Igal inimesel on oma põhjused ja lugu rääkida selle kohta, miks ta midagi on oma elus otsustanud

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

25. oktoober 2021 kell 17:43



“Täna on toimumas Eesti Vabariigis suur lõhestumine ning meie ühiskond on läinud kaheks. Mõlemad osapooled on teineteise kõri kallal ning toimub oma kaasmaalaste suhtes mõnitamine, hinnangute andmine ning pritsitakse seda, mida sülg suhu toob. Inimesed ei suuda enam oma emotsioone ja viha kontrollida ning ei ole oluline, mida sina siin näed või tunned, kellelgi on ikka põhjust sulle kõrri karata,” kirjutab Ruth Pukman oma Facebooki lehel. Autori loal avaldame tema südant valutava postituse täismahus.

 

Kõige kurvem on selle asja juures see, et täna oleme me juba seisus, kus ka meie koolide õpetajad ja õppejõud mõnitavad inimesi, kes julgevad arvata või näha olukorda teise nurga alt kui nemad. (Vabandan ette ära nende õpetajate ees, kes seda ei tee ja kindlasti ei kuulu nende hulka minu õppejõud!) Siinkohal lööb isiklikult minu häirekell põlema. Kui õppejõud või kooliõpetaja sõimab avalikus keskkonnas oma kaasmaalast lamemaalaseks, vandenõuteoreetikuks või jagab labaseid pilapilte, lihtsalt sellepärast, et keegi julgeb arvata teisiti, siis minu jaoks on see kõike muud kui antud ametikohale kohane eetiline käitumine.

Loomulikult kehtib meie riigis sõnavabadus (Eesti Vabariigi põhiseadus § 45), kuid seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Teatavalt käib teatud ametikohaga kaasas eetilise käitumise norm, seda eelkõige õpetajate puhul, kellele me oleme usaldanud oma lapsed ja noored, heas tahtes. Kui sellise õpetaja käe all õpib laps, kes on pärit teisitimõtleja perekonnast ja tema õpetaja tunnis läheneb oma tõega sellisel viisil, siis tuleks endale teadvustada, kuidas see psüühilises aspektis võib seda last/noort mõjutada. Nii isiksuse, pere kui ka sõprade raames. Nii ülikooli õppejõud kui ka teised õpetajad peaksid olema eeskujuks rahumeelse tõe kuulutamisele (milline see siis ka ei oleks), mitte mõnitama ja viha õhutama oma seisukohta jagades. Teatud ”ametikohtadega” kaasnevad teatavad eetilised ”kohustused”. Õpilane on oma õpetaja nägu, nii nagu laps on oma vanemate nägu! Kui juba avalikus sotsiaalmeedias ei suuda õpetaja hoida tagasi oma provokatsioonilist käitumist, siis ei ole teada, mis toimub tundides, kus vanemaid ei ole.

 

Täna on ühiskonnas üks osapool kindlal veendumusel, et kõikide inimeste sundvaktsineerimine on ainus võimalus antud olukorras ning valitsus on teinud ainuõige otsuse panna teisitimõtlejad lõksu, kui nad ei ole nõus end vaktsineerima. Samas on meil ka see osapool inimesi, kes ütlevad, et nad ei ole nõus võtma riski ja laskma ennast vaktsineerida nii kiiresti valminud vaktsiiniga, millel on nii palju ohtlikke kõrvalmõjusid. Kui me täna kuuleme, et need, kes ei ole nõus ennast vaktsineerima, peavad ennast tooma ühiskonna nimel ohvriks, siis mina küsin, miks? Väga lihtne statistika on see, et tänase päeva seisuga on Eestis täielikult vaktsineeritud 55,44% ja koos osaliselt vaktsineeritud inimestega koos 58,77% inimesi. Vähemalt 8% nendest vaktsineeritud inimestest kahetsevad täna oma otsust vaktsineerida ja seisavad täna ka sellel teisel poolel – mitte ennast vaktsineerida. Seega, lihtne matemaatika näitab, et ühiskond on 50/50!

Seega, siin tekib küsimus, miks peab üks osa inimestest oma tahte ja hirmu alla suruma, et päästa teist osa rahvast nende hirmude käest, kui see osakaal on mõlema osapoole suhtes võrdne?

Meie Eesti põhiseadus ütleb (§ 1), et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu. Siinkohal näen mina, et rahval on õigus otsustada ise oma elu eest.

§ 11. Õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.

Kõige olulisem seadus, mida aga praegu massiliselt rikutakse on:

§ 12. Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.

Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.

§ 18. Kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Kedagi ei tohi tema vaba tahte vastaselt allutada meditsiini- ega teaduskatsetele.

§ 40. Igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus.

§ 41. Igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele. Kedagi ei tohi sundida neid muutma. Kedagi ei saa veendumuste pärast võtta õiguslikule vastutusele.

§ 28. Igaühel on õigus tervise kaitsele.

Me võime igas seaduses leida seaduse auke ja neid teineteisele ette anda, kuid Eesti Vabariigis on Eesti riigi toimimise ja kõigi teiste seaduste õiguslik alusdokument Eesti Vabariigi Põhiseadus.

Liikudes meie kõigi õiguste kohapealt veidi eemale, siis siinkohal tahan ma kummardada kõigi arstide ja meditsiinitöötajate ees, kes sellel raskel ajal vastu peavad ja meie inimesi ravivad. Ma ei ole kindlasti Covid-19 eitaja (ja ei ole kunagi arvanud ka, et maakera on lame) ning ka minu tuttavate ja lähedaste hulgas on neid inimesi, kes on põdenud läbi antud haigust, ka raskekujuliselt. Kuid mina isiklikult näen, et meil on probleeme palju rohkem kui vaid Covid-19 ja täitunud haigla kohad. (Kusjuures olgu mainitud, et Eestis kokku on ligi 6000 haiglakohta, Covid nakkusega on hetkeseisuga haiglas 466 inimest.)

Kogu see mitte-vaktsineeritute survestamine ja sundisolatsioon toob kaasa endaga paljudes peredes töökaotuse. Töökaotus omakorda toob kaasa teatavasti rahapuuduse, mis omakorda viib meid suure majanduskriisini. Paljud ettevõtted peavad oma uksed sulgema, kuna puuduvad kliendid ja see toob ettevõtetele ja inimestele rahalised probleemid. Suurem osa Eesti elanikest siiski elab laenude najal ning kõigil on arved, mida tuleb tasuda. Samamoodi tekitab see ka tarne probleeme, tootmisprobleeme ning viib meie hinnad kõrgemaks. Raha pole, kuid toodete hinnad tõusevad. Täna me näeme seda probleemi juba ehitusturul. Ehitusmaterjalide hinnad on märkimisväärselt tõusnud. Lisaks sellele on meil ka tooraine ja materjalide puudus, mis on nende hindade tõusu tekitanud. Kui me teeme seda uuesti, siis see olukord ühel hetkel lõhkeb. Kõigele sellele veel lisaks vajab riik siiski raha, et toimida. Kui ettevõtetelt ja maksumaksjatelt sissetulev raha riigile väheneb, siis toob see kaasa omakorda suuremad aktsiisid ja maksud.

 

Ülalmainitud probleem toob pinnale ka palju muidu sügavamaid probleeme. Näiteks depressiooni. See on see hetk, kui inimene ei tule enam oma kohustuste ja vastutustega toime. Kas sa tead, mis on depressioon ja millega see lõppeda võib? Depressioon on haigus, mis ei mõjuta vaid psüühikat ja aju, vaid kogu meie keha ning tegemist on väga raske haigusega. Depressiooni võib mõista kui püsivat ja pikaajalist emotsionaalset seisundit, kus valdavaks meeleoluks on kurbus, huvi- ja elurõõmu kadumine ning kurnatus. Lisaks sellele tujukus, vihahood, pahurus, vaenulikkus, ärritunud olek, rahutus, sagedased tülid teistega, enesekahjustamise mõtted, soovimatus kodust välja minna. Depressioon võib lõppeda enesetapuga. Selle tagajärjel on tekkinud paljudesse peredesse konfliktid ja lahkhelid.

Lisaks sellele on meil veel mitmeid väga tõsiseid haiguseid Eestis, mis vajavad absoluutset tähelepanu ja riigi toetust. Kahjuks aga tean mina juhtumeid, kus riik on jätnud need inimesed abita ja inimesed ravivad ennast sotsiaalmeedia kaudu kogutud rahaga. Meil on Eesti riigis ligi 60 000 inimest, kellel on vähk või mõni pahaloomuline kasvaja. Ja nende inimeste suremusprotsent on kordades suurem kui täna COVID-19 nakatunute suremuse protsent. Kahe aasta jooksul on Eestis surnud kokku 1461 koroonaviirusega nakatunud inimest. (Terviseameti kodulehe info). Kõige rohkem aga sureb Eestis inimesi vereringeelundite haigustesse. Covid-19 on 4. kohal seitsmest. (Eesti Statistikaamet)

Mul ei lähe ära meelest lugu, kus üks väike laps sündis raske geenihaigusega, mille ravi meie riik ei toetanud. Ravimi Zolgensma hind oli teadaolevalt 2,13 miljonit eurot. Eesti rahvas (seesama rahvas, kes on praegu lõhestunud) kogus selle lapse raviks raha läbi sotsiaalmeedia, et anda talle võimalus ELADA. Hea küll, riik ei saa iga raviplaani toetada, AGA riik küsis selle ravi eest enda rahakotti umbes 200 000 euro suuruse käibemaksu.

Väide, et eemaldades ühiskonnast inimesed, kes ei ole nõus ennast vaktsineerima, toob meie ühiskonda tervenemise, ei pea minu nägemuse järgi paika. Selline lahendus on minu arvates surnud ring. Sest siin on kaks võimalikku varianti:

1) kas me sunnime inimesi oma tahte vastaselt (neid nurka surudes) vaktsineerima – mis on sundvaktsineerimine, läbi manipulatsiooni ja provokatsioon;

2) inimesed, kes ei vaktsineeri, tulevad taas jaanuarikuus vabasse liikumisse (nagu see on juba korduvalt juhtunud) ja nakkusnäitaja on jälle tõusmas.

NB! Olgu mainitud, et see on eelneva väite põhine võimalik võimaluste variant.

 

Tänase päeva seisuga (24. okt) on koroonaviirusega nakatunud 68% vaktsineerimata patsienti (siia kuuluvad ka inimesed, kes on saanud osalise vaktsiini) ja 32% on lõpetatud vaktsineerimiskuuriga. See on selge näide sellest, et vaktsiin ei taga täielikku immuunsust ja nakkuskolle ei kao.

Kui PCR-test on piisav, et hinnata koroona olemasolu, siis tekib küsimus, miks ta ei ole piisav, et hinnata selle mitte-olemasolu? Isiklikult ma ei leia, et terve inimene ühiskonnas peab vastutama selle olukorra eest.

Kogu eelneva väljatoomine toob ühiskonda vaid konflikte, viha ja raevu. Kas sina usud, et see on lahendus? Mina leian isiklikult, et ei ole.

 

Eesti Vabariigi valitsus peab leidma meie riigile lahenduse, mis sobib sellel raskel ajal kõigile osapooltele. Kuna täna on osapoolte osakaal 50/50, siis antud hetkel näen mina, et valitsus ei saa hakkama oma töökohustustega. Kui töötaja ei saa oma töökohustustega hakkama, siis peab ta töölt lahkuma. Nii on see alati olnud, sest asendamatuid inimesi ei ole. Leian, et sama kehtib ka valitsuse kohta. Meil on vaja riigikokku inimesi, kes suudavad leida lahenduse kõikidele osapooltele. Usun, et see ei ole võimatu ülesanne, kuna meie riigis on piisavalt tarku teadlaseid ja eksperte, kes suudaksid meie olukorda paremaks muuta. Lihtsalt need inimesed tuleb üles otsida ja anda neile selleks võimaluse.

Vaadates olukorda läbi minu nägemuse ja lähtudes ka Eesti Vabariigi põhiseadustest, on õigus igal inimesel teha ise valikuid oma elu, keha, tervise ja käekäigu eest. Meie põhiõigus on KÕIGIL lähtuda iseenda usust, nägemustest ja teadmistest enda eluvalikute üle. Mitte kellelgi ei ole õigust hinnata teise inimese valikuid, otsuseid ja vabatahet. Mitte keegi ei tohi sekkuda kellegi teise elu toimimisse. Meil on kõigil raske. Ole, kes sa oled. Igal inimesel on oma põhjused ja lugu rääkida selle kohta, miks ta midagi on oma elus otsustanud.

Meie vanematena otsustame seda, kelleks meie oma lapsed kasvatame ning kellelgi kolmandal ei ole õigus sekkuda kellegi teise pere süsteemi, usku või maailma vaatesse. Me kõik saame iseenda heaoluks midagi ära teha. Muutused saavad kõik alguse meist endist. Kui meie tahame enda tervist päästa, siis saame me leida sellele lahenduse ilma teisi kahjustamata. Me ei saa, kõndida üle teistest, et päästa ennast. Viha, raevu, mõnituste ja lõhkumisega ei saa me iial midagi terveks teha. Mina ei vali enda juhiks inimest, kes külvab ühiskonda vaenu. Minu jaoks ei ole see inimene eeskuju ja tema sõnadel puudub väärtus. Miks? Sest sellel inimesel puudub empaatiavõime.

Me peame suutma näha laiemat pilti. Me peame mõistma enda kaaskondlaste valikute põhjuseid ja kui me seda teha ei suuda, siis on meie valik eemalduda või leppida. See käib iga osapoole suhtes. Inimesed, kelle tööd ja elu see olukord ei puuduta, võib olla ei mõista minu vaadet, kuid ehk mõistavad need pered, keda see siiski mõjutab. Kõik inimesed ei ole turvaliselt kaitstud selles keskkonnas, vaid on ka neid inimesi (ja neid on enamuses), kes peavad siin ise hakkama saama. On väga palju neid, kes vastutavad terve oma pere eest. On inimesi, kelle valikutsest ja otsustest sõltub ka paljude teiste (nõrgemate) elu. On ka neid inimesi, kellel on juba täna raskusi elus püsimisega, aga ka nemad on inimesed. Me peame mõtlema ka nendele inimestele. Rahvas – need oleme meie kõik. Ja kui me valime vaid iseenda heaolu ja huvid, sõites teistest üle, siis sellest riigist ei jää enam midagi järgi. Sinu valikud on sinu õigus – meie valikud on meie õigus.

Siinkohal tänan mina kogu enda perekonda selle eest, et meie suudame teineteist alati toetada.

 

Ruth Pukman

 

Foto: Тихон Купревич / Adobe Stock

 



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt