Sallida või mitte sallida

25. märts 2013 kell 12:18



gay-flag

Avaldame Memokraat.ee lehel ilmunud Tarmo Jüristo arvamusartikli täiskujul.

 

Niisama vääramatu regulaarsusega nagu igal aastal saabub kevad, jätab mõni Eesti avaliku elu tegelane, kui Chirac-i kuulsaid sõnu tsiteerida, kasutamata “suurepärase võimaluse vait olla” ning võtab sõna selle osas, mida homoseksuaalsed inimesed peaksid tegema või tegemata jätma. Värskeim selline mõtteavaldus pärineb endiselt olümpiavõitjalt ning täna IRL-i ridadesse kuuluvalt riigikogu liikmelt Erki Noolelt ning on toonud kaasa palju vastukaja nii sotsiaal- kui tavameedias. Hetkel ei soovi ma sellele omalt poolt suurt midagi lisada, vaid püüan sedakorda keskenduda hoopis ühele h-teemaga seoses järjekindlalt esile kerkivale küsimusele miks me üldse peaksime olema sallivad ning muuhulgas puudutada ka üht igihaljast argumenti, mis lühidalt kokkuvõetuna seisneb selles, et need kes ei salli neid, kes ei salli homosid, ei ole ise kuigi sallivad.

 

Sallivus ja sallimine (mis ei ole tegelikult päris üks ja seesama, aga jäägu selle teoreetilise juuksekarva poolitamine mõneks teiseks korraks) on oma tänapäevases tähenduses suhteliselt uued mõisted. Kui Cicero rääkis tolerantia-st, siis pidas ta sellega silmas omamoodi hingelist vastupidavust, võimet väärikalt taluda meile osaks saavat valu, kannatusi, halba õnne ja ebaõiglust. Alles seoses Reformatsioonile järgnenud tervet Euroopat haaranud ususõdadega hakkas “tolereerimine” viitama kellegi sallivale suhtumisele tema enda (eeskätt usuliste) seisukohtadega kokkusobimatutesse vaadetesse või praktikatesse. Tollane Euroopa jõudis religioosse sallivuseni läbi aastakümneid väldanud vägivalla ja verevalamise, mille käigus püüdsid erinevad osapooled oma õigust eelkõige tule ja mõõgaga maksma panna. Alles 16. sajandi lõpuaastatel hakkas nii katoliiklastele kui protestantidele pärale jõudma, et kardetavalt ei õnnestu nende vahenditega kummalgi teist ümber veenda.

1555. aastal sõlmitud Augsburgi rahuleping ning sellest tulenev cuius regio, eius religio printsiip oli esimeseks ametlikuks tunnustuseks arusaamale, et erinevatel inimestel ja inimrühmadel võivad olla erinevad religioossed tõekspidamised ning et neil peaks (antud juhul siis oma maisete võimupiiride ulatuses) olema võimalus ise valida, millised need täpselt on. Sellest pool sajandit hiljem, 1598. aastal, sõlmisid prantsuse katoliiklased ja protestandid omavahel nn. Nantes’i edikti, mis sätestas ametlikult viimaste limiteeritud usuvabaduse tollasel valdavalt katoliiklikul Prantsusmaal. Selles dokumendis oli tolerantsus mõistetud kui permissio negativa mali: millegi sellise lubamine, mis on küll põhimõtteliselt vale, kuid mitte talumatult kahjulik. Suurtes joontes sama tähendab “sallimine” Lääne kultuuriruumis tänaseni. Valgustusajastu Euroopas sai sallivusest fundamentaalne ühiskondlik voorus, miski, mis lubab erinevate vaadetega inimestel üheskoos elades mõistlikul moel hakkama saada, ilma, et see peaks tähendama isiklike vabaduste ohverdamist. Erinevate valgustusajastu mõtlejate (Bayle, Locke, Spinoza, Voltaire, Montesquieu, Rousseau, jne.) töödest võib sallivuse toeks leida mitut laadi argumente, mis kokkuvõttes andsid tulemuseks riigi ja religiooni radikaalse eristuse – eristuse, mis taandas usuküsimused avalikust sfäärist isikliku südametunnistuse probleemideks, millesse riigil (või ka ühiskonnal laiemalt) ei ole kohane sekkuda.

