Erki Kaikkonen: Kas meditatsioon on eestlaste seas leviv uus usk?

24. aprill 2014 kell 21:30



stress_pancreasKuulsin hiljuti, et kirikuringkondade esindajatest olevat keegi öelnud, et eestlased olevat aina enam meditatsiooni-usku ja ufo-usku. Hästi, ma võin veel ette kujutada, mis asi on ufo-usk. Ehk siis, kes pole ise näinud, siis nende jaoks on usu küsimus, kas UFO-d on olemas või ei ole. Aga mis puutub meditatsiooni, siis on suhteliselt keeruline ette kujutada, kuidas näeb välja meditatsiooni-usku olemine. See eeldab justkui usku, et meditatsioon on olemas. Või siis, et mingi selline fenomen on olemas nagu meditatsioon ja mediteeriv meel või teadvus.

 

Sama hästi võiks väita, et eestlased on alkoholi-usku

Kahtlemata nende jaoks, kes sellega kunagi pole vahetumalt ja teadlikult kokku puutunud, võibki see olla usu küsimus, mis lähtub lihtsalt kogemuse puudumisest tulenevast hallist alast, mille täidame oma eelarvamuste, hirmude ja kujutlustega. Ometi on see midagi, mida igaühel on võimalik ise kogeda. Need, kes on seda kogenud, teavad ju, et see on pilgu pööramine väliselt sissepoole.

Kindlasti on meditatsioon miski, mis muudab inimest loomu poolest vabamaks, seda nii mõtlemiselt kui ka maailmatunnetuselt. Muidugi on palju neid, kes viimast pigem pelgavad. Ja ega enesega kohtumine ei pruugigi olla kerge, kui elu jooksul on paljut eneses alla surutud.

Meditatsioon on ühtlasi ka legaalne psühhotroopne aine. See tähendab, et nii nagu alkohol või kanep või LSD ja DMT (meie aju ja kopsud sünteesivad viimast loomuldaseltki) võimaldab meditatsioon lõdvestumise oskuse kaudu põhjustada ajukeemia muutust. See lubab kogeda muutunud teadvuse seisundeid: kogeda rahu ja vastuvõetust, uusi seoseid senise elukogemuse mõistmiseks; kogeda allasurutud tundmuste ja kogemuste vallandumist, mis muidu märkamatult meie maailmataju ja elukogemuste interpreteerimise viise kammitsevad.

Erinevalt alkoholi mõjust jääb inimteadvus sügavasse meditatsiooni laskudes sisemiselt vabaks ja turvaliseks ka ümbritseva suhtes. Seega võiks sama hästi väita, et eestlased on alkoholi usku – ja nii palju, kui mina olen kuulnud, olevat kirikuringkondade õpetajaskond ja oluline osa piiskopkonnastki pigem seda viimast usku kui üldse mingit usku… Muidugi kui seda saab usuks nimetada, aga pigem ma usku siiski nende fenomenide kaudu ei defineeriks.

 

Meditatsioon aitab kogeda osadust kõige olemasolevaga

Pärast meditatsiooni valdab inimest enamasti sügavam rahu ja ühendatus enese ja ümbritsevaga ning võime kogetavat kergemini aktsepteerida. Muidugi on ka erandeid, vahel on raske kohtuda esmalt kõige sellega, mis eneses esile kerkib, kuid seegi on oluline osa enese mäletamisest ja vastuvõtmisest ning sisemisest hingelisest tervenemisest, peale mida me suudame olla hingeliselt lõdvestunumad, avatumad ja aktsepteerivamad. Meditatsioon kui fenomen kätkeb endas erinevaid tehnikaid ehk praktikaid, mis viivad erinevate hingeliste seisundite ja tulemusteni.

Me oleme harjunud käsitlema inimest biomeditsiinilisest vaatepunktist kui bioloogilist kehakompleksi, kus toimuvad erinevad neurokeemilised protsessid ja nähtused. Aga kas see on kõik? Nende jaoks, kes end vaid peeglist või arsti pilgu läbi vaatavad, võib see tõesti nii olla. Ja kahtlemata on seegi perspektiiv olemas ja sellele saab toetuda.

Kuid aina enam on neid, kes kogevad, et see pole piisav. Sest see perspektiiv ei taga meile õnnelikku ja tervislikku elu. Pigem eraldab see perspektiiv meid meie seosest ümbritseva elukeskkonnaga ja laseb meil uskuda, et inimene on looduse kroon ja meie elukeskkond on meile ekspluateerimiseks mõeldud. Tulemuseks on globaalselt eskaleeruv olukord, kus me kas teadmatusest või teadlikult saeme oksa, millel ise istume. Ehk nagu öeldakse: hoia hinge kinni ja vaata, kui kaua sa suudad elada ilma hapnikuta, siis ehk mõistad, mida sinu elukeskkond ja planeet Maa kui väga kompleksne ja omavahel tihedalt seotud eluvormide kandja sulle eksistentsiaalselt tähendab.

