Ulme vs tead(v)us 2. osa: Ulmekirjandus enne 20. sajandit

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

30. jaanuar 2020 kell 14:33



Foto: Pinterest

Ulmet defineeritakse kui abivahendit, mõistmaks maailma arutluste ja jutuvestmise kaudu. Ulme juured ulatuvad tagasi aega, kus mütoloogilise ja ajaloolise ainese eristumine on ähmane. Küsimus on, kas ulmekirjandus juhendas meie mõistmist ja arusaama avakosmosest nn universumis? Kas ulmekirjandus hakkas vormima tavareaalsust? Kas ulmekirjandus viis meid sotsiaalse korralduseni, mis eelistab väljamõeldud universumit? Selles artiklis keskendume ulmekirjanduse olulisematele teostele alates 17. sajandi algusest. Artikli esimest osa loe siit: “Lugu sellest, kuidas ulmekirjandus hakkas mõjutama tead(v)ust“.

 

Ulmekirjandus sai populaarseks 20. sajandil, mil turule paiskus rodu romaane, lühijutte, koomikseid, filme, raadiokuuldemänge jmt, kõik kirjeldamas uskumatuid kosmosereise ja universumit. Selles artiklis analüüsitakse ulmekirjandust, mis on kirjutatud enne 20. sajandit ja esitatakse küsimus: kas ulmekirjandus lõi brändi avakosmosest? Kas meie arusaam avakosmosest põhineb faktidel, uurimistel ja vaatlustel või ulmekirjanduse programmeerimisel?

The Man in the Moone“ – autoriks Inglismaalt pärit piiskop Francis Godwin, ametliku ajaloo andmetel kirjutati see 1620ndate lõpul ning avaldati esmalt 1638. See töö mängib olulist rolli 17. sajandi nn “uue astronoomia“ liikumises – see on astronoomia haru, mida mõjutas Kopernik. Lisaks Kopernikule mainib see raamat ka sellise

Palun oota...
TEGEMIST ON TASULISE ARTIKLIGA, EDASI LUGEMISEKS PALUN VALI MAKSEMEETOD


Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt