Merle Martinson: raskustes pered vajavad tuge, mitte kontrollivaid seadusi

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

4. veebruar 2021 kell 10:44



Merle Martinson, kahe lapse ema ja terapeut, muretseb plaanitava seadusemuudatuse pärast, millega soovitakse hakata kord aastas kontrollima lasteaias mittekäivate üle 3-aastaste laste toimetulekut. Reaalsus on Eestis kahjuks selline, et praegu ei saa meil vajalikke tugiteenuseid, näiteks logopeedi abi, ka need lapsed, kes on kaardistatud – järjekorrad on pikad ja teenuste tasud paljudele peredele ülejõukäivad. Kust siis nüüd äkki tulevad ressursid, mida juba aastaid ei ole suudetud leida?

 

Mida rohkem maailma praeguse poliitika peale mõelda, seda enam on igal sammul tunda, et ühiskonna ümber tõmmatakse kontrollisilmust aina tihedamalt kokku. Enamik nendest ideedest ja seadusemuudatustest viiakse läbi sildi all, et seda tehakse inimese enda või mõne nõrgema ühiskonnaosa heaolu silmas pidades. Ideaalis muidugi võiks ju kõik nii toimida, aga inimloomus on loodud nii, et otsustajad kipuvad kaaskodanike õigusi piirama ning dikteerima ja peale suruma kõigile ühtmoodi käitumis- ja mõtlemismalle.

 

Seadusemuudatus lihtsalt linnukese pärast ei toimi

Plaanis on seadusemuudatus, millega hakatakse kord aastas kontrollima lasteaias mittekäivate üle 3-aastaste laste toimetulekut. Paljud kodus lapsi kasvatavad vanemad on selle pärast mures. Arvamusi on seinast seina – osa inimesi tunneb, et riigi pidev kuklasse hingamine on väga ahistav, teised saavad aru vajadusest üles leida lapsed, kelle eest piisavalt ei hoolitseta. Mina saan aru mõlema poole murekohtadest, mida reaalsuses ei lahendata.

Praegu on Eestis 6% lapsi, kes ei käi lasteaias – sealhulgas on osa neist lastest teadlike vanemate lapsed, aga teine osa paraku väärkoheldud ja hooletusse jäetud lapsed. Haridusministeeriumi sõnul on nende soov leida üles nn kummituslapsed, kelle kohta andmed puuduvad. Seadusemuudatuse eesmärk on vähendada eakohasest arengust maas olevate kooliikka jõudnud laste arvu ning pakkuda neile tugiteenuseid – logopeedi, eripedagoogi tuge ning vajadusel suunata laps lasteaeda.

Mõte on ju igati hea ja hoolitsev, kuid reaalsus on Eestis kahjuks selline, et praegu ei saa meil vajalikke tugiteenuseid, näiteks logopeedi abi, ka need lapsed, kes on kaardistatud – järjekorrad on pikad ja teenuste tasud paljudele peredele ülejõukäivad. Kust siis nüüd äkki tulevad ressursid, mida juba aastaid ei ole? Mina leian, et prioriteedid ei ole riiklikul tasandil paigas. Kui asju tehakse lihtsalt linnukese pärast paberil, siis kisuvad need alati kiiva ja abi asemel satuvad raskustes pered veel suurematesse probleemidesse.



 

Palju negatiivseid kogemusi

Seaduses kirjas, et kui vanem arenguvestlusest osa ei võta, siis suunatakse juhtum edasi sotsiaaltöötajale ja lastekaitsele. Ma olen abivajavatelt inimestelt kuulnud positiivse lõpuga lugusid, kus tõesti sotsiaal töötaja on appi tulnud, suunanud, toetanud ja väga hästi olukorraga toime tulnud. Kahjuks on enamik kogemusi siiski negatiivsed.

Inimesed ei ole suures enamuses sihilikult halvasti käituvad, vaid lihtsalt hädas. Raskustega elus ei saa kõik ühtemoodi hakkama. Meil puudub igasugune väljaõpe lapsevanemateks saades. Hüppame sügavasse vette ning igaüks ise vaatab, kas ta õpib ujuma või upub. Vanasti elas koos mitu põlvkonda, kes aitasid kodust koormust laste kasvatusel jagada. Pensioniea tõusuga on vanavanemad rakendatud tööle ja pered peavad ilma omade toeta hakkama saama.

