Ehkki Eesti Vabariigis on igale kodanikule antud võimalus riigi valitsemises  e-valimistel kaasa rääkida, käivad ikka vaid pisut enam kui pooled inimesed valimas ja väljendavad huvi ühiskonna käekäigu vastu. Miks “kodanikuühiskond” ei tööta ja vähemalt kolmandik inimesi asotsiaalseks jääb? “II EV teisitimõtleja” Lidia Kašnova ainetel mõtiskleb Rainis Toomemaa.

Господины демократы, да будьте вы прокляты!

Aga üks neist, Kaivas, kes oli tolle aasta ülempreester, ütles neile: „Teie ei tea mitte midagi ega mõtle: teile on tulusam, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub.“

Jh 11: 49-50

Alguses oli… müüt

Ehkki meie väikeses, ent tehnoloogiliselt progressiivses ja demokraatilises riigikeses on hääleõigus kingitud ka hilisteismelistele, valimiskast liikumisvõimetutele koju kätte toimetatakse ja kodanikule on antud võimalus riigi valitsemises  e-valimistel kaasa rääkida, käivad ikka vaid pisut enam kui pooled inimesed valimas ja väljendavad huvi ühiskonna käekäigu vastu. Kus küll on tehtud viga? Miks “kodanikuühiskond” ei tööta ja vähemalt kolmandik inimesi asotsiaalseks jääb?

Paari aasta eest Eestis trükivalgust näinud teoses “Inimese orjusest ja vabadusest” tõdeb vene mõtleja Nikolai Berdjajev: “Ühiskonna vundamendis asuvad alati sotsiaalsed müüdid ja sümbolid, nendeta ei suuda rahvad eksisteerida. Kui konservatiivsed müüdid ja sümbolid lagunevad ning surevad, hakkavad lagunema ja surema ka ühiskonnad. Toimuvad uusi sümboleid ja müüte esiletõstvad revolutsioonid, näiteks müüt ühise eksimatu tahtega rahva suveräänsusest (Rousseau), müüt proletariaadist kui messiaanlikust klassist, inimkonna vabastajast (Marx), müüt riigist, müüt rassist jt.” (lk 28)

Tänases postkristlikus ja -kommunistlikus maailmas on kõige paslikumaks ideoloogiaks inimeste jagamisel ja valitsemisel osutunud müüt rahvusest ja riigist. Eesti näitel siis jutt sellest, et ajaloolises plaanis viivupikkune riikliku iseolemise fenomen on siinse rahva igikestmiseks maailmatuma tähtis. Ja nagu kõik ebajumalad, toitub “oma riigi pidaminegi” inimeste hirmust ja verest, inimeste seadmisest neid lõhestavate valikute ette. Ükski ohver pole “meie suveräänsuse” ja Lääne orientatsioonil püsimise nimel liiga kallis – olgu selleks siis EL ja NATO liikmesus, ükskõik mis hinnaga, kaugetes maades “liitlaste” huvide eest taplemine ja “rahuvalvamine” või võõraste sõjasulaste kolooniad kodukamaral…

Hirm võõra ees

Tänini pole tegelikult teada, kuidas ühiskonnad võtsid omaks rangelt hierarhilise (st vägivallapõhise) riikliku elukorralduse. Usutavalt kõlab Augustinuse seisukoht, et riigid saanud alguse röövlijõukudest.

Ehk kasutasid loomupärased vägivallatsejad ära just inimese kui sotsiaalse looma psühholoogilist kalduvust leida roosteplekilises ja kõdulõhnalises maailmas meelekindlust enda objektiviseerimise ja eksterioriseerimise kaudu millegi “kõrgema” ja ajaskaalal püsivama nimel. Ühtekoondumine aitas kinnitada suguvõsade/põlvkondade vahelist sidet ja pakkus emotsionaalset turvalisust. Naturalistid on märkinud, et seltsinguliselt elavatel loomadel-lindudel pakub hierarhia kaitset ka nõrgematele. Kui keskajal oli Euroopas hulki koondavaks võluväeks ühine usk ja ideaal, et poleks enam “kreeklast ega juuti, ei ümberlõigatut ega ümberlõikamatut, umbkeelset, sküüti” ( Kl 3:9–11), siis valgustusajastu ja reformatsioon toovad pildile natsiooni ja rahvusriigi – kiusatuse lahutada riike ja rahvaid, tõmmata meie teadvuses piire, mida loodusgeograafia ei tunne.