Meditsiinitööstuse pakutud lahendus sisemise rahu leidmiseks rahustite abil ei ole just kõige jätkusuutlikum lahendus. Pigem muudab see inimteadvuse veelgi vähemteadlikumaks ja -tundlikumaks ning alandab empaatiavõimet enda ümber olijate suhtes. Empaatiavõime on aga midagi, mis on ülioluline teiste inimestega koos elamisel ja tegutsemisel.

 

Tee nii, et teistel on hea ja siis on ka sinul hea!

See lähtekoht on järgitav tõeliselt eelkõige neile, kes on oma empaatiavõimega piisavalt kontaktis. Empaatiavõime on aga taas midagi, mis kasvab kõige loomuldasemalt just meditatsiooni praktika kaudu. Meditatsioonis öeldakse olevat inimteadvusel kolm peamist keskendatuse aspekti. Esimene on keskendumine, teine on osaline samastumine vaadeldavaga ja kolmas on täielik samastumine vaadeldavaga. See viimane on aga rada, mis viib välja ja laiendab meid senisest inimteadvuse ja identiteedi käsitlusest. See on kogumus, mis tähendab justkui iseendasse kui universumi avarusse astumist, kus ainukesed piirid on need, mille sa ise kas teadmatusest või teadlikkusest enesele sead.

Lisaks kõigele on meditatsioon ka väga turvaline ja seotud täielikult sinu sisemise vaba tahte ruumiga. Mitte keegi ei saa mitte kunagi sul takistada seda tegemast ja isegi ei pruugi teada, et sa seda teed. Kindlasti on meditatsioon ka üks häid praktikaid oma ego ehk jäiga minakäsituse pehmendamiseks ja seda üsna olulisel määral, mis muudab meid meeldivamateks kaaslasteks end ümbritsevate jaoks.

Kindlasti on meditatsioon ka hea ravim intellektuaalse lühinägelikkuse ehk madala reflektsioonivõime või nagu rahvakeeli öeldakse, naiivsuse vastu. Muidugi ei juhtu kõik see üleöö – see on teekond, mis eeldab isikliku motivatsiooni, püsivust ning uuesti ja uuesti proovimist. See on nagu käima või kirjutama õppimine: meenutagem, see on aeganõudev, vahel õnnestub ja vahel mitte, aga lõpuks valdame me kõik seda kerge mängulisusega. Samamoodi on ka meditatsiooniga. See on teekond suurema teadlikkuse poole iseendast ja ümbritsevast.

 

Mediteerides muutub meel selgeks ja motiivid puhtaks

Nii nagu me ei pea söömist, magamist ja hommikust tervisejooksu ega ka igapäevast arvutikasutamist usuks, niisamuti ei peaks ma ka mediteerimist usuks. Kõigel, mida me teeme ja mille me valime, on meie jaoks oma funktsioon ja hea põhjus ning see vastab mingitele olulistele vajadustele ja väärtustele, mis meis elavad. Ja kui inimene ühes sotsiaalses keskkonnas keskkondliku olendina hakkab hoogsalt juurutama mõnda uut funktsionaalset elupraktikat, siis järelikult tasakaalustab ta sellega mingite teiste elupraktikate domineerivat mõju.

Alati on selleks, et mõista end ümbritsevat ja võõristust tekitavat inimkäitumist, hea uurida, mis on see hea põhjus ehk millistele vajadustele see vastab. Mitte ükski organism ei soorita mitte ainsamatki liigutust ilma, et selle taga poleks mõnda olulist vajadust. Sealjuures ei ole ta sellest vajadusest ise tingimata teadlik. Niisamuti nagu väikelapsed vaatav tihtilugu pikalt justkui ei kuhugi, olles samal ajal täielikult paigale naelutatud. Seda võib nimetada teadvuse nullpunktiks ehk teadvuse puhke- ja lõdvestumisseisundiks. Mis on küllalt oluline seisund, mida ka täiskasvanud võiks enesele lubada, kuid tihtilugu pelgavad, eriti seda, et keegi teine tabab neid sellelt. Ja mis siis, kui tababki, alati võib ju öelda, et puhkasin!

Lõpetan Swami Vishnudevananda sõnadega, mis kirjeldavad tabavalt meditatsiooni olemust ja eesmärki: “Regulaarselt mediteerides muutub meel selgeks ja motiivid puhtaks. Alateadlik meel vabastab varjatud teadmise, mis võimaldab paremini aru saada iseendast ja meie suhtest maailmaga. Piiratud isiksus lahustub pikkamisi avardunud teadvusse. Lõpuks vabanevad kõrgema teadvuse ehk intuitiivsed jõud, mis toovad ellu tarkuse ja rahu.”

 

Erki Kaikkonen

 

Foto: wellhappypeaceful.com