Koroona-kronoloogia paljastab: rahvatervis ja tõeliselt suurte valede kunst

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

9. november 2022 kell 16:31

Demokraatlikes riikides oli rahvatervis enne aastat 2020 seotud põhi- ja inimõigusi toetava narratiiviga, tähendas edu valjuhäälset ja siirast propageerimist, kogukonna kontrolli, teadlikku nõusolekut ja patsiendikeskse ravi tähtsust. Nagu Alma Ata deklaratsioonis 1978. aastal öeldi ja mida Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) üritas 2018. aastal korrata: inimestel on õigus ja kohustus osaleda individuaalselt ja kollektiivselt oma tervishoiu kavandamises ja rakendamises. Kuidas COVID-19 olukorda kardinaalselt muutis, analüüsib Revo Jaansoo. Artikli lõpus on avaldatud kronoloogia, mis näitab ilmekalt, kuidas esialgu täiesti mõistlik koroonanarratiiv mõne ajaga hüsteeriliseks paisus ja kaotas sideme reaalsusega.

COVID-19 avas tee uue meditsiinikorralduse tulevikule – see on olnud sotsiaalne platvorm, et teha eksperimente, kuidas uut rahvatervise-alast reageerimist saaks edukalt kasutada ära investorite huvides. Koroonapandeemia on olnud investoritele atraktiivne tänu selle tsentraliseerimisele ja tohututele võimalustele. Sellest suurepärane vahend paigutada patsientide investeeringuid avaliku ja erasektori partnerlustesse, mis on lõhkunud inimõigusi arvestava lähenemisviisi.

Tõde oli pikka aega ainus püsiv takistus rahvatervise ülemaailmse haldamise korporatiivsele käsikirjale ja rahaks tegemisele, see oli tülikas takistus, mis tuli kõrvaldada teistmoodi tõe rääkijate järjepideva halvustamise ja tsenseerimise kaudu, mida toetab hästi juhitud käitumispsühholoogia kampaania.

COVID-19 muutis korporatiivse kolonialismi taas auväärseks.

COVID-19 ja selle alternatiivreaalsus

Pealtnäha tundub COVID-19 olevat halb valik, hõlbustamaks ühiskonna lähtestamist. Arenenud lääneriikides on keskmine eluiga üle 75. Rasked juhtumid piirduvad üldiselt nendega, kelle eeldatav eluiga on ainevahetushaiguste ja rasvumise tõttu juba lühenenud. Riikidel, kes ei rakendanud jõulisi meetmeid oma rahva tegevuste piiramiseks ja vaesumiseks, näiteks Rootsi ja Tansaania, ei tabanud “kahjuks” pandeemia nagu ka neis riikides, kus kehtestati meditsiiniterrorismi lõksud.

Keskmine haiglaravi Ühendkuningriigis ja USA-s vähenes COVID-19 pandeemia aastatel. Liikumispiirangud laastasid majandust, suurendasid haiguste koormust ja soodustasid laialdast alatoitumust. COVID-19 “vaktsiinidest” polnud abi ka seetõttu, et nende kõrge manustamise tase inimestele ei mõjutanud rahvatervist märgatavalt paremuse poole. Vastupidi, COVID-i “vaktsiinidega” seotud teatatud suremus ja kõrvaltoimed on kõrgemad kui kõigil vaktsiinidel kokku 30 aasta jooksul.

Seega andis COVID-19 pandeemia ohtralt fakte, millega tegeleda, kuid võimaldas ka suurte valede töötamist. Neid oli vaja avalikkuse mõjutamiseks, aga ka selleks, et luua struktuur, mille raames saaks vastavat poliitikat rakendada.

Lühike nimekiri COVID-i valedest

Hirmu ja statistiliste andmetega mängides, neid kontekstist lahutades ning laialdaselt ja lakkamatult valeinfot levitades on rahvatervises üles ehitatud täiesti uus süsteem. Avalikkusele väidetakse järjekindlalt, et reageerimine COVID-19-le on olnud igati õigustatud ja seaduspärane ning nüüd tuleb masstestimiseks ja “vaktsiinideks” eraldada märksa enam raha, et olukord enam ei korduks.

Et tervishoiutöötajad järjepidevalt „õiget“ joont hoiaksid, on olnud vaja tutvustada hulgaliselt uusi dogmasid, mis ühelt poolt ei vasta kuidagi reaalsusele, teisalt on aga vastuolus sellega, mida kuulutati enne aastat 2020 ja mis oli kirjas WHO pandeemiajuhistes.

Nüüd peavad tervisetöötajad omandama järgnevad uued dogmad:

Haiguskoormust tuleks mõõta nn toorsuremuses ja see ei tohiks sisaldada selliseid näitajaid nagu kaotatud eluaastad. Seega, 85-aastase jaoks on hingamisteede haigustesse suremine, haiglate koormus ja ravi kiireloomulisus samaväärne 5-aastase malaariasse suremisega.
Sekkumise hindamisel ei tohiks arvesse võtta vaesusest ja tervishoiuteenuste piiratud kättesaadavusest tulenevat kahju keskpikas ja pikas perspektiivis. Matemaatiliselt modelleeritud ja infotehnoloogia skeemidega avalikkusele väidetud mõju sihtpatogeenile on ainus asjakohane mõõdik.
Asjakohane on teavitada üldsust ekslikult vanusega seotud riskidest ja suhtelisest haiguskoormusest, tekitamaks laastavat hirmu selleks, et saavutada vastavus rahvatervise direktiividele.
Haiguse leviku kasv kogukonnas järgib pigem eksponentsiaalset kõverat kui püsivat aeglustumist (nt Gompertzi kõver), kuna immuunsete inimeste osakaal on valdav.
Õpilaste distantsõppele sundimine kaitseb eakaid, kuid ei mõjuta elanikkonna vaesust.
Riidest maskid ja kirurgilised maskid aitavad tõhusalt peatada aerosoolsete viiruseosakeste edasikandumise, kõiki maskidega tehtud kontrollkatseid (mis näitavad pigem nende negatiivset mõju) tuleb järjepidevalt ignoreerida.
Organismi loomulik immuunsus on eeldatavasti kehv ja lühiajaline, samas kui S-valgu mRNA geeniteraapiad tekitavad palju tugevama immuunsuse.
Immuunsust on kõige parem mõõta antikehade kontsentratsiooni, mitte T-rakkude vastuse või kliiniliste tulemuste järgi.
Teadlik nõusolek ei tohiks sisaldada teavet tõendatud riskide kohta, kuna see võib soodustada “vaktsiinikõhklust” ning vähendada farmaatsiafirmade kasumit.
Asjakohane on soovitada rasedatele uut tüüpi vaktsiini ilma toksikoloogiliste uuringute või pikaajaliste tulemuste andmeteta.
Sõltumata lapse õiguste konventsioonist (kõigis lastega seotud toimingutes /…/ seatakse esikohale lapse parimad huvid) on eakate kaitsmiseks asjakohane süstida lastele preparaate, millel puuduvad pikaajalised ohutusandmed ning mille ohutust ei ole tõendatud.
Pandeemiad on muutunud sagedasemaks ja surmavamaks, hoolimata kaasaegse meditsiini arengust, mis näitab vastupidist.

Nende rahvatervise seisukohtade kahtluse alla seadmine tähendaks kogu ametliku rahvatervise poliitika kahtluse alla seadmist. See seaks ohtu tööhõive ja kogukonna toetuse ning põhjustaks ilmaasjata stressi.

Väljapääs oleks valetamise lõpetamine

Eelnenud põhimõtete mitteaktsepteerimist peeti piisavaks tervishoiutöötajate halvustamisel ja nende töölt lahkuma sundimisel, seda peaasjalikult lääneriikides. Kahjuks on tegu rahvatervise ilmselge tagasipöördumisega, mis hävitab senistes terviseprogrammides sätestatud eesmärke, näiteks lastele ravimite manustamist kolmanda maailma riikides.

Väljapääs sellest olukorrast oleks lihtsalt valetamisest keeldumine ja teiste valede varjamisest loobumine. See võib tunduda enesestmõistetav, kuid ilmselgelt ei ole see nii. Arenenud lääneriikides on inimesed paraku juba süsteemi orjad ning töö ja sissetulekute kaotamise hirmus minnakse nende valedega kaasa või ei avaldata avalikult oma arvamust.

Kas poleks väärikam varakult lahkuda selle kultusliku (meditsiini)süsteemi järgijate ridadest ja elada oma südametunnistuse järgi?

Väide, et „me pidime kehtestama COVID-19 piirangud ja sekkumised, sest me lihtsalt ei teadnud sellest viirusest enne midagi ja meil ei olnud muud võimalust“ on praegu väga levinud.

Aga milline on üldse õigustus kehtestada poliitikat, mille kohta me kindlalt teame, et see hävitaks elusid, kodanikuõigusi- ja vabadusi? (Muidugi väideti vastupidist: et vastav poliitika säästab elusid.)

Mida me teadsime 2020. aasta alguses?

Inimesed on tänaseks unustanud, et paljud hoiatasid tungivalt sulgemiste ja sekkumiste kõigi kahjude eest. 2020. aasta alguses teadsime kindlalt, et paanika ja hirm olid ülepaisutatud.

Allpool on toodud ajatelg ja tsitaadid ajakirjandusele, akadeemilistele väljaannetele jmt, mis näitavad, et me teadsime „pandeemia“ algusaegadel rohkem kui piisavalt. Kõik hoiatused ja teave olid kõigile tähelepanelikele inimestele hõlpsasti kättesaadavad.

Ka Maailma Terviseorganisatsioon teadis pandeemiat välja kuulutades, millist kahju sellega tekitatakse, aga miks seda kõike täielikult ignoreeriti, jääb praegu teadmata.

2019: WHO ülemaailmne gripiprogramm soovitab mitte kehtestada liikumispiiranguid ja maske

September 2019: Johns Hopkinsi pandeemiaks valmisoleku uuring soovitab sulgemisi vältida

20. jaanuar 2020: Obama tervisenõunik ütleb, et lõpetage paanika tekitamine

24. jaanuar: doktor hoiatab, et massiline karantiin ei toimi ja laastab ühiskonda

5. veebruar: Fauci ütleb, et asümptomaatilist levikut pole

28. veebruar: Fauci ütleb, et see sarnaneb rohkem gripiga kui midagi surmavamat

Märts 2020:

81% Hiina Covidi juhtumid on kerged

Rootsi: pole tõhusat meedet, et lasta tervetel koolilastel koju jääda

Arutelu selle üle, kuidas Covidi IFR oli tõenäoliselt prognoositust palju madalam

800 rahvatervise teadlast hoiatavad sulgemiste, kvartantiinide, piirangute eest

Artikkel selle kohta, miks maskid on ebapraktilised