Ajaloo pettus: Kas Vana-Kreeka on väljamõeldis?

1. november 2018 kell 9:37



Hoiatus! Kui sina oled rahul teadmisega, et Vana-Kreeka (ehk Antiik-Kreeka) päriselt eksisteeris, siis palun mitte lugeda järgnevat artiklit. Unusta ära, et sa sellist pealkirja ja teksti üldse märkasid, sest siin võib olla võimalus, et artikli autor on peast segi. Aga kui sa oled valmis analüüsima alternatiivset perspektiivi ja ümber hindama oma tõekspidamisi, siis see artikkel on just Sinule mõeldud.

Artikkel põhineb John Le Boni podcastidel, intervjuudel ja videotel ning on järg eelnevale neljale “Ajaloo pettuse”-artiklile.

 

“Tead küll ju seda tuhandete aastate tagust aega, mil treenitud kehadega 50-aastased habemikud filosofeerisid ja sõid värskeid viinamarju. Jutt käib sellistest tegelastest nagu Aristoteles, Platon ja loomulikult Herodotos.”

On üpris tõenäoline, et sul on teistsugused uskumused või mitte-uskumused, kui enamikel inimestel sinu ümber. Olgu need siis tõekspidamised näiteks 9/11 või mõne muu suuremat sorti meediasündmuse osas, või olgu selleks mõningad teaduse väited nagu näiteks Kuu peal käimine, evolutsiooniteooria, hiiglaslik pöörlev pall, dinosaurused vms. On üpris suur tõenäosus, et sina ei usu midagi sellist, mida enamus usuvad või et sa usud midagi, mida sa ei peaks uskuma ühiskonna normide järgi.

Ma nüüd aitan sul veel ühest dogmast vabaneda ja kiigata järgmisesse jäneseurgu, juhul muidugi, kui sa seda soovid, ja see on seotud Vana-Kreekaga. Tead küll ju seda tuhandete aastate tagust aega, mil treenitud kehadega 50-aastased habemikud filosofeerisid ja sõid värskeid viinamarju. Jutt käib sellistest tegelastest nagu Aristoteles, Platon ja loomulikult Herodotos. Sa ehk juba taipad, kuhu me selle jutuga liigume. Jah, siit järgnevad asitõendid, mis viitavad sellele, et kogu Vana-Kreeka on ehk väljamõeldis.

Seda infot võib olla raske vastu võtta, eriti neil, kes on ülikoolis õppinud ajalugu, filosoofiat, sotsioloogiat ja teisi aineid, mis on Vana-Kreekaga tihedalt seotud. Kuid asitõendite ja loogika vastu on raske vaielda, ning just neid esitab Austraaliast pärit uurija John Le Bon.

Kas mäletad oma kuklas seda n-ö matrixi tunnet lapsepõlve ajaloo tunnist, kui õpetaja rääkis iidsetest või antiikaegadest ja sa mõtlesid, et huvitav, kuidas seda kõike on tõestatud või uuritud, kuid kandsid selle mõtte maha, sest targad teadlased ja õpetajad ju ütlevad, et see kõik oli nii ja see on ammu tõestatud.

Le Bon on viimased kaks aastat uurinud „ajaloo pettust” ja üritanud tulutult leida esmaseid allikaid meile jutustatud lugudest ning selle tulemusena jõudnud üpriski kindlale järeldusele – neid esmaseid allikaid polegi olemas: Kui see, mis ma väidan on tõsi, siis on tegemist väga olulise avastusega. Samamoodi, kui me avastame, et peavoolumeedia valetab süstemaatiliselt ja et teadus polegi selline, nagu meile seda esitletakse, nt evolutsiooniteooria pettus. Kui selgub, et ajaloos saame tõendatult tagasi minna ainult mõnisada aastat, siis see on oluline avastus kogu inimkonna jaoks.

Kui uurida kuulsaid ajaloo-tegelasi Wikipediast, siis me leiame sealt tohutu hulga viiteid, aga enamus neist pärinevad ainult paari-kolmekümne aasta tagusest ajast. Kui me soovime näiteks lugeda midagi ajaloo isa Herodotose kohta, siis meeleldi loeksime tema enda kirjutatut. Kuna me ei oska vanakreeka keelt, siis parim, mis me teha saame, on lugeda tõlketöid, mida oleks võimalik üle kontrollida ehk me sooviks teada, kus on see algne raamat ehk allikas. Käies läbi mitmeid raamatuid, dokumente ja pdf-e, ei ole me võimelised üles leidma esialgset Herodotose raamatut.

