Erki Kaikkonen: Isamaalisusest nakatunu teekond ühise heaoluni

18. september 2013 kell 17:01



Tallinna_song_festivalMis asi see isamaalisus ja rahvuslus õige on? Aina tihedamini kuuleme kaasmaalastest, kes pühivad kodutolmu jalgelt, minnes mujale otsima heaolu. Ning selle kõrval kuuleme neid, kes püüavad kutsuda allesjäänuid rahvuslusele ja isamaalisusele apelleerides paigale jääma ning leppima ebamugavusega, mis meid ümbritseb. Ehk on asi hoopis selles, et me ei usalda siin Eestiks nimetatavas kultuuris ja maakamaral enam üksteise võimet hoolida teistest vähemalt samapalju kui iseendast, küsib Erki Kaikkonen.

 

Mulle tundub, et isamaalisuse asemel võiks rääkida hoopiski koostöövõimest, mis algab võimest üksteist kuulata. Sellest hetkest, kui lakkame üksteist kuulamast, algab võistlus ja konkurents. Paradoks on aga see, et konkurents on koostöö vastand. Ja te võite ise mõistatada, kumb suurendab usaldust ja kumb vähendab. Viimased 20 aastat on meil koolides õpetatud kasvavale põlvkonnale lugu konkurentsi edasiviivast jõust, välistades täielikult koostöövõime. Ja kõikjal, kuhu me vaatame, võime näha ka selle vilju. Usume võistluse, vaidluste ja mahategemise ning üksteise naeruvääristamise edasiviivasse jõudu. Konfliktist ja usaldamatusest on saanud enesestmõistetav argipäev, ehkki me keegi ei tunne end sellises keskkonnas turvaliselt.

 

Eestlased kui “laulurahvas“

Enamasti seostub rahvuslus ja isamaalisus kogemuslikult meie jaoks ühislaulmisega ehk laulupeoga ja kuna see kogemus on emotsionaalselt sedavõrd intensiivne, siis oleme hakanud pidama end ka laulurahvaks. Tõsi on see, et igapäevases elus ei ole eestlased just suuremad lauljad, nii mõnegi teise rahva esindajatele on laulmine palju omasem. Põhjus, miks me nimetame end laulurahvaks, võib peituda asjaolus, et see on üks väheseid tegevusi ja praktikaid, kus oleme saanud indiviididena tugeva kollektiivse positiivse ühtsuse kogemuse. Kogemuse, et suudame koos luua midagi kõigile rahuldust pakkuvat. Nüüd oleks vaja see tunne ja usk kanda üle ka igapäevaellu, õppides end üksteisele häälestama ja samal ajal ühte asja ajama ehk ühte laulu laulma.

Koos lauldes kogeme ühtsust ja me nimetame seda meeldivat tunnet isamaalisuseks. Laulmine aga ongi midagi, mis ühendab inimesi. Rootsis on üks kool, kus kogu kooli personal laulab koos õpilastega iga nädal ja seda mitte teistele näitamiseks, vaid peamiselt ja ainult selle tõttu, et see suurendab kõigi kooliga seotud inimeste omavahelist ühtsust, usaldust ja austust. Lauldes kogevad inimesed emotsionaalset ühtsust – seda tehakse lihtsalt selle tõttu, et seda on meeldiv teha.

Isamaalisus ei ole midagi olemuslikku või ontoloogilist meis, räägitakse ju isamaalisest kasvatusestki, mis sellele vihjab. Isamaalisus on lugu, mille õpime selgeks. See lugu räägib vajadusest olla tänulik ja austada oma esivanemate pärandit. Kuid igaühel meist on erinev arusaam sellest pärandist. Enamasti on see lugu kellegi teise poolt jutustatud, kuid meil tuleb igaühel ise üles leida, mida see tähendab. Kas see nn isamaalisuseks nimetatav võiks tähendada ühe maaga kultuuriliselt ja/või ajalooliselt seotud rahvastiku soovi elada nii, et kõigil oleks siin hea elada? Elada nii, et me ei teeks midagi teiste, kultuuri ega looduskeskkonna arvelt. Ilmselt on selle taga ka taju, et iga inimene on oma panuse, võimete ja andekusega väärtuslik selle heaolu loomiseks.

