Enamik inimesi juhindub oma uskumustes ühiskonna poolt soositud tavadest, sellest, mida on õpetanud nende vanemad, õpetajad, kogudus, ülemused, reklaamid ja meedia. Spirituaalse maailma vahendajad aga lähtuvad ennekõike intuitsioonist. Üks inimeksistentsi peamisi küsimusi läbi aegade on olnud: kas meie elu juhivad mingid kõrgemad jõud või vaimud? Alljärgnevas kirjutises, mis ilmus portaalis Waking Times, arutletakse vaimumaailma olemuse üle.

Hinge kui elujõu, aga ka kõrgemate jõudude tunnetamise peamiseks probleemiks on see, et me kipume tundmatule omistama tuntud omadusi. Me tahame muuta tundmatut tuttavlikuks ja mugavaks, et sellega toime tulla. Seega kipume hingest ja vaimudest mõtlema omaduste abil, mis on meile juba tuttavad, aga paratamatult ei saa me olla selles küsimuses läbi ja lõhki objektiivsed.

Materialistlik teadus eitab mis tahes kõrgemate vaimude olemasolu ja seda, et nad võivad inimesega mingil moel suhelda, väites, et vaimudega suhtlejad on kas petised, napakad või lihtsalt eksinud oma tõlgenduses, sest mis tahes vaimudega seotud kogemused tulenevad üldjuhul inimese enda psüühikast, mitte ei asu väljaspool teda. Samas teevad vaimudega suhtlejad (ekstrasensitiivid) vahet enda mõtete ja vaimu(de)lt saadud info vahel.

Usk eeldab vaimude olemasolu

Paljud religioonid ja kultuurid põhinevad vaimudega suhtlemisel. Kristlus on oma olemuselt spiritualistlik religioon: Jeesus on vaim, neitsi Maarja on vaim ning Püha Vaim on vaim. Kui kristlane ütleb, et Jeesus suhtleb temaga ja juhib teda, siis aktsepteeritakse seda meie ühiskonnas, sest arusaam kristlusest põhineb aastasadade pikkusel traditsioonil, vaimudega suhtlejaid peetakse aga enamasti soolapuhujateks.

Samas kasutatakse erinevate religioonide rituaalides ju põhimõtteliselt sama varustust kui spirituaalsetel seanssidel. Vaja on hämaravõitu rituaalset ruumi, milles hõljub viirukisuits, lauldakse monotoonseid salme ja palvetatakse, proovides saavutada kontakti pühaduse ehk kõrgema vaimuga. Osalejad püüavad siseneda transiseisundisse, muutmaks end kõrgemalt poolt tulevatele sõnumitele vastuvõtlikuks. Religioossed rituaalid olid algupäraselt maagilised aktid.

On iseloomulik, et värskelt usku pöördunu on nagu joobunud või armunud olekus, mis aga tavaliselt ei kesta kuigi kaua. Öeldakse, et usule tuleb avada süda, muidu ei saa sa ilmutusi kõrgemalt poolt ja jääd vaimumaailma imedele pimedaks. Inimene (kes pole usu keskel üles kasvanud) pöördub usu poole tihti siis, kui tal on raske, tema elus on olnud keerulised sündmused või tal pole kusagile mujale pöörduda. Selleks, et leida osadust, vajab usk ametlikult vahendajaid – Jeesust, Krišnat, Buddhat jt.

Positiivne ja negatiivne vaim

Inimesed võtavad kogu aeg vastu infot vaimumaailmast, saades sõnumeid nii ingellikelt kui deemonlikelt jõududelt. Samas, meie ühiskonnas tähendab peas häälte kuulmine vaid üht – seda, et sa oled hull. Inimene ei mõtle enamasti sellele, kust tema mõtted päriselt tulevad. On kombeks öelda, et kogetakse kõhutunnet, inspiratsiooni või saadakse varjatud infot alateadvuselt, mil pole mingit pistmist vaimude või teispoolsusega.

Vaim pääseb meie sisse, kui me kutsume teda endasse. Positiivne vaimujõud tugevdab inimese usku ja aitab teda viia vaimsele teekonnale, tõlgendatagu seda siis, kuidas tahes. Positiivne usk annab inimesele identiteedi, kujundab maailmavaadet ja annab talle toe, millele kõhklushetkedel toetuda.

Samas tundub, et suur osa kaasaegsest ühiskonnast on nagu kurjadest vaimudest vaevatud, maadeldes oma deemonitega. Selliste inimestega on raske suhelda, sest peale nende endi tuleb suhelda ka nende deemonitega.

Info tõlgendamine

Me võtame informatsiooni vaimumaailmast vastu mõtete või tunnetena, sest mõtted ja tunded on kõik, mida me teame. Me ei oska muud moodi informatsiooni töödelda. Need aga, kes vaime näevad või tunnetavad, näevad seda infot pigem energiana – valgusena, aura või helendusena, mis ümbritseb iga inimest.

Inimene kipub uskuma, et vaimudel on sugu ja isiksus, et nad võivad olla külmad või soojad, riukalikud või sõbralikud, kangekaelsed või armulikud, proovides neid suruda enda jaoks tuttavasse vormi. Inimene suhtleb vaimumaailmaga samadel alustel nagu teiste inimestega, lähtuvalt enda maailmapildist ja kogemusest. Religiooniga kaasneb usk teispoolsusesse ja vajadus käituda vastavalt seatud reeglitele. Kui inimene usub ingleid ja vaimumaailma, tõlgendab ta ka reaalsust vastavalt sellele. Need, kes käivad maisemaid radu pidi, võtavad omaks käegakatsutavamad tõlgendused. Südant ei maksa sulgeda sellegipoolest.

Allikas: Waking Times

Foto: zodiac-heavens.blogspot.com

Toimetas Marlen Laanep