Mobiilidieet: 44 päeva ilma mobiiltelefonita

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

30. jaanuar 2014 kell 17:58



WomanUsingTablet900-850x400Järgnev lugu on ameeriklannast kirjaniku Julianne Wurmi isiklik kogemus: mida annab tänapäeva nutiseadmetest sõltuvale inimesele mõneks ajaks mobiiltelefonist loobumine. Ligi kuue nädala pikkusel reisil telefonipaastu pidades jõudis naine taipamisteni, mis panid aluse uutele kasulikele harjumustele. Artikli lõpust leiad ka viite tehnoloogiavallas töötava eestlanna sarnase eksperimendi loole.

 

Pärast iseäranis kurnavat aastat, mil mitmed olulised teemad, millesse olin kõvasti panustanud, ootamatult lõppesid, otsustasin võtta puhkuse ja minna kuuenädalasele reisile. Plaanisin reisil kirjutada, mediteerida ning lasta asjadel settida ja haavadel paraneda. Enne lahkumist lülitasin välja oma mobiili.

 

Lõa otsast lahti

Helistasin mobiilioperaatorile ja palusin oma lepingu peatada. Ei enam e-posti ega SMS-e ning minu numbrile helistanutele vastas võõras hääl, mis teatas: “Praegu sellel numbril kõnesid vastu ei võeta.” Keegi ei saanud mulle isegi teadet jätta. Tahtsin ennast tehnoloogia kõikehõlmavast pealetükkivusest lahti ühendada. Iga e-kiri, sõnum või ette planeerimata telefonikõne tundus, nagu keegi tirinuks mind varrukast: “Oeh, jälle üks asi, mis nõuab mu tähelepanu!” Mu emotsioonide “lairiba” oli kitsaks nireks kuivanud.

Kuidas see kõik välja mängib, ma ette ei kujutanud, teadsin vaid, et telefonist loobumine on esimene asi, mida endale puhkepausi loomiseks tegema pean. Ja nii ma siis läksin, 44 päevaks. Esmalt Hongkongi, siis Bangkoki, edasi ümber Kambodža Vietnami ja siis tagasi Taisse.

Mul oli kaasa läpakas ja iPad, nii et ühendus maailmaga, millest pausi vajasin, oli mul olemas, kuid suhtlus sellega oli hoolega planeeritud. Uue eluplaani ja ajavööndi vahetuse väsimuse “abil” hakkasin ärkama hommikuti kell 5. Pärast ärkamist mediteerisin, kirjutasin, võimlesin ja sõin hommikust. Mu hommikurutiin kestis mitu tundi ja tihti juhtus nii, et ma ei jõudnud oma e-postkasti vaatama enne, kui kell oli juba 10 saanud.

Kuna ajavahe minu ja mu tutvusringkonnaga USA-s oli 12 tundi, siis selleks ajaks, kui mina sisse logisin, hakkasid nemad juba oma päeva lõpetama. Seega polnud mingit mõtet oma posti uuesti kontrollida enne, kui alles järgmisel päeval. Enamiku päevadest veetsin väljas hämmastavaid linnu ja vaimustavaid maastikke uudistades.

 

Uus tase mõtlemises

Peale tohutu vabaduse tunde sain selle reisi jooksul enda kohta mitmeid asju teada ning muutsin oma suhtumist nii telefoni kasutusse kui ka maailma üldse.

Minu suurim õppetund? Esmalt see, et inimesed võivad oodata. Mul oli varem kombeks kontrollida oma e-posti niipea, kui joogatunnist või metroojaamast väljusin, üritades kõndida piki 7. Avenüüd, vastates otsekohe vahepeal saabunud teadetele.

Nüüd, kus olin end köidikuist lahti rebinud, ei kurtnud aga keegi selle üle, kui ma nende kirjadele otsekohe ei vastanud. Seda isegi ei mainitud. Ka siis, kui läksin nädalaks meditatsioonilaagrisse, kus polnud netiühendust, ei kommenteerinud online’i tagasi jõudnuna keegi sõnagagi mu vahepealset vastustega hilinemist.

See viis mu teise järelduseni, et tegelikult on elus väga vähe asju, mis on tõeliselt pakilised. Me kipume millegipärast uskuma, et kõik peab toimuma asap, kohe, nii ruttu kui võimalik. Tegelikult on nii, et kui veri väljas pole, siis võib see asi ilmselt veidi ka oodata.

Lõa otsast lahti saanuna tekkis mul võimalus heita pilk oma elule ilma nutiseadmete loodud silmaklappideta. Mulle meenus, et see, mis toimub mu ümber ja silme all, on lõputult palju haaravam kui mis tahes tehnikavidina pakutav sisu. Mõelda vaid, kui paljudest rikkalikest detailidest ma end ümbritsevate inimeste puhul ilma olin jätnud, sest olin nii hõivatud helendavast maailmast oma peos oleval ekraanil! See uus tase minu arusaamises muutis mu edasise suhtlusstiili väga kavatsuslikuks ja hetkes kohal olevaks.

 

Hetkes kohal

Lisaks suhtlemise ajal “kohal olemisele” hakkasin ma rohkem “kohal olema” ka iseendaga. Kuigi oma sooloreisi jooksul kohtasin paljusid imetoredaid inimesi, oli mul palju omaette einestamisi ja üksiolemise aega.

Olin alati arvanud, et tunnen end üksi olles mugavalt, kuid näiteks üksinda söömine ilma tähelepanuröövlist telefonita on uskumatult vabastav ja avardav kogemus.
Alates reisilt tagasi tulekust olen püüdnud säilitada selle välismaal loodud mulli kasulikke aspekte ja kasutada tehnoloogiat kavatsuslikult.

 

Reisist inspireeritud uued käitumisreeglid

1. Kontrollin oma nutitelefoni päeva jooksul küll perioodiliselt, aga kirjadele vastan alati sülearvutist.

Nii hoiab telefon mu informeerituna, kuid enam ei kannusta tegevusse. Selle asemel kasutan seda infovoo ja kalendri jälgimiseks ning muusika ja saadete kuulamiseks. Tavaliselt suhtlen ja loen e-kirju ainult tööpäeva alguses ja lõpus.

2. Planeerin aja kirjadele vastamiseks.

Täna vastan ma e-kirjadele siis, kui aeg ja koht seda soosivad. Samuti planeerin kõik oma telefonikõned ning nende ajal ei tegele paralleelselt teiste asjadega, vaid keskendun vestluspartneri kuulamisele ja jututeemale.

3. Piirasin telefoniga ühendatud e-posti kontode hulka.

Mul on telefonis ainult üks, minu isiklik e-posti konto ning ma naudin selle lugemist alati. Kõiki teisi kontosid vaatan sülearvutist ning alati ette plaanitud ajal.

4. Viskasin telefoni voodist välja.

Laen seda vannitoas ja alati, kui öösel üles ärkan, siis ma EI VAATA seda.

5. Hoian oma sõnumid lühidad ja eesmärgipärased.

Pean meeles, et nende vidinate eesmärk on teha meie elu mugavamaks. Enamasti kommunikeerin võimalikult minimalistlikult – napisõnalised e-kirjad ja smsid – ning selle asemel võtan rohekelt aega telefonist muusika, audioraamatute ja saadete kuulamiseks.

6. Planeerin ka sülearvutiga online’is olemise aega.

See võimaldab mul keskenduda arvutis käsilolevale tegevuse ega lase hüpelda online ja offline asjade vahet.

Need reeglid ei ole loomulikult kivisse raiutud ja jäigad, vaid ikka arengus ja muutumises, kuid nad on mul tõesti aidanud luua rohkem ruumi mõtlemiseks ja enda võrgust lahti ühendamiseks. See omakorda suurendab mu sisemist rahutunnet ja keskendumisvõimet.

 

Allikas: MindBodyGreen.com

Loe siit, kuidas läks samalaadne eksperiment nutisõltlasest eestlannal Heleri Kärol.

 

Foto: mindbodygreen.com

 

Toimetas Liina Liisveld