 

Kuidas rahvusluse diskursus tagasi maa peale tuua?

Kuidas võiksime selle emotsionaalsusest nõretava isamaalisuse ja rahvusluse diskursuse ja mõtteviisi, mis teeb meid peidetud poliitilisele propagandale lihtsaks saagiks, muuta millekski kasulikuks?

Selles aitab meid kindlasti suurem teadlikkus sellest, mis meid ühendab ja siinkohal ei pea ma silmas ühist minevikku, vaid pigem tänases elavaid ühiseid vajadusi ja soove. Esmalt tuleks meil tasakaalustada oma suhe minevikuga, takerdumata draamadesse, andestamatusesse või nostalgiasse. Ning seejärel leida mingigi ühine kõigile mõistetav siht, mis oleks igaühele tunnetatav.

Elu juhtub täna ja sellest annavad meile aimu meie tunded, mis teatavad meile, kuidas läheb meie põhivajadustel. Kindlasti ei tohiks see olla abstraktne viie rikkama riigi hulka saamine või mingisse järgnevasse rahvusvahelisse organisatsiooni või liitu astumine. Meid ei aita see, kui võrdleme end teistega. Meie heaolu ja toimetuleku tähendust ei saa omistada meile keegi teine väljastpoolt. Heaolu ja rahulolu on midagi, mille indikaatoriks on igaüks meist: me kas tunneme, et kõik on hästi või ei tunne, me kas naeratame ja oleme rõõmsad või hoopis kurvad ja muserdatud. Selleks ei ole vaja nn professionaalset poliitikut, et tunda ära, mis on jätkusuutlik ja mis mitte.

Senine oma riikluse kogemus peaks olema küllalt tõestanud, et nn müüt professionaalsest poliitikust ei taga praktiliselt mingisugust heaolu, pigem on see küllalt suur kulu meie ühisest kassast. Vana-Kreekas, kust demokraatia on alguse saanud, käsitleti iga indiviidi ehk kodanikku kui sünnipäralt poliitilist olendit. Mis tähendab, et ta on võimeline ära tundma, mis on talle ja teistele hea ja mis mitte. Ei ole olemas rumalaid inimesi, on lihtsalt kiirustamine ja kannatamatus, mis ei võimalda üksteist ära kuulata ja piisavalt selgitusi anda mõistete ja arusaamade ühtlustamiseks, et igaüks, kellesse asi puutub, oleks võimeline ära tundma, milline on parim valik.

Paljud asjad nn ühisasja ajamisel on keerukad nii keelelt kui ka korralduselt peamiselt seetõttu, et säilitada selle keerukuse valdajate vajalikkus ja positsioon ning õigustada nende hüvesid. See juhtub väga kergelt, kuna me ei usalda üksteist ja ei usu tegelikult veel, et suudame milleski kokku leppida ja ühistel alustel toimida ning ühiselt seatud mängureeglitest ka ühtmoodi kinni pidada. Kuigi ühisele jagatud kokkuleppele jõudmine on aeganõudev, on kiirustamise ja teiste eest otsustamise sotsiaalne hind väga kõrge. Nimelt, selliselt tehtud otsuste iga ei ole väga pikk, sest alati on neid, kellega on jäetud läbi rääkimata ja arvestamata. Nii on esindusdemokraatliku elukorraldusse sisse kirjutatud konflikt, mis sellisel kujul ei loo üldist heaolu, vaid pigem igaüks iseenda eest, konkurentsi ja hundikarja ühiskonda, kus keegi ei tunne end päris turvaliselt ja hästi.

 

Ühisosa leidmise võimalikkuse individuaalsed väljakutsed

Ehk tuleks meil minna tagasi esmase juurde, kokku leppides põhiväärtustes, mille kohaselt soovime oma elu korraldada. Üheks selliseks väärtusaluseks võiks olla osalusdemokraatia, mis paneks meid otsima teid üksteisega arvestamiseks, üksteise kuulamiseks ja arusaamade ning sihtide ühtsustamiseks. See on teekond, mis on kahtlemata täis väljakutseid, milleks on peamiselt meie isiklikud piirid, kärsitus ja võimetus andestada.

