud teiste tunnetele ja vajadustele, mis tingibki selle, et meie käitumine ei tulene meist endist, vaid teistest. Seda nimetatakse ka kompromisside tegemiseks. Hea oleks, kui suudaksime mõlemat: olla ühenduses sellega, mida ise tunneme ja vajame igal hetkel ning võimelised seda harmooniliselt väljendama, teisalt aga ka tundma huvi ja tajuma, kuidas teised end tunnevad ja mida nad vajavad. Kannatus tekib enamasti sellest, kui kiindume mingi kindla viisi külge, kuidas soovime, et meie vajadused saaks rahuldatud. Näiteks ootuse külge, kuidas keegi teine võiks käituda.

Kuidas saab alguse eneseusaldamatus ja vastandumine oma tundemaailma suhtes?

Tulles tagasi aga meie harjumuse juurde jagada oma tundeelu kaheks vastandiks, pean oluliseks juhtida tähelepanu asjaolule, et selliselt tehes võtame endalt võimaluse õppida ennast terviklikumalt tundma ja vähendame seega oluliselt ka võimalust leida sisemist rahu. Sellega loome enesesse suhte, kus üks osa meie tundemaailmast on juba ette tõrjutud ja ebausaldusväärseks tunnistatud. Nii usaldame õhtumaises kultuuris mõtteid oluliselt enam kui tundeid ning ootame inimestelt ratsionaalset käitumist. Kuigi enamasti meie mis iganes reaktsioonid põhinevad kas antipaatiatel või sümpaatiatel ja seda ka mõtete osas.

Seega on selline ootus ratsionaalsusele juba ette ebaõnnestunud. Piltlikult öeldes on ratsionaalse käitumise eelduseks harjutatud ehk ka dresseeritud võime mitte olla enesega kooskõlas ehk siis suuta taluda vaikselt ebamugavust, seda sealjuures ratsionaalselt enesele põhjendades ja õigustades.

Viimane on teatud mõttes peamine kasvukeskkonna erinevus paljude tänaste reformpedagoogiliste koolide ja formaalhariduslike riigikoolide vahel. Ühtedes on käitumise aluseks mõistmine ja isiklik motivatsioon ning selle toetamine, teises aga sundus ja kuulekus ning sellega harjutamine. Selliselt kujunevad väga erinevalt ellu ja enesesse suhestuvad indiviidid. Ühed on loovad, koostööaltid, isikupärased ja lahendustele orienteeritud, teised aga kalduvad kuulekusele ning vaid osa nende hulgast võitleb end süsteemiga vastandumise hinnaga välja. Ehk siis, nad tegelevad õpitust vabanemisega juba õpingute ajal. Need kaks eluks ettevalmistavat õpikeskkonna tüüpi on juba neis töötavate ja toimetavate inimeste maailmapildi ja uskumuste süsteemi poolest vastanduvad, sest neid iseloomustab kardinaalselt erinev viis näha ja käsitleda inimloomust, arengut ja arengu eeldusi.

Erki Kaikkonen

Foto: steveberger.gracechapel.net