Stressitaseme tõstavad väljakannatamatuks majanduslikud probleemid. Ligi veerand Eesti elanikkonnast elab jätkuvalt suhtelises vaesuses. Selle teemaga aga ei näe kedagi tegelemas. Probleemiks on palgavaesus. Käiakse küll täiskohaga tööl, aga palk on niivõrd väike, et selle eest ei saa inimene maksta kodukulusid, osta täisväärtuslikku toitu ja soetada lastele vajalikku. Sellest rääkimine on otsustajate hulgas populaarne vahetult enne valimisi, aga aastate jooksul ei ole järgnenud otsustavaid samme ning olukord pigem halveneb, kui muutub veidigi paremaks. Sellise pinge all elaval lapsevanemal on raskusi iseendaga toimetulekul, rääkimata laste eest hoolitsemisest ja nende arendamisest. Igaüks meist võib muutlikus maailmas päevapealt sattuda sellisesse olukorda.

 

Õnnetud vanemad = õnnetud lapsed

Väga palju on ka selliseid olukordi, kus pealtnäha heas seisus pere koduukse taga valitseb tegelikult põrgu, sest vanemad ei saa stressi tõttu emotsioonidega hakkama. Aga plaanitav kontrollimissüsteem ei tegele ka selliste algprobleemidega – ei arenda tegelikke oskusi suhelda, üksteist austada ja kokkuleppeid saavutada. Kooselud lagunevad. Sellest kurvast statistikast on räägitud aastaid, aga sisuliselt sellega ei tegeleta. Õnnetutes peredes kasvavad õnnetud lapsed ja ühiskonda lisandub palju mittetoimivaid kärgperesid.

Võiks alustada sellest, et Gordoni perekooli sarnased koolitused kooselu alustavatele paaridele ja lapsevanemateks saajatele oleks igal ajahetkel kättesaadavad ilma kõrge hinnasildi või järjekorrata, et õppida ise enda emotsioonidega toime tulema. Siis kaob ka suur osa perevägivallast, mis viib laste hooletusse jäämiseni. Ideaalis muidugi võiks nii olulised elulised teemad olla kaasatud juba algharidusest alates. Väga vähe kasu on Pythagorase teoreemi tundmisest, kui koolist ei saa elulisi oskusi, alustades pere-eelarve koostamise oskusest, lõpetades emotsioonidega toimetuleku õppega. Lapsevanemad, kellel endal need oskused puuduvad, ei saa neid ka lastele edasi anda. Praegu oleme sellest kõigest veel väga kaugel. Kuigi on teada-tuntud tõde, et tulekahjude ennetamine on odavam kui nende kustutamine.

 

Kes ja mille alusel suhtumisi kujundab?

Väga suur probleem on sotsiaaltöö pahupool, kus ei minda abistama, vaid karistama. Selle tulemusel inimesed kardavad enda muredest rääkida, abi paluda või seda vastu võtta. Sotsiaaltöötajate töö on kahjuks väga ebaühtlase tasemega. Raskeid olukordi nägevad inimesed peaks saama motiveerivat palka ning regulaarselt igakülgset psühholoogilist abi, et ise enda töö stressoritega hakkama saada.

Väga palju on Eestimaal selliseid lugusid, kus aitama pidav isik pigem oma võimu kuritarvitab ja kiuslikuks muutub ehk tal pole oskusi muredes inimesi mõista ega vajalikul viisil toetada. Selliseid juhtumeid peaks võtma väga tõsiselt. Kahjuks neid ignoreeritakse, tekitatakse ringkaitse, vabandatakse välja töö raske iseloomuga ja abivajavad pered kogevad veelgi enam stressi.
Sotsiaaltöötaja, eriti lastekaitse peaks tekitama inimestes sama tunde nagu „Kodutunde“ saade, et ei tulda hinnanguid andma ja karistama, vaid abistama. Ka alkohoolik ja narkomaan on inimene, kes lihtsalt püüab ennast kahjustaval viisil oma valusid tuimestada – ta vajab asjakohast abi, mitte hukkamõistu.

Sellel teemal on veel üks külg, millest suur osa ühiskonnast aru ei saa – teadlikult lapsi kodus kasvatavad lapsevanemad. Nad ei mahu ühiskonna normidesse ning elu on näidanud, et vahel pannakse nad alkohoolikute ja narkomaanidega ühte patta. Probleem seisneb selles, et süsteem luuakse alati enamuse jaoks, aga mitte indiviidi huve arvestades. Sageli selle väikese inimgrupi osas ei vaevuta isegi süvenema, kas neil on head valikud ja miks neid tehakse.