Me kõik tunneme survet täiskasvanud indiviididena näida täiuslikud ja väga adekvaatsed. Samas, vaadakem otsa faktile, et me oleme kõik iga päev silmitsi olukordadega, kus me pole kunagi varem olnud, vähemalt selles elus. On loomulik, et me ei pea kõike teadma. On lihtsalt vajalik, et oleksime orienteeritud lahendustele, kus me ei tee kompromisse teiste inimeste, kultuuri ja looduse heaolu nimel. Tunnistagem avalikult, et me oleme tee otsijad ja leidjad, kohtudes elu uute väljakutsetega. Kui me seda ei tee, siis elame vales püüdes näida adekvaatsed ja kompetentsed seal, kus me seda ei ole ning tagajärjeks on võimetus õppida ja üksteist kuulda. Selle tagajärjeks on lühinägelikud otsused, mis ei teeni ühiseid huve.

 

Me oleme olemas peamiselt tänu armastusele

Miks? Peamiselt seetõttu, et inimliigi esindajana oleme loomult keskkonnast sõltuvad nn kahejalgsed sotsiaalsed olendid. Me sünnime enamikust planeedil elunevatest teistest olenditest abitumana ning oleme jätkusuutlikud ja jääme esmasel eluperioodil ellu peamiselt ja ainult tänu teiste meist siin varem olijate hoolivusele, heatahtlikkusele ja ennastsalgavusele. Me kutsume neid meie hulgast emadeks ja tihti võib nimetada neid ka isadeks, aga seda kahjuks mitte väga tihti.

Sa loed siin täna seda kirjutist tänu sellele, et su ema on sind armastanud ja sinust hoolinud nii hästi, kui ta oskas, siis kui olid kõige abitum, sinu esimestel eluaastatel. Enamasti on see üks kõige suuremaid armastuse ja hoolivuse väljendusi. Me võtame ema rolli väga enesestmõistetavana, kunagi küsimata, mida see ühele noorele naisele tähendab. Lisaks sellele, et see on kindlasti tema elus üks kõige emotsionaalseimaid seoseid, paneb lapse ootus ja sünd ema silmitsi hulga erinevate väljakutsetega.

Lapse vajadused võtavad ära enamuse tähelepanu ruumist, mis enne oli orienteeritud isiklike vajaduste rahuldamisele. Nii tuleb naisel leida uus tasakaal ka oma isiklike vajaduste rahuldamiseks. Oma senise eluviisi ja toimimisviisi muutus on suurim väljakutse, mida kõrvaltvaatajad tihti ei mõista. Lapse sünd paneb proovile ka mehe ja naise vahelise suhte, sest see aeg, mis enne veedeti üksteise vajadustele keskendudes on nüüd keskendunud lapse vajadustele. Juhul kui naisel on kõrval teda toetav mees, kes annab samavõrd hoolivalt lapse vajaduste rahuldamiseks oma aega ja tähelepanu, et ema saaks aega ka oma vajaduste eest hoolitsemiseks, siis on see kahtlemata kergem. Peamiselt selle eelpool kirjeldatu tõttu võib öelda, et inimfenomeni esmase jätkusuutlikkuse kandjaks on ema armastus ja hoolitsus ning me oleme olemas tänu sellistele isetust nõudvatele armastuse ja hoolivuse tegudele.

Miks on see oluline? Peamiselt selle tõttu, et perekond on inimühiskonna esmane kandev institutsioon. Aga see, kuidas on perekonna kui institutsiooni tervis ja heaolu tagatud, sõltub ka sellest, kuidas läheb ühiskonnal laiemalt. Sellisel viisil saavad alguse ja kasvavad ühiskonda sisse kõik sotsiaalsed toimijad ehk kodanikud, omandades selleks vajalikud ühiskonna ja kultuuri seosed.