See, et Herodotose tekstide originaalallikaid pole olemas, võib olla raske asi, mida aktsepteerida. Kuidas on võimalik, et 18.-19.-20. sajandil on avaldatud raamat raamatu järel, mis räägivad Herodotosest, aga mitte ükski neist ei ütle, kust on pärit see originaaltekst? Ja miks pole mitte keegi varem seda märganud ja neid küsimusi esitanud? Need on väga head küsimused ja me ei oska neile vastata. Küll aga saame me esitada teile olemasolevad allikad ja tõlked, kust saame selgelt välja lugeda, et originaaltekstile viited puuduvad. Seega kust pärineb see info?

See, et meie oleme siin, ei tõesta, et ajalugu ulatuks tagasi rohkem kui 400 aastat. Kiviaeg, pronksiaeg jne – me saame seda ainult uskuda. Enamus inimesed usuvad, et inimtsivilisatsioon on tuhandeid aastaid vana, aga kui paljud oskavad nimetada kui vana on vanim raamat, mis nad lugenud on? 100 aastat? 200? Kui teemasse süveneda kriitilise pilgu ja ilma igasuguste eelarvamusteta, siis mõistame kiirelt, meil pole mitte ühtegi tõestust, et ajalugu oleks vanem kui 400 aastat. Jääb mulje, et kes iganes seda maailma siin juhib, tegeleb suuremalt jaolt lugude välja mõtlemisega, sest tõestusmaterjale ajaloost pole või viitavad need ilmselgele võltsingule.

Oxyrynkose papüürus

Peavoolu ajaloo kohaselt pärineb vanim Herodotose tekstide esmane allikas Oxyrynkose papüüruselt. Aga probleem on selles, et need papüürused avastati umbes 120 aastat tagasi. Papüroloogid Grenfell ja Hunt Oxfordi ülikoolist avastasid need papüürused 19. sajandi lõpus ühes vanast maha jäetud prügilast Oxyrynkose linnast, Egiptuses. Väidetavalt olid need papüürused seal nõnda vedelenud tuhandeid aastaid. Need papüürused sisaldasid Herodotose ja mitmete teiste oluliste ajalootegelaste töid.

Ametlike allikate kohaselt pärineb kõige varasem viide Herodotosele u 200 a tagusest minevikust, mis viitab aga sellele, et võib olla 2000 aastat tagasi ei eksisteerinud ühtegi Herodotose tegelast. Kui meil pole ühtegi esmast allikat, siis kuidas me saaksime arvata, et 2000 aastat tagasi keegi selline eksisteeris? Kas on võimalik, et Vana-Kreeka on väljamõeldis?

Christopher Pelling (link 1, link 2) on kreeka ajaloo kuninglik professor (Regius Professor, kuningakoja asutatud tool – toim.) Oxfordi ülikoolis ja maailma üks juhtivaid eksperte Herodotose alal. Kui rääkida ametlikust ajaloost, siis Pelling on üks suuremaid nimesid, keda sel teemal kuulata. Järgnevad väljavõtted usutlusest Chris Pellinguga Herodotose teemal, mille leiad Youtube’ist:

Algselt me arvasime, et ta kirjutas oma lood ca 425 eKr, aga see daatum pole päris 100% kindel, kuid see on enam vähem täpne, ta kirjutas need pigem 5. saj lõpus eKr”.

JLB: Kui mina midagi sellist väidaksin, siis ma jätkaks oma lauset nõnda: „ja siin on asitõendid, miks ma nõnda arvan”. Aga kas prestiižne kuninglik professor esitab mõningadki asitõendid? Ei, ainus mis ta ütleb, et ajajärk on umbes 425 eKr, tsipa siia-sinna. Tundub, et ta teab millest ta räägib.

Ta kirjutas väga pika töö, selles väljaandes, mida me tänapäeval kasutame, on kokku 9 raamatut..”.

JLB: Kokku 9 raamatut selles väljaandes, mida me tänapäeval kasutame? Kas Herodotos endiselt täiendab oma tööd? Alustas 4 raamatuga aga täna on juba 9?