Ajalugu ise näitab, kui püsitud, plastilised ja fiktiivsed on kõik riigid, usundid, rassid ja rahvused. “Selle kummalise planeedi asukad on kõik kasvatatud veendumuses, et on olemas rahvad, piirid, lipud,” tõdes Maale kummastunud pilku heites itaalia astronoom Nicolas C. Flammarion. Riigi ebausu aluseks polnud varasemast erinevalt enam Jumalast sanktsioneeritud totemistlik võimukultus. Uute paradigmaatiliste entiteetidena hakkasid võimu pühitsema rahvas, rass ja klass, milledest esimene tänini elujõulisena püsib. Lõpliku kuvandi loob rahvusest kui tervikust sise- ja välisvaenlaste konstruimine, kes ei taha “meid” nidestavaid norme ja tavandeid omaks pidada. Hirm “võõra” ees ja vastase kuju dehumaniseerimine muudab inimesed kergesti manipuleeritavaiks. Kremli mõjuagendid, Lääne imperialistid, islami fundamentalistid, saatana adeptid, the Axis of Evil… Vaen ja sõda on paratamatu osa riigi definitsioonist ning jääb meid varjuna saatma, kuniks on riik – “kui riigi ja rahvuse võimsus kuulutatakse inimesest suuremaks väärtuseks, siis on sõda põhimõtteliselt juba välja kuulutatud” (Berdjajev, ibid., lk 176), sest masse “võib sundida sõdima ainult nende teadvuse halvatus” (Berdjajev, ibid, lk 172) – dualistlik võitlus pimeduse ja valguse, regressi ja progressi vahel. Eesti inimesed on valmis loobuma paremast pensionist, sotsiaalgarantiidest, tõhusamast meditsiini- ja haridussüsteemist selleks, et riik võiks eraldada 2 või enam % SKT-st “kaitsekulutusteks” ja sõjamängudeks “muutunud julgeolekusituatsioonis”, nii nagu venelased kannatama näguripäevi, et võidukalt juubeldada “Крым наш”.

Kaalul on maailma saatus

Ei ole olemas head rahvuslikkust, head patriotismi ega halba natsionalismi. “Vägivald on niisama vana kui inimenegi, kuid tsivilisatsioonid panevad seda toime meelekindlusega, mis annab vägivallale iseäraliku jubeduse.” (Ronald Wright, A Short History of Progress, 2004, lk 73) Kui üksikinimene ei tohi oma isiklikes huvides üleaedsel pead puruks peksta, tolle naist vägistada ning tema kodutehnikat enesele tarida, siis “riiklikes huvides” grupiviisiliselt talitades on see kõik kui mitte kiiduväärt, siis kindlasti mõistetav käitumismuster, eriti kui kaalul “maailma” (või siis ühe natsiooni) saatus.  Etatism ja natsionalism nüristavad inimese hapra kõlblustunde ja tuhmistavad teadvuse, kuna pole printsiipi, mida ei saaks “suurte eesmärkide” nimel ohvriks tuua. Suurimaks vooruseks on rahvuslikust egoismist tõukuv kodanikukohus ja -valvsus ning põlatuimaks paheks riigireetmine.