 

Laiendatud tervise käsitlus

Meie ja meie järglaste heaolu, vabadus ja turvalisus sõltub sellest, milline on nii meie sotsiaalse- kui ka looduskeskkonna tervis. On väga lühinägelik käsitleda oma heaolu ja tervist vaid enese keha ja isiklike saavutuste piires. Igaühe tervis on otseselt tulenev sellest, kuidas läheb teistel, kuidas läheb loodusel meie ümber. Sellest, kui suur on usaldus inimeste vahel, keda kohtame, milline on meie võime teha koostööd. Kas meie looduseks nimetatav elukeskkond võimaldab rahuldada meie põhivajadusi või tuleb meil end hoopis kaitsta kahjulike keskkonnamõjude eest, mis on omakorda tingitud inimfaktori mõjust?

Viimastel aastatel aina enam on ka akadeemilises maailmas tervisest rääkides tekkinud sellest arusaam kui holistilisest fenomenist, kus kõik on kõigega seotud ning üksikisiku heaolu, tervis ehk terviklikkus ja harmoonia on käsitletav märksa laiema keskkondliku fenomenina. Mõned kuud tagasi õnnestus mul viibida ühises vestlusringis ühe Lõuna-Ameerika Amazonase vihmametsast pärit loodusrahva vanema ja ravitsejaga, kes tõi esile midagi küllalt olulist just antud teema seisukohast. Ta ütles, et kui üks meie perekonnast on haige, siis on kõik haiged, sest tema haigus mõjutab meid kõiki ühel või teisel viisil.

Nii on meie psühholoogiline ja sotsiaalne tervis seotud sellega, kui keeruline või lihtne on meil rahuldada oma põhivajadusi, milleks on värske õhk ja puhas toit, riided kehatemperatuuri stabiliseerimiseks ja sotsiaalseks kommunikatsiooniks ning meile turvalisust ja taastumist võimaldav kodu olemasolu. Neile järgnevad kõikvõimalikud muud vahendid ja ressursid, nii sotsiaalsed kui ka keskkondlikud, mis võimaldavad rahuldada erinevaid indiviidile ja grupile omaseid vajadusi. Näiteks vajadust liikuda, vajadust väljendada üksteisele oma kogemusi ja üksteiselt õppida ehk informatsioonivajadust keskkonnas orienteerumiseks ning valikute tegemiseks, vajadust tähistada seda, mis on õnnestunud ja lisaks tegeleda loominguga, olulisena ja ilusana tajutava väljendamiseks jne. Ärimees Alar Tamming tõi Restart Eesti raames toimunud avalikul loengul rahast ja naftatipust rääkides esile, et majanduslik tegevus peaks lähtuma ressurssidest, mitte majandusliku kasvu näitajatest. Mitte majanduslik kasv ei taga meile heaolu, vaid vajalike ressursside olemasolu oma vajaduste katmiseks.

Keegi ei soovi ilmselt elada koosluses, kus puudub ühtne jagatud visioon sellest, kuhu me teel oleme ning keskkonnas, kus enese väärtuse õigustamise peamise vahendina kasutatakse teiste alandamist. Me ju katsume ikka olla nende hulgas, kus selgem siht ja sõbralikud suhted. Seal, kus kogeme olevat enese kingituse ja kus teised on meile kingituseks. Kus kogeme end mõistetuna ja tunneme, et hoolitakse ühtaegu nii iseendast kui ka teistest. Kus inimestel on rohkem teadlikkust teha nii, et teistel on hea, sest siis on ka iseendal hea.

Need on tihti väga lihtsad ja väikesed asjad, mida saame üksteise heaks teha, olles üksteisele avatud. Muidugi on igaühe jaoks just täna võimalus astuda esimene samm. Paradoks on, et see võimalus on meil vaid täna, sest mõeldes midagi teha homme, saad sa seda reaalselt teha alles siis, kui saabub homme, mida koged kui tänast. Sest mida iganes me unistame, saab see võimalikuks vaid tänu sellele, et teeme selle heaks midagi täna. Kuristik, mis lahutab meid meie unistustest, on meie teod.

 

Erki Kaikkonen

Foto: Wikipedia Commons / MaSii