Seal on väga palju materjale, ta kirjeldab ajalugu juba esimeses lauses, „Historie” on kreeka keeles küsitlus ehk küsimused-vastused. Need on väga tähtsad küsimused, mida ta esitas, kui ta käis ümber maailma rändamas. Ta toob meieni igasugust infot maailma eri paikadest, kus ta reisis ja paikadest, kus ta väidab, et reisis”.

JLB: Oluline on mõista, et see kuninglik professor räägib lugusid, aga kordagi ta ei maini, kust pärineb see tekst, millest ta räägib. Ta väidab, et Herodotos elas ca 2400 aastat tagasi aga kust ta teab mida ta sel ajal kirjutas? Seega meie küsimus on, et miks peaks keegi uskuma ühtegi sõna sellest nonsensist kui meile ei ole esitatud mitte ühtegi asitõendit sellest, et kuidas me teame mis räägiti 2000 aastat tagasi?

Tema rännakutel on tohutu geograafiline ulatus ja ta toob kokku kõik need küsitlused ühe sõna ja ühe teosega, mida ehib sõna „Historie”. Ta räägib inimeste imelistest tegudest ja see kõik kokku moodustab ajaloo. Ta räägib ka sündmustest, eriti ühest konkreetsest sündmusest ja põhjustest, miks need kaks jõudu sõdima hakkasid, need kaks jõudu on ida ja lääs, pärsialased ja kreeklased”.

JLB: Mõelge korra sellele, meile jutustab üks autoriteet ühe teise autoriteedi kirjutistest, mis räägib ühest suurest sõjast. Aga ta pole endiselt öelnud, et kust ta võtab kogu selle loo. Üks lugu teise peal, mis räägib suurest sõjast lääne ja ida vahel, kust küll me varasemalt midagi sarnast oleme kuulnud suurest sõjast lääne ja ida vahel?

Teda on filmitud kontoris ja tema selja taga on hunnik raamatuid, tüüpiliselt sellised salvestused tehaksegi kontoris nii, et selja taga oleks raamatud või lausa terve raamatukogu. See jätab kõnelejast targa mulje, kindlasti käib mõtetest läbi sõna „autoriteet”. See mees tundub väga tark, ta räägib meile lugusid kellestki, kes elas 2000 aastat tagasi aga ta ei esita meile ühtegi asitõendit ega ütle ka meile, kust meie neid leida võiksime.

Me peame teda esimeseks ajaloolaseks aga ta polnud esimene, kes nii pikka narratiivi kirjutaks..“

JLB: Kas olete kuulnud või näinud filme spartalastest ja nende veristest võitlustest? Kust kõik need lood pärinevad? Meie vana sõber Herodotos on ka nende lugude taga. Kõige olulisem, mis me siit teadvustama peame on, et kuninglik professor võib vabalt nende raamatute taustal meile lugusid rääkida sellest, mis toimus 2000 aastat tagasi ilma, et keegi küsiks, kust need lood pärit on või kust saaksime me näha nende lugude algallikaid. Kas need lood pärinevad papüürustelt, savitahvlitelt või kas kusagilt leiti mingi raamat jne?

Sa võid ju öelda, et lühikese video jooksul ei jõuagi kõiki allikaid nimetada aga ta ei nimeta neid allikaid mitte üheski videos. Tegelikult on üldse nii, et kui ajaloost rääkida, siis algallikaid ei soovita üldse avaldada, vahet pole, mis teemast jutt käib. Oluline on ka mõista, et siinkohal ei maksa enam mitte ühegi professori või muu eksperdi arvamus, kui nad ei viita või ei näita meile originaali ehk esmaseid allikaid. Vahet pole kas ta on õppejõud Oxfordis või kusagil mujal, sest tavainimene ei vaja ajalookraadi, et esmaseid allikaid näha. Isegi väike laps saab aru, et kui esmaseid allikaid pole, siis võib sama hästi tegemist olla muinasjutuga. Kui Herodotos päriselt eksisteeris, siis peaks olema igal inimesel võimalus seda iseseisvalt tuvastada ilma akadeemikute abita, sest meil on kasutada internet. Kui oletada, et esmane allikas on olemas, siis miks on seda nii keeruline leida? Loogilisem on, et seda esmast allikat polegi olemas. Kui me tahame teada saada tõde Herodotosest, siis soovime me näha ainult tõestusmaterjale, mitte kuulata akadeemikuid muinasjutte vestmas. Need eksperdid, keda meile näidatakse ei ole ise lugenud esmaseid allikaid vaid teisejärgulisi allikaid ja nii on nad saanud ajaloo ekspertideks.