Selle suundumise võttis kokku J.S. Mill oma 1859. aastal ilmunud teoses On Liberty, milles ta laiendas sallivuse mõistet väljapoole senist üldiselt religioonikeskset tähendust ka poliitilistele, kultuurilistele ja muudele ühiskondlikele erinevustele ning leidis ühtlasi, et ainus legitiimne põhjendus poliitilise võimu rakendamiseks on hoida ära ühe inimese poolt teisele tehtavat tõsist kahju või ülekohut – ja selle piirangu alla ei mahu kuidagi riigi poolt oma kodanikele mõne tava, idee või nägemuse jõuga kehtestamine, ükskõik kui üllas selle taga olev eesmärk ka ei oleks. Enamgi veel, Mill argumenteeris, et erinevate seisukohtade paljusus – ka siis, kui mõned neist on valed – aitab kaasa õigete arvamusteni jõudmisele ja nende põhjendamisele, samas kui erinevad eluviisid on inimeste loova individuaalsuse väljenduseks. Milli käsitluses ei ole sallivus seega enam lähtuv lihtsalt pragmaatilisest kaalutlusest (mille eesmärgiks on hoida ära tulemuseta konflikti), vaid sellel on oma iseseisev positiivne väärtus mitte ainult konkreetse indiviidi, vaid kogu ühiskonna jaoks võimaldades kõigil ühiskonna liikmetel (ning seda ühiskonnal tervikuna) vabalt otsida ja võtta omaks just neid hüvesid ning väärtusi, mis on neile kõige sobivamad, meeldivamad ning kasulikumad. See argument on ühtlasi ka tänase liberaalse demokraatia üheks nurgakiviks.

Sedalaadi individuaalsel vabadusel põhinevat sallivust, millest rääkis J.S. Mill (kellel oma eluajal oli üldiselt radikaali kuulsus), võis 19. sajandi Euroopas praktikas muidugi tikutulega otsida. Küll aga kehtis tollal Osmani impeeriumi alla kuulunud Euroopa osades üks oma olemuselt hoopis teistlaadi sallivuse-mudel, mida tuntakse kui nn. “millet”-süsteemi. Osmani impeeriumi ametlikuks religiooniks oli islam, samas kehtis selle alla kuuluvate erinevate rahvaste (“millet” tähendabki türgi keeles “rahvast” või “rahvust”) jaoks laialdane usuline ja kultuuriline autonoomia, mis austas erinevate kogukondade traditsioone ning praktikaid, tagades neile ka seadusliku kaitse. Selle autonoomia tingimuseks olid mõned piirangud eeskätt suhetes valitseva moslemienamusega (nt. oli vähemuste jaoks keelatud misjonitöö, uute pühakodade ehitamine oli lubatud ainult eraldi litsentsi alusel, kehtisid piirangud väljaspoole oma kogukonda abiellumisel ning samuti oli nõutav äratuntava riietuse kandmine). Kuid nende piirangute raames oli Osmani impeeriumi kultuurilistele ja usulistele vähemustele (mis tollal tähendas sisuliselt üht ja sama) tagatud vabadus praktiseerida oma religiooni ning järgida omi traditsioone ning ka pidada oma koole. Kahtlemata oli millet-süsteemi puhul tegu riiklikult sanktsioneeritud sallivusega, mis aga on oma olemuselt väga erinev sellest, millele viitas J.S. Mill või millest on hiljem rääkinud John Rawls. Millet-süsteem tagas gruppide autonoomia otsustamaks oma reeglite ja eluviisi üle, kuid ei taganud indiviidi õigusi oma isiklike arvamuste, tegude või motiivide vaba valiku osas. Vastupidi, grupipõhise sallivuse puhul on indiviidi sellised õigused (või siis täpsemalt nende eeldamine) osaks probleemist, mida püütakse erinevate piirangute abil vältida.