Vene kirjanik Lev Tolstoi tõdeb: “…tänu valitsuse tegevusele, mis möönab tapmist kui võimalust oma sihtide saavutamiseks, arvavad õnnetud, valitsuse kõlbelise laostumise suhtes vastuvõtlikud inimesed igasuguse kuritöö – röövimise, varguse, valetamise, piinamise, mõrva – kõige loomulikumaks, inimesele igiomaseks talitamisviisiks.” (Ei saa mitte vaikida, Vikerkaar, 7-8/2015) Inimeste klassifitseerumisel ja koopereerumisel tekkinud riikidel tuleb ajas iga hinna eest üleüldiste entroopiaseadustega rinda pista – mida suurem on üksus-riik, seda altim on ta entroopia jõule. Nii Berdjajev kui ka Tolstoi taipasid, et rahvuslikkus ja “riiklik mõtlemine” president Kersti Kaljulaiu stiilis, et “on hea, et valimiste keskseks teemaks kujuneb julgeolek” (2018. a 23. juuni võidupüha paraadil) töötavad alati privilegeeritud, varakate klasside kildkondlike huvide peitepildina. Meil unub kergesti, millistes tuhudes on sündinud hetkeks fikseerunud maailm, mille puutumatust poliitikud kraaksuvad, meil unuvad sünnivalud, milles kujunesid USA, Venemaa, Hiina, Itaalia, Prantsusmaa, isegi Eesti, Soome jt pisiriigid. Veel esimese ilmasõja ajal ei suutnud paljud sõdurid eri maades ennast identifitseerida lipuga, mille all nad langema pidid, meie Vabadussõda oli suuresti ka kodusõda.

Rusikaõigus ja massihüpnoos

Härrasklassid ehk tugevama võimutahtega isendid on alati ära tabanud, et riik on seda püsivam, mida nõrgem, nürim, abitum ja sõltuvam on üksikinimene, ning mida tugevam, mõtlikum ja sõltumatum on indiviid, seda enam kipub kogu ehitus murenema. Riik, eriti veel kaasaegne, ei tunnista isiksust lahus kodanikust. Vanatestamentliku kriminaalõiguse rigoristlik ühiskondki ei kannata võrdlust tänase legalistliku õigusriigiga, kus seadusi iga päev “vastavalt vajadusele” muudetakse või juurde trükitakse.  “See on kuningriik, mis ei tunne isiksust, see teab ainult numbrit, isiksusetut ühikut.” (Berdjajev, Inimese orjusest ja… lk 172) Tsivilisatsioone kontrollivaks ja kooshoidvaks jõuks on kas võimu avali füüsiline vägivald, rusikaõigus lihakehade üle, või massihüpnoos. Tolstoi  kirjutas 19. sajandi lõpul: “Hoolimata võimul olevate inimeste lakkamatuist ponnistu­sist seda varjata ning omistada võimule teine tähendus, tähendab võim inimese suhtes köit või ketti, millega ta kinni siduda ja teda edasi lohistada, või nuuti, millega teda nüpeldama hakata, või nuga, kirvest, millega talt käed, jalad, nina, kõrvad, pea maha raiuda – nende riistade kasutamist või nendega pelutamist.” (Jumala riik on teie sees, 2015, lk 173) Aga juba alates Prantsuse revolutsioonist sai aina selgemaks, et rahvas ei tolereeri Jumalast sanktsioneeritud klassiühiskonda, et inimestel peaksid sünnipoolest justkui võrdsed õigused olema. Riigi ebausk pidi sünnitama uue, märksa rafineerituma ja vabadust ihkavale vaimule meelepärasema viisi indiviidi hoidmiseks jalapakkudes, iidolikummardamises. Selleks sai demokraatia hüpnoos, kus rahvale sisendati justkui oleks ta ise võimukandja. Vox populi, vox dei. Võim legitiseeris end perioodiliste valimistega – üha enam kasvas ajas nende rahvakihtide arv, kes said õiguse kaasa rääkida (otsustada?). Isevalitsejaist monarhide koha haarasid parteid, mis pidid “lihtsa inimese” hääle kuuldavaks tegema. Siin me nüüd täna oleme – hapneme oma “õigusriigis” ning tihkame demokraatia “magusa veiniga” täis joota ja jüngreiks teha kõik rahvad.