Et saada ajaloo kraad, ei pea sa selleks lugema Herodotose või Homerose esmaseid allikaid, see pole üldse vajalik. Et saada ajaloo kraad, siis sa ei pea isegi õppima ladina või vanakreeka keelt, mis sest, et enamus tegelased, keda nad õpivad, kirjutasid kõik oma tekstid ladina või vanakreeka keeles. Et saada see kraad, piisab ainult, kui lugeda kellegi tõlkeid teisejärgulistest allikatest. See tähendab, et nendel ekspertidel on kasutada need samad allikad, mida igaüks saab netist alla laadida ja nendes allikates pole viiteid originaaltekstidele.

 

Aga mis värk on Colosseumiga?

Jah mis värk sellega on? Väga hea küsimus. Aga mine tee ise väike kodutöö ja uuri välja, mille põhjal meile räägitakse, et Coloseum on X tuhat aastat vana, vaata kuhu sa välja jõuad.

Ma ei tee nalja, kui ma väidan, et mitte keegi ei uuri seda teemat, see on täiesti uurimata valdkond. Minu uurimustöö ei tähenda, et Herodotos poleks mitte kunagi eksisteerinud, küll aga tõestab, et meil pole mitte ühtegi tõestust, et ta oleks eksisteerinud. Kas kogu ajalugu on ainult mõnisada aastat vana, mitte ka seda, aga siin on väga suur võimalus, et kogu ajalugu on ümber kirjutatud 200-300 aastat tagasi, sest varasemaid allikaid meil pole.

Kõlab liiga ulmelisena, et olla tõsi? Loe edasi – luban, et alles läheb huvitavaks.

 

CODEX SINAITICUS JA CODEX VATICANUS ehk kas Piibel on vaid 200 aasta vanune?

Sir Frederic G Kenyon (1863-1952) oli briti paleograaf, piibliuurija ja klassikaline filoloog, kes töötas aastatel 1889-1931 Briti Muuseumis, aastatel 1917-1921 oli ta Briti Akadeemia president ning kõigele lisaks oli ta lõpetanud ka Oxfordi ülikooli.

Me elame ajal, mil meile on kätte saadavaks tehtud väga paljud raamatud, sest keegi skännib neid ja laeb üles aadressile www.archive.org, nii et igaüks saab hakata uurijaks. See tähendab, et meie kasutada on rohkem infot, kui maailma parimatel uurijatel ainult kolmkümmend aastat tagasi. Näiteks on meil võimalik lugeda Freddie Kenyoni raamatut, millest enamus pole kuulnud, pealkirjaga „Kreeka papüüruste paleograafia” (1899), mille leiad aadressilt: https://archive.org/details/cu31924024493649.

„Palaeography of Greek Papyri“ esilehel on Freddie Kenyoni kohta kirjas: Briti Muuseumi käsikirjakogu hoidja assistent

Raamatu esimeses peatükis on kirjas:

Paleograafia kui teadus, mis uurib papüürustele kirjutatud kreeka tekste, on üpris hiljutine nähtus. Kreeka paleograafia sai alguse praktiliselt 60 aastat tagasi, alustades uurimist 5. sajandil enamjaolt paberile ja pärgamendile kirjutatud tekstidest. Isegi kaks suurt koodeksit, mis täna seisavad pärgamendile kirjutatud Kreeka käsikirjade esirinnas, ei olnud tollel ajal paleograafidele saadaval; sest Codex Vaticanust (Vatikani koodeks) hoiti häbelikult üksildasena Vatikani raamatukogus ja Codex Sinaiticust (Siinai koodeks) ei olnud tol ajal veel avastatud. On tõsi, et mõningad näited Kreeka kirjutistest papüürustel on olnud teada 18. sajandi lõpust; aga need kõik, va. söestunud (ja vaid osaliselt loetavad) papüüruste rullid Herculaneumist, ei sisaldanud kirjanduslikke töid, olles vaid isoleeritud dokumendid, või grupp dokumente, millel polnud omavahel mitte midagi ühist ega mingit seost tuntud pärgamendi käsikirjadega. Vahetult enne käesoleva sajandi (19. sajand – toim.) selgroogu hakati aga suuremas koguses papüüruseid leidma Egiptusest ja nende seas oli mitmeid, mis sisaldasid kirjanduslikke töid.“

Alles viimase 20 aasta jooksul on hakanud meile voolama täielikult säilinud töid, ja ainult viimase 7 aasta jooksul on meil õnnestunud saada pidev ülestähendus tegelastest ja Kreekas kirja pandud arengutest, ajal, mil papüürust kui materjali kasutati kirjutamiseks“.