Millet-süsteem (nagu ka Nantes’i edikt) on konkreetseks näiteks üldisest sallivusmudelist, mida võiks nimetada “vertikaalseks tolerantsiks”. Selle puhul eksisteerib konkreetses kogukonnas domineeriv rühm, mis ühel või teisel põhjusel (tavaliselt lähtuvalt pragmaatilistest kaalutlustest) sallib vähemus(t)e deviantseid tavasid, praktikaid või seisukohti. Alternatiiviks sellele on n.ö. “horisontaalne sallivus” (nt. Augsburgi rahu aluseks olnud printsiip), mille puhul ei ole eelduseks ühegi moraalse, religioosse või kultuurilise normi absoluutne ülemuslikkus teiste suhtes. Suuresti samast vaatest lähtub ka tänane liberaalne sallivus-kontseptsioon, mis absoluutsetele hinnangutele appelleerimise asemel eelistab samuti opereerida neutraalsema “erinevuse” terminiga.

“Õige” ja “vale” kategooriatest selliselt küll päriselt pääseda siiski ei õnnestu, kuivõrd sallimine eeldab juba oma olemuselt, et kõnealune praktika või arvamus on kellegi seisukohalt “vale”. Juhul kui on tegemist pelgalt neutraalse erinevusega, ilma et see tooks kaasa mõnd väärtushinnangut, on meil võimalik rääkida ainult kas “ükskõiksusest” või “heakskiidust”. Nagu Bernard Williams on märkinud, saab sallida ainult neid asju, mida me ei salli, mis meie arvates on valed ning mida me talume ainult seetõttu, et nende vastustamine (või siis teisisõnu mitte-sallimine) tooks antud kontekstis kaasa mõne veelgi ebameeldivama tagajärje. Tegu on seega küsimusega alternatiividest, või tehnilisemalt väljendudes nn. “võistlevatest hüvedest” (ingl. k. competing goods). Siit jõuame sallivuse järgmise kontseptuaalse eelduse juurde – see eeldab teatud väärtuste hierarhiat, mille alusel saame reastada vähem ja rohkem ebameeldivaid (või siis talutavaid, moraalseid, õigeid jne.) tagajärgi ning seeläbi langetada kaalutletud otsuse neist mõnda sallida, et teistest hoiduda. Ja viimaks on sallivus miski, mis eeldab meie endi vaba tahet ning valikut – kui me sallime midagi vastu tahtmist, siis on tegu “ärakannatamise” või “talumisega”.

Liberaalidest teoreetikud (nagu näiteks Rawls) rõhutavad, et liberaalne ühiskond võimaldab inimestel oma väärtusi ning eesmärke ümber hinnata, samas neid selleks sundimata – ning seega ei ole liberaalse argumendi kohaselt selle printsiibi omaksvõtmisel poliitiliselt midagi kaotada. Asi pole aga päriselt siiski niisama lihtne. Nagu mitmed kommunitaarsed mõtlejad (nagu nt. Michael Sandel, Alasdair MacIntyre ja Charles Taylor) rõhutavad, jätab liberaalne vaade tähelepanuta nn. “konstitueerivad hüved” (ingl. k. constituent goods) – s.o. hüved, mille puhul meil ei ole võimalik esitada küsimust, milleks need meie jaoks head on, kuivõrd ilma nendeta ei saaks me olla need, kes me oleme. Nii ei ole näiteks võimalik esitada küsimust “milleks on Eesti riigile vaja iseseisvust”, kuna iseseisvus on Eesti riigi seisukohalt just nimelt sedalaadi “konstitueeriv hüve”, ilma milleta ei saaks Eesti riiki sellisel moel nagu me seda täna mõistame, lihtsalt eksisteerida. See tähendab aga omakorda, et on olemas hüvesid, mille säilimine (ja sh. ka ühiskondlikult tagatud säilitamine) võib olla kogukonna liikmete huvides ka siis, kui see juhtumisi peaks kitsendama mõnede sinna kuuluvate indiviidide isiklikke vabadusi.* Ja selles on ju kahtlemata oma iva.

