Foto: Sebastiaan Stam /pexels.com

Nähes, kuidas globaalvõimurid sõidavad üle headusest, tõest ja vabadusest, võib tunda viha ja negatiivsust või hoopis hirmu ja soovi pageda. Kuid miks mitte muuta hoopis oma mõtlemist ning läheneda probleemidele vägivallatult, sest valides olukorra lahendamiseks agressioonil ja vihkamisel põhinevad teod, võib tekkida oht muutuda ise sarnaseks sellega, mille vastu seisame.

 

Juba iidsetest aegadest saadik on õpetatud pahatahtlikkuse vastu astumist oma Kõrgema Mina tasemelt. On vaja sisemist distsipliini, et saada ligi armastuse tarkusele ja selle tohutule väele. Millelegi, mis on tegelikult vihast ja kurjusest jagu saamise eelduseks.

Vihkamine pöördub lõpuks iseenese vastu

Me võime tunda, et meil on täielik õigus solvata ja vihata meid ründavaid inimesi, kuid isegi maailma kõige jõledama kurjategija vastu suunatud viha toidab sedasama kurjuse energiat ennast ning raev kasvab nagu nuumatav elajas, väljudes lõpuks paratamatult kontrolli alt. Pealtnäha kahjutuna näiv viha väljavalamine pahategijate peale, toidab inimese sisemist varjupoolt. Kuid rahuldustunne kellelegi liiga tegemisest, olgu ta pealegi halb ja kuri, on midagi sellist, mis on olemuselt tegelikult vägivaldne. Igaüks, kes sellisele energiale lülitub, toidab vaid vägivalda, ükskõik kui altruistlikud tema püüdlused ka poleks.