See tähendab, et ametlik papüüruste ekspert ja Briti Muuseumi käsikirjakogu hoidja assistent kinnitab 1899. aastal ilmunud raamatus, et papüürused on leitud alles viimase 20 aasta jooksul ehk jutt käib 19. sajandi lõpust. See tähendab 140 aastat tagasi me ei teadnud mitte midagi varasemast ajaloost. Aga nüüd on õnneks kanalid lahti läinud ja tuhandeid aastaid vana info voolab meieni.

Ta viitab konkreetselt Codex Vaticanusele ja Codex Sinaiticusele. Teisisõnu: enne 1840ndaid aastaid polnud ekspertidel mitte mingit juurdepääsu kahele SUURELE koodeksile. Ekspertidel polnud võimalik isegi kinnitada, kas need üldse eksisteerisid.

Codex Vaticanus

Codex Sinaiticus

Miks on need Codex Vaticanused ja Sinaiticused niivõrd tähtsad, küsid sa. Kas sa oled kuulnud ühest raamatust mida võib leida hotellidest või mille ümber pühapäeviti mõned inimesed kogunevad?

Piibel! Nimelt neid kahte koodeksit peetakse piibli tekstide algallikateks. Kas oled kuulnud, et piibel pidavat olema 2000 aastat vana? Briti Muuseumi käsikirjade assistent valdaja kirjeldab 1899. ilmunud raamatus, et kuni 1840ndate aastateni paleograafid ehk eksperdid ei pääsenud neile ligi. Vaticanust hoiti peidus Vatikanis ja Sinaiticust polnud veel (taas)avastatud.

Kui sa sellest mitte midagi varem ei teadnud, siis võiksid mõelda, et mis vahet sellel on, milles on probleem, ilmselgelt olid neil olemas muud allikad piibli tekstidele. Piibli pettus, nagu mulle seda meeldib nimetada, omab minu südames sooja kohta.

Leia üks lihtne inimene, kes väidab, et tema ei usu Jumalat või piibli tekste ja küsi talt mis sa arvad kui vana on piibel? Tõenäolisel vastab ta, et piibel paartuhat aastat vana, isegi kui ta ei usu piiblit või Jeesust. Ja kui sa vastaksid sellele inimesele, et sa ei usu (sisesta omal valikul sõna) teadust, olgu selleks evolutsiooniteooria, hiiglaslik pöörlev pall või dinosaurused vms, siis ta arvaks, et sa oled mingi usuhull. Aga kui sa vastad, et tead, ma arvan, et ka piibel on petekas, vaata mis siis juhtub. Ta küsib mis mõttes petekas ja sa vastad jah, ma arvan et see leiutati millalgi 1850. aasta paiku. Siis läheb ilmselt sellel inimesel juhe täiesti kokku, sest sa pead kas uskuma teadusismi või piiblit. Ja kui sa vastad, et tead, mõlemad versioonid on naeruväärsed ja las ma esitan sulle oma asitõendid, miks ma nõnda arvan. Siis on game over, sest tal on juhe koos ning ta ei viitsi seda ilmselt edasi kuulata.

LK 3 saame lugeda: „Esimene Kreeka papüüruste avastamine kaasajal leidis aset Herculaneumis 1752. aastal. Enne seda olid ainsad teadaolevad papüürused üksikud säilmed keskajast. Kirjad, paavsti bullad ja munitsipaalarhiivid, mis olid ladina keeles kirjutatud papüürustele, leidusid enamjaolt Itaaliast; aga Kreekast oli olemas ainult pisikesed leiud ja need olid äärmiselt halvas seisukorras“.

Seega ta ütleb taaskord, et kuni aastani 1752 kui nad avastasid papüürust Herculaneumist, et enne seda neil polnud Vana-Kreeka papüüruseid. See info tuleb otse eksperdilt.

Papüüruste villa

Wikipedia andmetel avastati 18. sajandil Herculaneumi villast üle 1800 papüüruse, mis olid karboniseeritud Vesuuvi mäe purske tagajärjel aastal 79 pKr. Mõtle kui huvitav, nad avastasid 18. sajandil papüürused, mis pidasid vastu tänu vulkaani purskele. Kui vulkaan purskas ja hävitas elamud ning inimesed hukkusid, siis papüürused vastupidiselt hävingule hoopis säilisid. See on ametlik lugu mitte kellegi teooria, huvitav miks nendest imelistest vulkaanist pääsenud papüürustest meile koolis ei räägita?

Wikipedias on ka kirjas, et 1752. aastal Bourboni kuningliku perekonna töölised kogemata avastasid selle, mida me täna teame kui Papüüruste villat. Võimalik, et villa alumine sektsioon on endiselt kinni maetud.

LK 4

Vahepeal avati veel olulisem kaevandus aastal 1778, tänu avastustele Egiptuses, kus ilmselt Fayyumi provintsis leiti kuni 50 rulli papüürust. Kohalikud kes need avastasid pakkusid need ühele ärimehele, kes ostis huvi pärast ühe ära aga ta polnud teistest huvitatud. Peale seda põletasid kohalikud need papüürused ära, sest need haisesid kohutavalt“.

LK 7

1896-7Briti Muuseum omandas papüüruse, mis sisaldas märkimisväärseid osasid Bacchylidese oodidest; Genfist pärit M. Nicole sai enda valdusesse väikeseid aga huvitavaid fragmente Menanderi komöödiast; aga hr Grenfell ja Hunt, olles kaevetöödel Behnesas (Oxyrynkoses), Egiptuse Uurimis Fondi tellimusel, avastasid hunniku papüürust, mille kvaliteet teeb silmad ette isegi Arsinöe ja Socnapei Nesuse suurtele avastustele. Tuhanded avastatud papüürused, nende seas ka tohutud mitte kirjanduslikud rullid ideaalses seisukorras; ja palju hinnalisem ja ahvatlevam hunnik fragmente kirjanduslikest töödest, nii tuntuid kui tundmatuid. Avastuste tervet nimekirja pole tänaseni avalikustatud, aga need sisaldavad kuulsaid „Meie Issanda sõnu“ ja fragmente autoritelt nagu St. Matthew, Sappho (ilmselt), Thukydides, Sophokles, Plaaton ja mitmeid teisi, sh ka vältimatu Homeros. Võime kindlalt ennustada, et selle hooaja saaki on väga raske ületada järgnevatel aastatel.“

Teisisõnu kirjutab papüüruste ekspert, et see need papüürused mida Grenfell ja Hunt Oxyrynkoses avastasid, on suurim leid ajaloos, sh on see esmane allikas Herodotose tööle, ning toonitab, et see papüürus avastati 19. sajandi lõpus. Kuidagi moodi on see esmane allikas aga mingid tõlked on väidetavalt olemas olnud ka varasemalt.

Wikipedias saame Codex Vaticanuse kohta lugeda järgmist:

Codex Vaticanus (Vatikani raamat) on üks vanimaid säilinud kreeka piibli (Uus ja Vana Testament) käsikirju, olleks üks osa Suurest neljast untsiaal koodeksist. Koodeks on saanud oma nime Vatikani raamatukogu järgi, kus ta on olnud kindlas kohas kaitse all vähemasti 15. sajandist alates. See on kirjutatud 759 pärgamendi lehele untisaal kirjas ja ta on paeograafiliselt hinnatud pärinema 4. sajandist pKr“.

PS! Me ei võta Wikipediat kui tõe allikat aga meie kasutada on piibli eksperdi ja Briti Muuseumi käsikirjakogu hoidja assistendi enda raamatud.

Wikipedia: „Enamus tänased teadlased peavad Codex Vaticanust üheks parimaks Uue Testamendi Kreeka tekstide allikaks ning Codex Sinaiticus on tema ainus konkurent. Kuni Constantin von Tischendorfi Sinaiticuse tekstide avastamiseni oli Codex Vaticanus rivaalitult parim. Seda kasutasid Westcott ja Hort kui algmaterjali oma väljaandes „Algupärane kreeka keelne Uus Testament“ aastal 1881. Kõige enim müüdud kreeka keelne Uus Testament põhineb enamjaolt Codex Vaticanusel. Codex Vaticanust peetakse „vanimaks säilinud piibli koopiaks“.