Minu jaoks oli seitse aastat tagasi täielik üllatus, et mõnitavalt ökoemmedeks nimetatud vähemusgrupp on tegelikult see, kes ei ole lasknud reklaamimaailmal end kallutada, vaid teevad ise otsuseid reaalsete teadustööde alusel. Huvitaval kombel läheb massimeedias kajastatu enamikul juhtudel sõltumatu teaduse järeldustest täiesti lahku. Samas, ühiskonna normid ehitatakse üles just massimeedia infole tuginedes. See on aga asi, mille üle peaks igaüks sügavamalt mõtisklema: kes ja mille alusel mu suhtumisi kujundab?

 

Lastekaitsja peaks lähenema individuaalselt

Välismaal on näiteid, kus lastekaitse keskendub kogu kahurväega inimestele, kes teevad lihtsalt teistsuguseid valikuid, sest nad on oma ajast ees. Veganlus on siinkohal hästi hea näide. Seda on peetud ohtlikuks. Lastekaitse, sotsiaaltöötajad ei tohiks olla mõjutatud ühiskondlikest üldistest ootustest, valitsuse ettekirjutatud normidest, vaid oskama kuulata ning süveneda individuaalselt.

Teadus uueneb kogu aeg ning sageli saavad need teadmised süsteemi osaks aastaid hiljem üksikisikute initsiatiivil. On täiesti lubamatu, et inimesed peavad kannatama seetõttu, sest süsteemi kivid jahvatavad aeglaselt. Ametnikul peaks olema alati motivatsiooni ja aega süveneda kõige uuemasse teadusesse, et ta kellelegi liiga ei teeks. Muidu muutub ta ju ise kiusajaks ja vägivalla põhjustajaks.

Omnivoore, kes toituvad ühekülgselt, ei ahista nende enda tekitatud tervisehädade tõttu mitte keegi – milline ebavõrdsus! Mitu korda on olnud juhtumeid, kus puhutakse ajakirjanduses üles suur skandaal vegan-pere vitamiinipuuduses lapse haiglasse sattumisest. Omnivoori perega ei oleks kunagi sellist skandaali juhtunud, vaid ta oleks saanud meditsiinisüsteemist asjakohast nõu. Kusjuures 2016. aasta Itaalia juhtumi puhul selgus hiljem, et veganlusel ei olnud juhtunuga pistmist (lapsel oli kaasasündinud südamerike), aga algsetes uudistes vastavasisulist parandust sisse ei viinud ja kallutatud infoga artiklid on endiselt leitavad.

Meie põhjanaaber Soome ja paljud teised riigid on uuema aja teadusele toetudes andnud välja riiklikud soovitused veganitele ning peavad seda igas vanuses tervislikuks valikuks. Ekslikult arvavad inimesed, et sellised juhised tulevad riigi enda algatusena. Tegelikult on pea alati algatajateks üksikisikud, kes on end teadusega kurssi viinud, ise neid valikuid tegema hakanud ja viidanud muudatuste vajalikkusele ka riiklikul tasandil.
Eesti ajakirjanduses näeme veel jätkuvalt arstide ja ametnike vastasseisu veganite suhtes, lausa ähvardusi ja alandusi sel teemal. Kas siis keelt vahetades muutub teadus või ei ole eestlasel võõrkeeleoskust?

Kedagi ei tohiks ahistada tema valikute tõttu, vaid aidata, kui nähakse puudusi. Sealjuures ei tohiks hakata enda maailmavaadet peale suruma ehk veganist omnivoori või omnivoorist veganit vormima. Praegu on meie perearstid ahastuses, et veganite pered ei tee koostööd ning neid ähvardatakse lastekaitsega. Soovitused aga, mis antakse, on omnivooridele, mitte veganitele mõeldud. Kes siis tegelikult koostööd ei tee?
Kahjuks sellise nurga alt olukorda sageli vaadata ei osata ning leitakse õigustusi enda piiratud vaadete teisele inimesele pealesurumiseks. Isik, kellel on mõjuvõim, ei tohiks sellist asja endale kunagi lubada.

 

Kuidas kavatsetakse kontrollida koduse lapse arengut?