“Riiklikult mõtlev inimene” ja mõistus tardumuskrampides

Üteldakse, et inimesel on voli demokraatilises ühiskonnas valimiste kaudu otsuste tegemisel kaasa rääkida. Keegi ei küsi, kuidas saab inimene kedagi enda eest volitada mõtlema ja kõnelema (kui ta just preprogrammeeritud zombie pole, kelle mõte tardunud olekus püsib)? Selles osas pole suurt erinevust üheparteilise NSVL ja Hiina RV, Ühendriikide kaheparteisüsteemi ja meie multierakondliku poliitmaastiku vahel. Kodanik valib, ütleme, Keskerakonna, sest peab õiglaseks tulude võrdsemat jagamist ühiskonnas, või IRLi, sest peab riigi edasikestmise aluspõhjaks eestikeelset ja -meelset haridust, kuid kuidas sai ta järsku oma hääle anda abielu ümberdefineerimisele, riigimetsa hoogustuvale röövraiele, tselluloosi hiigeltehase eriplaneeringule, Eesti Energia ja raudteede erastamisele jm? Väga lihtsalt. Inimesed võtavad kodanikena omaks “riikliku mõtlemise” ja hakkavad uskuma oma tinglike kohustuste primaati inimeseks olemise teadvustamise ja sellest tõigast tõukuvate kohustuste ees. Nad ei paista “endale ja teistele enam sellena, kes nad tegelikkuses on – inimestena –, vaid erisuguste, tinglike olevustena: aadlike, kaupmeeste, kuberneride, kohtunike, ohvitseride, tsaaride, ministrite, soldatitena [tänasel päeval parteilaste, ministrite, pangahärrade, politseinike, advokaatide, maaomanikena], keda ei seo enam tavalised inimlikud kohustused, vaid ennekõike ning kõige inimliku ees eelisjärjekorras – aadliku, kaupmehe, kuberneri, kohtuniku, ohvitseri, tsaari, ministri ja soldati kohustused.” (Tolstoi, Jumala riik… lk 329)

Nii nähtubki, et poliitik (parteimarionett?) on spetsialist, geenius, kelle päralt on müstiline teadmine, mis üldsusele kasuks tuleb (gnoosis). Talent “asju ajada” võimaldab tal olla täna tegev põllumajanduse edendamisel, homme võtta ette loodushoid ja ülehomme osta riigikaitse korras rahva raha eest kokku tanke ja lennukeid. Poliitikul on privileeg oma sõnu süüa ja meelsust muuta, millal aga tuju tuleb. Valitsemisküsimustes dementne rahvas on harimata ja diskussioonivõimeta. Temale jääb “demokraatia pidupäev”. Karja/valija ette seatakse lihtne valik – kas Trump või Clinton, kas Ansip või Savisaar, kas Putin või Navalnõi. Valik on sinu, otsusta ja räägi kaasa “ühiskondlikes küsimustes”! Ära ole passiivne pealtvaataja!

Ainult hüpnoos sunnib arvama, et Napoleon rääkis sügavamõttelisi asju

Tendentslik on siinkohal tõik, et demokraatia mängimisel on piir, millest kaugemale ei minda. Seepärast parteignostikud ei uurigi rahva arvamisi julgeoleku ehk välispoliitika küsimustes, vaatamata Kaljulaiu varem esitatud loosungitele. Oma panuse annab kanditaatide populariseerimisel ja “rahva tahte” kujundamisel kildkondlikke huve teeniv silmaklapistatud ning dualistlik meedia, sest “meie epohhi keskmine inimene omab selle ajalehe arvamusi ja arutlusi, mida ta loeb igal hommikul …” (N. Berdjajev, Inimese orjusest …, lk 73) “Sõna kuulamist” ei nõua meilt mitte reainimesed nagu me ise, vaid “suured ülemused”, “rahvasaadikud”, kes on oma otsustes vabad – keda ei seo mandaat ja kes evolutsiooniliselt kõrgemalt arenenud eriliste vaimuandidega õnnistatud ja progressiivselt argumentivate gnostikutena võivad oma arusaamu kaasajastada, ja me ei pane märkamagi, et “niinimetatud suured riigi- ja poliitikategelased ei rääkinud midagi tarka, need olid tavaliselt üldised mõtted, keskmisele inimesele kohaldatud banaalsused˂…˃ Ainult hüpnoos sunnib arvama, et Napoleon rääkis sügavamõttelisi asju.” (Berdjajev, Inimese vabadusest… lk 162-163)