Freddie Kenyoni raamatust saame lugeda, et neid koodekseid ei lubatud ekspertidel uurida enne 1850ndaid aastaid. Seega me ei tea mis seal kirjas oli enne 1850ndaid ja eksperdid kinnitavad, et nemad ka ei tea. Meile üritatakse väita, et see raamat on tegelikult palju vanem ja nad on selle teada saanud paleograafiliselt. See tähendab, et keegi uurib neid kirju või papüüruseid ja siis võrdleb teiste dokumentidega teatud ajast ning annab oma hinnangu mis ajast kõnealune dokument pärineb. Paleograafia on tegelikult väga hämar teadus, isegi mitmed eksperdid on kinnitanud, et paleograafia pole täppisteadus. Ennekõike tuleb meeles pidada, et eksperdid kordavad teiste ekspertide jutte ega tegele päris uurimisega iseseisvalt. Ja tavainimesed uurivad neid teemasid veel vähem ning põhimõtteliselt usuvad mida iganes eksperdid väidavad.

Wikipedia: “Enne 19. sajandit ei lubatud mitte ühtegi teadlast uurima Codex Vaticanust ja teadlased ei omistanud talle ka mingit väärtust, tegelikult kahtlustati, et see interpoleeriti ladina keelsetest tekstidest. John Mill kirjutas oma teoses Prolegomena (1707): “in Occidentalium gratiam a Latino scriba exaratum” (ladina keelt kasutava kirjutaja poolt). Ta ei uskunud, et käsikirjade võrdlemises oleks mingit väärtust“.

Seega Wikipedia kirjeldab sama, mis Kenyon oma raamatus: piibli koodekseid ei peetud oluliseks mida uurida enne 1850ndaid aastaid. Jutt käib siis kõige olulisemast raamatust, millel põhineb piibel.

PS. Ma tean väga hästi seda lugu, et tekste kirjutati käsitsi ümber ja nõnda jõudis piibel trükikunsti loomiseni ja seal edasi meile, AGA neid konkreetseid viiteid ja allikaid selle toimumise tõestuseks peab tiku tulega taga otsima.

Wikipedias seisab Codex Sinaiticuse kohta nii:

Codex Sinaiticus ehk “Siinai koodeks” on üks Suurest neljast untsiaal koodeksist, iidne käsitsi kirjutatud koopia Kreeka Piiblist. Seda koodeksit hinnatakse kui ajaloolist varandust.

Koodeks on Alexandria teksti tüüpi käsikiri, mis on kirjutatud 4. sajandil untsiaal tekstina pärgamendile. Teadlased peavad Codex Sinaiticust üheks parimaks Uue Testamendi kreeka keelseks tekstiks üheskoos Codex Vaticanusega. Kuni Constantin von Tischendorfi Sinaiticuse tekstide avastamiseni oli Codex Vaticanus rivaalitult parim.

Teadlased hakkasid Codex Sinaiticusele tähelepanu pöörama 19. sajandil Püha Katariina kloostris Sinai poolsaarel, lisa materjale avastati 20. ja 21. sajandil. Kuigi osati on koodeks hajutatud nelja raamatukokku üle maailma, kuulub enamus käsikirjast Briti Muuseumile Londonis, kus ta on avalikult välja pandud. Alates koodeksi avastamisest, on Codex Sinaiticuse uurimine osutunud teadlastele kriitiliselt kasulikuks piibli tekstide analüüsimisele“.

Ametlik lugu sellest, kuidas Codex Sinaiticus avastati on väga sarnane sellele, mida me varasemalt kuulsime: mungad põletasid vana risu kui Constantin von Tischendorf lihtsalt sattus olema seal kandis ning tal õnnestus saada endale üks koopia, mille ta koju viis. See toimus samuti 1850ndatel aastatel. Natuke meenutab seda lugu, kuidas 11. septembril avastati hoonete rusudest lennukid kaaperdanud tegelaste passid. 

 

Freddie Kenyon on kirjutanud veel ühe raamatu aastal 1896, milles ta räägib piibli koodeksitest, sest tema oli piibliteadlane. Järgnev lõik pärineb raamatust Our Bible and The Ancient Manuscripts“ (Meie piibel ja antiik käsikirjad), kus Kenyon räägib Codex Sinaiticusest ja Codex Vaticanusest:

LK 127-128 (https://archive.org/details/ourbibleancient00keny) :

Lisaks sellele, et Codex Sinaiticus on üks vanimaid, on ta ka üks olulisemaid tekste Uues Testamendis. Mitmes lõigus on samaaegselt juttu ka Codex Vaticanusest, võimaldades nõnda ilmselgelt paremat lugemist kui hilisemates vigastatud käsikirjades. Westcott ja Horti analüüsi põhjal pärineb peaaegu kogu tekst Süüria-eelsest ajast: aga ta ei ole täiesti puhas Lääne ja Alexandria elementidest. Aga mitmed Sinaiticuse osad on kirjutanud sama inimene, kes on kirjutanud Vaticanuse. Seda fakti tunnistavad kompetentsed teadlased, kellel on olnud võimalus seda hinnata, viitab, et mõlemad koodeksid pärinevad mingil määral samast allikast; aga samal ajal on ilmselge, et mõlemad pole üksteise pealt kopeeritud, nii, et nende tunnistuste sõltumatus ei ole tõsiselt kahjustatud“.

Mõelge korra sellele, nad tunnistavad avalikult, et üks ja sama inimene on kirjutanud Sinaiticuse ja Vaticanuse aga samal leheküljel Kenyon ütleb, et kuna nad on veidi erinevad üksteisest, siis nad ei saanud pärineda ühest ja samast originaalist. Ta tunnistab, et Vaticanus, mida ei lubatud uurida enne 1850ndaid ja Sinaiticus, mis avastati umbes samal ajal, et vähemasti osad sellest on kirjutatud sama inimese poolt. Jutt käib piiblist.

Piibel, Tartu, 1847 (kultuurimälestis, muinsuskaitse all)

3 Piibli-teemalist küsimust

Vastab: Tartu Ülikooli usuteaduskonna vanemteadur Lea Altnurme

1. Kust pärinevad Piibli tekstid?

Piibel on kahes osas: Vana Testament ja Uus Testament. Need omakorda koosnevad paljudest erinevatest tekstidest, mis tekkisid pika aja jooksul. Vana Testament kujunes peaaegu tuhande aasta vältel (8. saj eKr – 1. saj pKr). Vana Testamendi tekstid pärinevad Iisraeli ja Juuda kuningriikidest ning Pärsia impeeriumi Juuda provintsist, enamasti Jeruusalemmast. Tekstide sisu tugineb juutide suulisele traditsioonile, mida hakati hiljem kirja panema, aga materjali võeti üle ka vana-ida teistelt rahvastelt.

Uue Testamendi tekstid tekkisid esialgu eraldiseisvatena kristlikes kogudustes. Eraldiseisvad tekstid pandi kirja ja koondati kogumikeks alates 1. sajandist pKr. Kogumikena hakati neid kasutama ja levitama. Kaanon ehk pühakiri kujunes välja 2-4 saj. pKr.

2. Millal need tekstid avastati?

Neid tekste pole avastatud, need on pidevalt käibel olnud. Avastatud on vanu käsikirju, mis olid mingil ajal maha maetud (Qumrani, Nag Hammadi leiud). Vanad käsikirjad sisaldavad ka tekste, mis pole hilisemasse kaanonisse võetud. Kaanon on pühade tekstide kogu. Iga religioosne tekst pole kanooniline st. püha.

3. Kui vana on esimene eestikeelne piibel ja kuidas me seda tõestada saame?

Enne täieliku eestikeelse piibli ilmumist oli sellest tõlgitud erinevaid osasid, Uus Testament lõunaeesti keelde 1686. Aastal 1739 avaldati täielik piibel eesti keeles 6015 eksemplaris. Selle eksemplare on säilinud.

 

Tekst: John Le Bon (va. lühiintervjuu Lea Altnurmega)

Tõlkinud ja toimetanud: Hando Tõnumaa

 

Allikad: John Le Boni artiklid, videod ja podcastid, JLB koduleht, + lingid/viited artikli sees

Artikkel ilmus eesti keeles esmalt Telegrami 7. ajakirjas

 

PS. Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Suur aitäh kõigile, kes aitavad olulisi teemasid pildis hoida!

Unlimited MTÜ
EE497700771002818684

BITCOIN
1Hqjxbt8czHcENjDQan5GFL3Qssn4znpAr

DASH
XjUJswujDzLgSgg7Ly8bK6TEo1kwVzaKeV

BITCOIN CASH (BCH)
qp0gdarh8xtte8fygj2ehrud7h4gsugzeqlmamcx3s

ETHEREUM
0x9b67438a7a4cdd88edb14c2880e920a3cba692c6