/data05/virt37268/domeenid/www.telegram.ee/htdocs/wp-content/themes/telegram/single.php

Mis tunne on keset kriisi olla?

18. juuni 2013 kell 14:47



crisis_management

Marco on pärit Argentinast ning elas üle sealse majanduse kokkukukkumise, mille põhjustas riigi sügav majanduskriis aastatel 1999-2002. Ta kirjutab oma läbielamistest ja õppetundidest blogis sovereignman.com, et aidata oma kogemusega neid, kellel praegu rasked ajad on.

 

1. detsembril 2001 oli Argentina majandus raskustes. Töötus oli kõrge, riigivõlg oli suur ning majanduslangus oli täies hoos. Kuid elu oli siiski enamvähem elatav. Peamised teenused siiski toimisid ning keegi ei pidanud muretsema toidu või vee pärast. Ning siis kõik muutus. Sõna otses mõttes üleöö.

2. detsembril külmutas pankrotistunud valitsus kõikide inimeste pangaarved. Võite vaid ette kujutada – ühel päeval on sul ligipääs kõigile oma rahalisele vahenditele ning järgmisel päeval puudub see täielikult. Paari päevaga tulid inimesed tänavatele ning hakkasid toimuma kokkupõrked politseiga. Õige pea ei suutnud riik enam oma võlakohustusi täita ning valuuta, mis oli enne seotud USA dollariga, läks vabalangusesse.

Tegin sellel ajal Bostonis teadustööd. Kuna olin USA-s välismaalane, ei saanud ma töötada ning elasin kitsikuses oma säästude najal. Kui ma enne sain oma üüri makstud ja elamiskulud kaetud, siis päevapealt see muutus. Mul ei olnud enam mitte midagi.

Kui rääkisin Argentinasse jäänud perega, sain teada, et neil oli olukord veel hullem. Kõike nappis – elekter katkes pidevalt, isegi toit poelettidel hakkas otsa saama, pidid sööma seda, mis kodus kättesaadav oli. Ning toidust sai omamoodi vahetuskaup. Kõigest paari päeva vältel kadus inimestel igasugune usaldus raha vastu. Keegi ei tahtnud millegi nii väärtusliku eest nagu toit võtta vastu paberraha. Ja isegi kui nad seda tegid, oli hind 2-3 korda normaalsest kõrgem. Nähes, kuidas asjad kulgevad, lendasin koju oma pere juurde.

Mu isa helistas ning ütles, et ta on elu jooksul kõrvale pandud säästud hoiustanud USA dollarites panga seifi ning vajas mu abi nende kättesaamisel. Kui saabusime panka, olid tänavatel mässamas tuhanded inimesed. Politsei oli saabunud sõjaväevarustuses. Olukord oli nii pingeline, et pidime ainuüksi panka sisenemiseks altkäemaksu maksma. Õnneks saime raha kätte, kuid pidime  jalutama 3-4 kvartalit autoni. Vihasest rahvamassist mööda kõndimine koos minu isa elu jooksul säästetud rahaga, oli segu paanikast ja adrenaliinitulvast. Tagasi vaadates oli see hullumeelsus, kuid sel hetkel ainuke võimalus.

Siis tuli veel raskem osa – raha maalt välja toimetamine. Meil oli sõpru, kes oleks toimetanud raha sõudepaadiga naaberriiki Uruguaysse, kuid see oli ääretult riskantne. Sel hetkel oli ainuke seaduslik viis raha maalt välja toimetamiseks Argentina firmade aktsiate ostmine ning isegi seda saime teha vaid tänu sellele, et meil olid õiged tutvused. Kaotasime selle operatsiooni käigus väga palju. Juba ainuüksi teenustasu oli 20% ning siis kukkus omakorda veel ka ostetud aktsiate väärtus. Mu isa kaotas poole säästudest lihtsalt seetõttu, et püüdis neid valel ajal maalt välja toimetada.

Lõpuks juhtus see, et kaebasime valitsuse kohtusse – nad olid hävitanud kõikide säästud ning isegi pensionid. Valitsus venitas seda juriidilist protsessi peaaegu terve aastakümne. Nad lootsid, et pensionärid, kes neid kohtusse olid kaevanud, lõpuks lihtsalt ära surevad ning et sellega laheneb ka probleem. Lõpuks võitsime koos tuhandete teistega kohtuasja. Kuid kohtunik andis valitsusele täitmisele mittepööratud karistuse ehk siis sisuliselt mitte mingit karistust.

Selle kohta oleks palju lugusid rääkida ning õnneks suudan ma selle üle praegu juba naerda. Kuid sel ajal oli see enam kui stressirohke. Parim viis seda kirjeldada on meeleheide. Ning see on tõesti kõige halvem emotsioon, mis sul olla saab. Sest olles meeleheitel, puudub sul lootus, ning see on kohutav olukord, milles olla. Elust saab põrgu, sest sa ei tea, kas sul on järgmisel päeval toitu lauale panna. Ning sellises meeleheiteseisundis ei ole võimalik vastu võtta häid otsuseid – kõik taandub ellujäämisele.

Loomulikult mõtlesime: “Miks me ei näinud seda ette? Miks me ei teinud midagi juba varem?“. Kui oleksime viinud raha maalt välja varem või võtnud ette samme mu isa pensioni kindlustamiseks, oleks elu kujunenud hoopis teistsuguseks. On ütlus – parem teha asju aasta (või kümme) liiga vara, kui üks päev liiga hilja. Sest kunagi ei tohiks alahinnata, millise kiirusega olukord muutuda võib.

 

 

Allikas: Sovereignman

Foto: smarts.co.uk

 

Toimetas Katrin Suik