Üks kahest: kas inimene või riik

Inimene kui indiviid ja riik kui selline on kaks teiseteisele vastandlikku ja reaktsioonilist ollust, mis koos olla ei kannata ja saavad eksisteerida üksi teineteise arvelt. Mida rohkem inimest, seda vähem riiki, mida rohkem riiki, seda vähem inimest. Max Stirner kirjutas 1844. a: “Riigi jaoks on hädavajaline, et kellelgi poleks oma tahet; kui oleks ühel, siis peaks Riik ta välja arvama  (luku taha panema või maapakku saatma); kui oleks kõigil, tuleksid nad toime ilma Riigita. Riik ei ole mõeldav ilma härrade ja orjadeta.  <…> Seepärast meie kaks, Riik ja mina, oleme verivaenlased“ (Der Einzige und sein Eigentum). Riigi ja inimese suhe on alati ekspluataatori ja ekspluateeritava, isanda ja orja suhe. Vene mõtleja Lev Tolstoi võtab probleemi “Путь жизни’s” kokku: “Inimesed teavad, mida loomakarjal tarvis läheb ja kuidas teda paremini karjatada. Kuid hobused, lehmad ja lambad ei või ise ennast karjatada, kuna nad on kõik oma loomult ühetaolised. Niisama ühetaolised on ka inimesed. Kuidas siis ühed inimesed saavad teistele käske jagada ning sundida neid elama nii, nagu see neile parem paistab?”

“Riiklikult mõtlevad” inimesed (“riigimehed”) osutuvad võimunäljas psühhopaatideks, “rasvaste lihapottide” ümber tiirlevaiks kärbesteks, kes tikuvad selle asemel, et enda elu korda seada, rahvast karjatama.  Juba psühholoogiast johtuvalt on hierarhiatipus ikka agressiivsem, rahva halvemik, mitte paremik, valejumalate kummardajad, kelle jaoks on inimene vaid abinõu, materjal, mitte siht. Ilma range subordinatsioonita, selge visioonita ei püsiks kontiinum koos. Me oleme olukorras, kus Ülo Vooglaiu sõnul inimväärikust “häbistavates tegudes normaalne inimene ei osale” ega võta enam osa valimistepalaganist, kus rahvas võõrdub riigimüüdist. Et pohmelusest toibuvate inimeste tarbeks elektoraadi ja võimu vahelist sügavikku tasandada, korraldab “meie” Riigikogu lahtiste uste päevi, parteidele eraldatakse raha oma “maailmavaate” tutvustamiseks valijaile, koolides loetakse kodanikuõpetuse kursuseid, organiseeritakse arvamusfestivale “arvamusliidreiks” kutsutud agitaatorite vahelise diskussiooni tekitamiseks… Kuid inimeste teadvuses märkamatult toimuvat murrangut see kõik talitseda ei suuda. Talvele peab järgnema kevad ja “riik” (olgu see siis autoritaarne, demokraatiline, sotsialistlik või kapitalistlik) ning “rahvus” minema varasemate puuslike teed, sest viimased on vaid üks võimalikke inimeste sotsiaalse grupeerumise viise, et võõrutusprotsess valutult kulgeks.

Rainis Toomemaa

Foto: Free Expression Tunnel at North Carolina State University (Wikipedia Commons)