Siit aga peaks ühtlasi olema ilmne see, mille üle sallivusdebatis tegelik madin käib. Selles ei ole omavahel vastamisi mitte niivõrd erinevad moraalsed tõekspidamised, vaid põhimõtteliselt erinevad arusaamad “konstitueerivast hüvest”. Ühel juhul on selleks valgustusajastust pärinev, mõneti romantiline nägemus loovast indiviidist, kelle elu on kordumatu kunstiteos, mille autoriks on ta ise – ning seega on ülimaks hüveks erinevate võimaluste paljusus ning võime nende vahel valida. Teisel juhul on kõrgeimaks väärtuseks traditsioon, mis meid määrab, ilma milleta me lakkaks olemast need, kes me oleme. Siin on peidus ka vastus kiuslikule küsimusele, miks need, kes jutlustavad sallivust, ei salli sallimatuid. Kaasaegses liberaalses ühiskonnas (meeldib see kellelegi või mitte) on sallivus – ja mitte sallimatus – üheks selliseks konstitueerivaks hüveks. See tähendab, et vabadus olla sallimatu on ühiskondlike hüvede hierarhias madalamal, kui kohustus olla salliv. “Sallides sallimatust” seaksime me aga just nimelt sallimatuse hüveks, mille väärtus on kõrgem, kui sallivusel.**

Kui vaadata, kuidas on lood sallivusega Eestis, siis tuleb tunnistada, et kahtlemata paremad kui mõni aeg tagasi. Samas võrreldes riikidega, millega me end tavaliselt ja teistes asjades kõrvutada tahame, ei ole pilt kuigi roosiline. Kaks teemat, mille kontekstis küsimus sallivusest kõige sagedamini päevakorrale kerkib, on suhtumine homoseksuaalsusse ja rahvusvähemusse ning mõlemal juhul kipub valdav lähenemine enam meenutama Osmani mudelit, kui indiviidi vabadusel põhinevat lähenemist – niikaua, kui “nad” toimetavad omaette ja meid teisi ei sega, tehku mis tahavad. Muuhulgas näib olevat laialt levinud arvamus, et “homode sallimine” on suuremeelne žest, mis annab tunnistust liberaalsest maailmavaatest – ning et see on miski, mille eest “sallitavad” võiksid tänulikud olla. Siin oleks aga sobiv meenutada Goethe 1829. aastal öeldud sõnu: “Sallimine peaks olema vaid ajutine: see peab viima tunnustamiseni. Sallida tähendab solvata.”

Hoidmaks ära arusaamatusi rõhutan siinkohal, et kõige eelnenuga ei püüa ma vihjata, nagu oleks indiviidi vabaduste vs. traditsioonide aushoidmise debatis üks valik olemuslikult halvem kui teine – küll aga seda, et kuna tegu on antud asjas omavahel vastuolus olevate alternatiividega, tuleb meil valida, kummalt positsioonilt me tahame argumenteerida. Ühtlasi tuleb meil ka endale aru anda, et sellel valikul on kaugemad järelmid. Sest just nimelt sellised valikud – ja mitte meie pidupäevade kõnede retoorika või passikaanel ilutsev sõna “Euroopa” – määravad selle, millisesse kultuuri- ja väärtusruumi me ühiskonnana kuulume.
Tarmo Jüristo
Allikas: Memokraat.ee

Samal teemal: Martin Kala arvamusartikkel Postimehes