Kreeka lihtrahvas ägab maksukoorma all

3. veebruar 2013 kell 14:41



1120greece

Urve Eslas on kirjutanud Postimehe arvamusrubriiki huvitava loo Kreekas toimuvast. Toome siinkohal välja mõned huvitavad lõigud, täispikk artikkel “Demokraatia lahkumine oma kodumaalt” on saadaval Postimehes.

 

Kreeka kohta ei saa rääkida ühte lugu. Sinna kriisi kajastama sõitnud ajakirjanikud valivad kas “parasiteeriva, laisa ja korrumpeerunud” või “kannatava, tööka, kuid vaese” Kreeka loo. Mäletate seda võrdlust, mis Kreeka ja Eesti kohta Facebookis ringles: tohutud pensionid ja suured palgad meie omadega võrreldes. See on tõsi – ja ei ole ka.

Ühelt poolt on Kreekas Euroopa mõistes üsna tavatu korruptsioon. Palkade ja pensionide erinevused on tohutud. Samas on palku ja pensione kärbitud kuni poole võrra. Viiendik inimestest on tööta. Elamiskulud on poole võrra kasvanud. Kehtestatud on uued maksud, mis on vahel suuremad kui inimese sisstulek ja mille arved laekuvad koos elektriarvega – kui ei maksa, lülitatakse välja ka elekter.

 

Raevus kreeklased ja ultraparempoolne erakond Kuldne Koidik eesotsas 18 parlamendiliikmega valavad oma viha sisserännanute peale. Peksa võid Ateena kesklinnas saada ainult selle eest, et ei näe eurooplase moodi välja. See, et vägivalla taga on sageli parlamendierakond – see ei ole erakond, vaid kuritegelik organisatsioon, ütleb pagulastega tegelev jurist Electra Koutra –, ei ole kuulujutt või üks vandenõuteooriatest. Kuldne Koidik ise esitab meedias muulastevastast vägivalda kui oma töövõitu: kui valitsus midagi ei tee, siis vähemalt meie täidame oma kohust. Selle nädala jooksul, mil ma Kreekas olin, tapeti kaks immigranti ja valdavalt Kuldset Koidikut toetavate politseinike reidid sisserännanute püüdmiseks on iganädalased sündmused, mille ajal on targem fotoaparaat taskus hoida.

 

Teisel pool on oma igapäevast elu elav Kreeka – inimesed, kes teevad 12 ja enam tundi päevas tööd, et hakkama saada ja kõige selle juures inimesteks jääda. Paljud neist elavad ka praegu veel väga hästi, teenides lihtsa ettekandjatööga paar tuhat eurot kuus, suurärimeestest ja poliitikutest rääkimata. Paljud aga peavad kogu pere peale hakkama saama mõnesaja euroga. Hinnad on kallimad kui Eestis.

Kreekas on kõik erinevused nii suured, et Kreeka kaks nägu ei taha enam üheks kokku sulada. See on seepärast, et Kreekas ei ole põhimõtteliselt enam keskklassi, ütleb ajakirjanik Menelaos Tzafalias. Ta on vabakutseline, sest ajakirjandus on Kreekas osa patukolmnurgast: meediakorporatsioonid, pangad ja suurettevõtted ning parteid moodustavad koos omaette eksisteeriva ökosüsteemi, kus vahetuskaubaks on võim ja raha.

 

Arvamused:

Antonia Legaki,jurist, liikumise “Can’t pay – won’t pay” aktivist

“Can’t pay – won’t pay” (“Ei saa maksta ja ei maksa”) tegeleb inimeste õigustega, kes ei suuda kärbete ja maksutõusude tõttu tasuda elektri, kütte, vee või telekommunikatsiooni eest. Inimeste sissetulekud on vähenenud 50 protsendi võrra, töötuid on tohutu hulk. Kui enne kriisi oli keskmine sissetulek 1000 euro kanti, siis nüüd umbes 500 eurot. Suur osa teenib veel vähem.

Pensionärid toetavad lapsi, sest need ei saaks muidu hakkama. Samal ajal on kulutused kasvanud, sest hinnad on tõusnud. Valitsus on kehtestanud uusi makse majapidamistele, mida peavad maksma kõik, ükskõik, kas oled rikas või vaene. Kui aga ei jõua maksta, lülitatakse elekter välja. Ma olen näinud peresid, kus lapsed õpivad külmas toas ja küünlavalgel, kus lapsed minestavad koolis, sest nad pole söönud.

Kui “Can’t pay – won’t pay” sellistest juhtumitest teada saab, siis lähevad meie inimesed ja lülitavad elektri sisse tagasi. Kuna ka valitsuse ressursse on kärbitud, ei ole neil piisavalt inimesi, kes kontrolliks, kas pere on endiselt elektrita. Kui öeldakse, et te varastate elektrit ja me kaebame teid kohtusse, tulevad inimesed tänavatele. Ja ehk on see viis, kuidas valitsusele selgeks teha, et inimeste kannatus on otsas, nad ei jaksa enam maksta, neil pole enam, millega maksta.

 

Fotis, folkmuusik

Inimesed on väga vihased valitseva olukorra pärast. Nad ei jaksa enam toita oma lapsi. See teeb igaühe vihaseks. Vaata ringi: varem olime sõbralikud ja külalislahked. Nüüd oleme tõsised ja mures.

 

Allikas: Arvamus.postimees.ee – Urve Eslas “Demokraatia lahkumine oma kodumaalt”

 

Toimetas Mariann Joonas