Covidi sulgemistega valusalt pihta saanud inimeste lugusid tuleb koguda ja jagada

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

28. juuni 2023 kell 12:29



Foto: Pixabay / geralt

Rahvusvahelises ettevõttes töötanud ajakirjaniku ja inimõiguste eestkõneleja Thi Thuy Van Dinh selgitab Brownstone’i instituudi veebilehel 21. juunil avaldatud arvamusloos elulistele näidetele tuginedes, mis tegelikult on maailmas Covidi piirangute tõttu juhtunud. Traumaatilisi aegu saab sageli kõige paremini mõista lugude jagamise kaudu, kutsub ta inimesi üles rääkima oma lugu Covid Stories veebirakenduses.

 

Esiteks olin maruvihane, et päevakeskused, mänguväljakud ja kohalikud raamatukogud kästi sulgeda. Seisin pargis, vaadates kiike, mida mu üheaastane tütar armastas ja tundsin veenides nördimust. Mille nimel see minu lastelt ära võeti? Olen aastaid kohusetundlikult maksnud makse, et neid avalikke teenuseid ülal pidada. Olin nördinud, et läänes aktsepteeriti sulgemisi nii kergesti.

 

Lahkukistud perekonnad 

See vihane nõutus võimendus mõni kuu hiljem. Mu isa haigestus kaks päeva enne liikumispiiranguid minu kodumaal. Voodisse aheldatud, elas ta kaheksa kuud ilma ametliku arstiabita, siis suri. Ta oli vana ja nõrk, nii et meie pere soovis, et ta veedaks oma viimased päevad kodus ja maetaks kodukandis traditsiooniliselt, selle asemel, et lõpetada oma elu võõrastega, kes kannavad astronautide ülikondi ja saada seejärel Covidi tõttu tuhastatud nagu saastunud jäätmed.

Kui väga ma soovisin, et tema viimased päevad oleksid olnud tema jaoks vähem valusad! Kui väga ma soovisin, et mina ja mu lapsed oleksin saanud seal olla. Ma ei teadnud peale perekondlike ja kogukondlike koosviibimiste, nutmise ja lahkunu elust rääkimise muud viisi leinamiseks. Minusuguse võõrtöölise õigus perekonnale kadus ootamatult, maeti maha ja uhuti minema sulgemiste, piiride kinnipaneku ja vaktsiininõuete lõpututesse spiraalidesse “suurema heaolu” nimel. Mind koheldi halvemini kui kurjategijat. Neid nõudeid oli võimatu vaidlustada. See on pannud mind ärrituma ja muretsema oma laste tuleviku pärast.

Meil kõigil on mõni sarnane lugu, mis motiveerib meie edasisi otsuseid. Mõned neist on tehtud sundtingimustes. Teised parema tuleviku lootuses. Mu abikaasast ja minust said nn lukustuspõgenikud, kes kolisid teise riigi ossa, kus me nullist uuesti alustasime.

Paraku tean ma palju kurvemaid lugusid, mis paljastavad ametnike, haigla- ja hooldekodude töötajate, aga ka ülemuste ning paraku ka sõprade ebainimlikkuse.

Kusagil Kagu-Aasias suri külaturust sõltuv eakas paar pärast turu sulgemist nälga.

Suurlinnas elav mees saadeti nädalateks karantiinikeskusesse, kuna ta oli lähikontaktis Covid-positiivse kliendiga. Kui ta koju naasis, ei osanud keegi talle teada anda, kus asuvad tema vanaema ja ema, kes olid temaga koos elanud peaaegu 40 aastat. Tõenäoliselt olid nad surnud ja nende surnukehad tuhastatud.

Ühe positiivse Covid-testi tõttu viidi karantiinikeskusesse terve klassitäis, üle kolmekümne 3-aastase väikelapse. Vanemad tulid päevakeskusesse lastele järele ja leidsid, et lapsed on kadunud ning ilma vanemateta karantiini pandud.

Nelja lapse isal tekkisid raskekujulised krambid kohe pärast seda, kui tal kästi teha Covidi vaktsiin, aga ta tundis end õnnelikuna, et tal ei lastud surra ega julgenud kunagi milleski kahelda.

Siin, Põhja-Ameerikas tegi üks mu sõber vastu enda tahtmist Covidi vaktsiini, kui haigla ütles talle, et ta ei saa muidu külastada oma surevat ema. Mu sõber alistus, sest ta on inimene, laps ja ema.

Teise sõbra abikaasa kaotas vaktsiinist keeldumise tõttu töö, nii et nad olid sunnitud oma maja müüma ja teise piirkonda kolima.

Poeg “röövis” oma ema hooldekodust ja peitis metsas treilerisse, lihtsalt selleks, et tema eest hoolitseda ja temaga aega veeta.

Need lood on erinevatel tasanditel ja mõõtmetes väljakannatamatud. Neid tuleks kontekstualiseerida, et nende tegelik mõju oleks tunda, näiteks kui üksikisikutel ja kogukondadel pole voodiriideid, nälg tähendab nälga ja surma, veel miljonid tüdrukud on abiellumiseks liiga noored ja lapsed töötamiseks liiga väikesed… Need lood kummitavad mind, panevad mõtlema, kas me suudame pärast selliseid isiklikke ja kollektiivseid tragöödiaid maailma uuesti üles ehitada.

 

Inimesed, kellel ei ole häält

On miljardeid selliseid lugusid hääletutest, väikestest inimestest, kelle elu ja õigused ei olnud viimase kolme aasta jooksul olulised. Nad avastasid äkki, et rahvusvahelised institutsioonid ei hooli neist. Nad mõistsid, et, väited, et ÜRO peasekretär on “maailma rahvaste, eriti vaeste ja haavatavate inimeste huvide eestkõneleja”, ei vasta tõele. Peasekretär Antonio Guterres teatas 26. märtsil 2020 oma kaheastmelisest plaanist: “esiteks tõkestada Covid-19 edasikandumine nii kiiresti kui võimalik” ja “hoida seda allasurutuna, kuni vaktsiin muutub kättesaadavaks;” teiseks, “tehke koostööd sotsiaalse ja majandusliku mõju minimeerimiseks”.

Guterres teadis selgelt, et sulgemistel on sotsiaalne ja majanduslik mõju; sellegipoolest pidas ta piiranguid vältimatuks. Tema plaani viisid ellu peaaegu kõik valitsused, lüües üksteise järel lukku kõik riigid üle kogu maailma. Ta ei kutsunud riike üles neid enneolematuid erakorralisi meetmeid uuesti läbi vaatama. Ta ei seadnud kahtluse alla nende proportsionaalsust ja ülemäärast kestust, nagu on soovitatud ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo (OHCHR) suunistes, ega põhjuseid, miks WHO (Maailma Terviseorganisatsioon) loobus oma 2019. aasta pandeemiasuuniste kohaldamisest, milles soovitati hoiduda ebaeetilistest ja inimõigustevastastest pandeemiameetmetest. Siis otsustas ta tähelepanu pöörata mõnedele kõige ilmsematele mõjudele (1,6 miljardit õpilast kukkus koolist välja) ja jättis teised tähelepanuta (muud tervishoiuküsimused kui Covid, sotsiaalsed ja majanduslikud probleemid, inimõigused).

Ei, ta ei seisnud vaeste ja haavatavate eest! Sama valik tehti ÜRO üksuste vahel, mille lühendid, nimelt FAO, ILO, OHCHR, UNESCO, UNICEF, UNWOMEN, kes muu hulgas olid kunagi hea tahte ja inimõiguste sünonüümid.

Mind mõisteti hukka selle eest, et jäin sinna, kus ma olin, kui juhid, isehakanud filantroopid ja mu endised kolleegid kogunesid Glasgowsse kliimamuutusi käsitlevale COP26-le. Kaks aastat hiljem kahekordistas ÜRO süsteem uusi narratiive “keerulistest ülemaailmsetest kriisidest”, “kliimakriisidest” ja “pandeemiaks valmisolekust”, nähes ette, kuidas kulutada rohkem maksuraha ja tekitada rohkem võlgu, selle asemel et heastada tekitatud kahju. Kuidas oleks majanduse, kogukondade ja väikeettevõtete ülesehitamisega madala ja keskmise sissetulekuga riikides? Kuidas on lood laste õiguste, naiste õiguste ja inimõigustega? Esmatasandi tervishoid? Covidi reageerimise õiglane ja läbipaistev hindamine? Tõsiseltvõetav vabandus, et te meid alt vedasite?

WHO, kes on ilmselgelt ebakompetentne oma kehvade tulemustega Covidi [inimtekkelise katastroofi] ohjamisel, palub liikmesriikidel anda talle erakorralised volitused, et ta saaks järgmise “potentsiaalse” sündmuse ajal tellida rohkem sulgemisi, karantiine ja vaktsiininõudeid. Puhas teater.

Paljudes kultuurides on ebamugav jagada valu ja näidata välja oma emotsioone. Sageli jätame selle spetsialistidele, kellel on kohustus seda konfidentsiaalsena hoida. Olin seda nõuannet läänes professionaalset karjääri tehes järginud, kuid otsustasin rääkida oma kadunud isast ja vabatahtlikult olla ka kellegi teise hääl, selle eaka paari ja mehe oma, kes oma vanaema ja pere kaotas.

Kutsun teid üles jagama ja koguma Covidi lugusid oma võrgustikes ja kogukondades või uues Covid Stories veebirakenduses, mille eesmärk on paremini mõista piirangumeetmete kaasnevat kahju kogu maailmas. Paljud meist ei pruugi pärast neid kolme piinarikast aastat kunagi tunda õiglust ega kannatuste heastamist. Kuid neid lugusid arhiveerides peaksime suutma kuidagi kvantifitseerida mõningaid nähtavaid osi maailmale peale pandud tohututest kannatustest.

Loodetavasti need, kes tegid need põhjendamatud ja ebainimlikud otsused, kahetsevad neid ühel päeval. Need, kes on homsed otsustajad, peaksid aga enne individuaalsete õiguste mahasurumist kaks korda järele mõetlema. Need, kes valmistuvad tulevasteks poliitilisteks aruteludeks, peaks oskama ette näha selle tegevuskava mõju, mida nad otsustavad rakendada. Need, kes kahetsevad oma otsuseid ja tegusid, võivad tulevases kriisis käituda teisiti. Need, kes kannatasid, saavad oma eluga edasi minna. Koos tuleb öelda “Mul on kahju” ja “Mitte kunagi enam”.

Artikli autor Thi Thuy Van Dinh (LLM, PhD) on töötanud rahvusvahelise õiguse alal ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroos ja juhtinud partnerlusprojekte Intellectual Ventures Global Good Fundis.

 

Allikas: brownstone.org

 

Tõlkis Revo Jaansoo



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt