Eesti Päevaleht kritiseeris 29. novembril ilmunud artiklis ja järgmise päeva juhtkirjas teravalt Rahvusraamatukogus toimunud loengu esinejaid ja korraldajaid, kuid jättis sisuliselt käsitlemata teema enese – probleemid lastekaitses, kirjutab Telegramile vabakutseline ajakirjanik Askur Alas.

Seejuures võttis Päevaleht enesele tõe monopoli, lastes põhja nii esinejad, korraldajad kui ka üritust kajastavad alternatiivsed meediakanalid enne, kui nood üldse olid midagi üllitanud (vt 1. detsembril ilmunud Telegrami lugu, Objektiivi intervjuud). Seal olevat info kontrollimata ja kallutatud, kui mitte täiesti vale. Ent Päevaleht ise viitab oma artiklis toodud väidete tõestuseks peamiselt „anonüümsele Norra ajakirjanikule“ ja ekspertidele, keda ei nimetata, mis ei kõla kuigi tõsiseltvõetavalt, vähemalt mitte peamise infoallikana. Probleeme lastekaitses mööndakse („põhjust Norra lastekaitsesüsteemi kritiseerida on küll“), kuid ei lahata!

Selle asemel on võetud eesmärgiks loetleda üritust diskrediteerivaid asjaolusid, pannes need klikimagneti vormi, kuid „tõestades“ neid vaid üldsõnaliselt. Näiteks öeldakse, et üks korraldajatest MTÜ Eesti Vanemad „on seotud Vene propagandaga“ ning „alustas koostööd Varro Vooglaiu juhitava sihtasutusega“ ning üleüldse teenib „Kremli huve“. Kuidas täpsemalt MTÜ Eesti Vanemad laste õiguste eest võideldes „Eesti ühiskonda lõhestab“, nagu Päevaleht väidab, ei selgu. Isegi kui laste õiguste eest seistes korraldatakse konverents n-ö Kremli hääletoru Impressumiga, ei tähenda see automaatselt mingit Putini-armastust. Tõsi, selle asjaolu üle võib arutada, aga lahmiv tembeldamine ei kuulu sisulise diskussiooni juurde.

Konverentsil esinenud Norra inimõiguste jurist Marius Reikerås ei esitlenud end advokaadina, nagu Päevaleht väidab, ta ütles selgelt, et tema advokaadilitsents on peatatud (vt allolevat fotot – toim). Samuti on tõendamata põhjused (EPL: „pettuse tõttu“), miks ta litsentsist ilma jäeti. Ta rääkis ka sellest, öeldes, et on süsteemi ohver ega ole petnud. Faktid jäävad aga mõlemalt poolt tõestamata. Kuna Reikerås on Norra riiki nii palju kritiseerinud, eriti lastekaitse ja inimõiguste osas, on tal sisuliselt tehtud võimatuks tegutsemine oma kodumaal. Jah, alati võib kahelda, kuid kas teema asemel teema põhjalaskmisele keskendumine on õigustatud, võib küll küsimärgi alla seada.

Kui Päevaleht toob välja, et Reikerås oli „täna kuulnud“, et Eesti saab Norralt miljard eurot sotsiaalsfääri edendamiseks toetust, siis tuuakse see välja tema enda valetamisena ja tambitakse maapõhja. Pealegi, kui konverteerida tegelik summa Norra kroonidesse, tuleb välja miljard, äkki oli tegu lihtsalt keelevääratusega, euro vs NOK? Slaidil esitatud toetussummad olid tõendatult reaalsed, kuigi sealt lastekaitsesse minev osa on teadmata.

„Umbluuks võib nimetada ka tema juttu, millega ta teeb pihuks ja põrmuks Norra lastekaitsesüsteemi,“ teatab Päevaleht, peatumata hetkegi ühelgi väitel, mainimata isegi seda, et läbi Euroopa Inimõiguste Kohtu nõelasilma on võetud menetlusse 7–8 juhtumit, mis puudutavad Norra lastekaitset. Ainuüksi viimane fakt võiks end ajakirjanduse lipulaevaks pidavas väljaandes mingitki huvi tekitada. Aga hagidega on aidanud ju Reikerås, kelle väited lehe hinnangul (erinevalt ilmselt Euroopa Inimõiguste Kohtust) on umbluu.

Konverentsil esinenud lätlannast emast, kellelt oli laps ära võetud, oli tõepoolest raske sotti saada, sest ta oli ilmselgelt üleväsinud, emotsionaalne ja rääkis ebaselgelt. Väärikas olnuks jätta see ära kasutamata. Põhjused tema lapse äravõtmiseks jäid tõendamata, ka Päevalehes mainitud Läti lehtede lood ei tõesta midagi.

Kui selline „paljastus“ ongi Eesti ühe juhtiva päevalehe tase, siis on juhtkirjas kõlav üleskutse usaldada vaid traditsioonilist ajakirjandust ja mitte usaldada alternatiivseid meediakanaleid lihtsalt halenaljakas, eriti veel üleskutsega teha seda „Eesti demokraatia ja julgeoleku nimel“.

Juhtiv päevaleht ei tohiks – kui soovib end endiselt ühiskonna valvekoeraks pidada – endale lubada tõe monopoliseerimist ja kõigi alternatiivsete meediakanalite stigmatiseerimist, olgugi et need ilmselt söövad lehe lugejaskonda. Lehe juhtkirja kohaselt on halb ka Facebook ja sotsiaalmeedia, kes aitavad muudkui väärinfo levikule kaasa, laskmata Päevalehe lõplikul tõel rahvast valgustada. See meenutab juba teed kommunismile, kui tõde teadis ainult Pravda ja teised pidid seda kordama. Muidugi on Päevalehel õigus sellist jama avaldada, kuid õnneks on tänapäeval võimalik seda ka kritiseerida.

Ning muuseas, alternatiivmeedia vähemalt üritab oma väiteid tõestada allikaviidetena, mis on kontrollitavad. Tõsi, kõiki allikaid ei maksa pimesi uskuda, kuid lugeja saab soovi korral selle üle ise otsustada.

Lõpetuseks olgu mainitud kõik, kes Rahvusraamatukogus toimunud loengut toetasid: The Nordic Committee for Human Rights, kodanikuliikumine Terviklik Eesti, Statera jätkusuutliku arengu uurimis- ja praktikakeskus, MTÜ Eesti Vanemad, MTÜ Kogukonna Hüvanguks, SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, Läti lapsevanemate ühendus “Dzimta”, MTÜ Põhiõiguste Kaitse Keskus, Leedu vanemate foorum, Lääne-Leedu lastevanemate foorum, Portugali juristide ühendus sundadopteerimise vastu, Euroopa parlamendi liige Tomas Zdechovsky (Tšehhi), John Hemming (Suurbritannia), Januzs Korwin-Mikke (Poola) ja Läti seimi liige Julija Stepanenko.

Askur Alas, vabakutseline ajakirjanik, askur@sisulabor.ee

Fotod: erakogu, Askur Alas