Loodusraviga on samasuguseid näiteid. Meditsiinisüsteemi poolt üritatakse maalida pilti, nagu oleks vaid tabletiravi teaduspõhine. See on väga väär arusaam. Loodusravi erinevate osade kohta on samas teadustööde portaalis lõputult edukaid teadustöid. Jällegi kuuleme, kuidas kurdetakse, et pered ei taha teha koostööd, aga ei püütagi leida omalt poolt sobivaid lahendusi, kui inimesed ei soovi kohe keemiat tarvitada. Veel kümme aastat tagasi oli arstidel oskus ka loodusravi võtteid soovitada ja keemia kallale mindi viimase valikuna. Kui praegu seda oskust enam ei ole, siis ei tohiks inimest takistada, vaid toetada, aidata jälgida olukorda ilma manipulatsioonideta. See on oskus austada teist isikut. Jälle asi, mida peaks õpetama juba algharidusest peale. Meil on põhiseaduses kirjas, et kedagi ei tohi diskrimineerida, kuid seda tehakse iga päev.
Sarnaste arusaamatuste tõttu ongi paljud teadlikult lapsi kasvatavad vanemad mures kavandatava seadusmuudatuse osas. Puudub usaldus, et ametnikel on oskus avatult erinevaid teemasid käsitleda ilma perele vaimsest vägivallast stressi tekitamata.

Murekohaks on ka see, kuidas kavatsetakse kontrollida lapse arengut? Väikelapsed ei ole võõraste suhtes usaldavad, see on looduse poolt antud kaitsereaktsioon ellujäämiseks. Täiskasvanute puhul saadakse väga hästi aru, et inimesed on introverdid või ekstraverdid, aga lastele luuakse teistsuguseid ootusi. Kontrolli läbiviijal peab olema väga hea väljaõpe, et üsna lühikese aja jooksul saada ikkagi võimalikult kallutamata ülevaade tegelikust olukorrast. Kogetud on ametnike poolt pinnapealset suhtumist ning sellele järgnevat hinnangute andmist. Kõige hullem, kui hoiakut on mõjutanud külajutud, mis kipub väikestes kohtades probleemiks osutuma.

 

Miks lasteaed on loodud?

Üsna tavapärane on suhtumine, et lapsed vajavad lasteaeda, sest seal toimub sotsialiseerumine ning areng. Tegelikkuses on lasteaed ikkagi loodud täiskasvanute maailma vajadusest. Sõjaolukorras, kus mehed olid rindel, suunati tööjõu puudusel tehastesse naised. Lapsed pidi kuhugi paigutama – loodi lasteaed. Lasteaia vajalikkuse ümber on loodud müüte just tööstuse huve silmas pidades, mitte perede omi. Kasvatusteadlased on aastaid rääkinud pigem lasteaiastressist, mis lapsi kahjustab.

Ajuteadlased, kes räägivad plastilisest ajust, rõhutavad, et meie õppimisvõime on piiritu. Küsimus on selles, kuidas suudetakse teemadele keskenduda. Kus on kergem tähelepanu ja keskendusvõime, kas üks ühele lapsega töötades või 20+ lapsega kollektiivis? Kodukooliga tekivad samasugused küsimused. Seetõttu on huvitav, et ühiskond naeruvääristab vanemaid, kes soovivad lapsega ise personaalselt tegeleda.

Alushariduse seaduse muudatuse osas ei peaks keegi muret tundma, kui oleks usaldus süsteemi toimimise üle ja oskus indiviididega arvestada. Praegu usaldus inimestel puudub erinevatel põhjustel. Sotsiaaltöötajatel ja lastekaitsel on juba praegu käed-jalad tööd täis ning kohustusi muudkui lisandub. Probleemid ei vähene, vaid suurenevad. Aga lisaseadusi ja piiranguid luues neid ei lahenda. Sotsiaaltöötajatel ei ole vaja saada lisaõigusi kontrollida, vaid ressursse, et päriselt aidata.

Ma austan igat sotsiaaltöötajat ja lastekaitsjat, arstidega sarnaselt on ka nemad läinud seda tööd tegema parima sooviga aidata. Aga vaikselt võiks hakata mõtlema perede murede juurpõhjustele. Alkoholism tekib siis, kui inimene üritab tuimestada oma raske elu painet. Lapsed jäetakse hooletusse, kui stressid kasvavad ülepea ja iseendaga ei saada hakkama. Inimestele tuleb rohkem võimaldada koolitusi, et nad enda rahaasjade, töösuhete ja koduste stressidega hakkama saaksid. Kui inimene on oma eluga rahul ja õnnelik, siis ta üldjuhul ei soovigi alkoholi tarbida – ta lihtsalt ei vaja seda. Sageli aga jääb inimestel just oskustest puudu, et endale head elu luua.

Õnnelikke lapsevanemaid ja lapsi igasse Eestimaa nurka!

 

Merle Martinson

 

Foto: Ilja Aksjonova



Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.