4. veebruaril vallutas Eesti meediaruumi uudis, et 3. veebruaril rünnati PERH-i parkimisplatsil Põhja-Eesti regionaalhaiglas ülemarsti ja valitsuse teadusnõukoja liiget Peep Talvingut, kellele vene keelt kõnelenud mees olevat näkku visanud mingit ainet (ERR-i andmetel uriini), lisaks oli puruks torgatud Talvingu auto üks rehvidest. Meedias spekuleeriti kohe, et juhtumiga on ilmselt seotud “vaktsiinivastased” (mis tõestusmaterjali põhjal?) ning samal õhtul arreteeriti jurist Andrei Vesterinen, kes oli nädal varem teinud 50-minutilise telefoni kõne teadusnõukoja esinaisele Irja Lutsarile.

8. veebruaril peetud pressibriifingul ütles Vesterinen, et politsei saabus tema koju 4. veebruari õhtul, kui tema ise ajas veel tööasju. Millegi pärast valis politsei relvastatud “reidi” tegemiseks õhtuse aja, kui kodus olid Andrei abikaasa ja nende väike laps.

Saatsime PPA-le ka kommentaaripalve, kus uurisime, kas on tavapärane, et sellise raskusastmega rikkumises kahtlustatava koju saadetakse kaks autotäit relvastatud ja kiivritega kiirreageerijaid. Samuti huvitas meid, kas sellistel puhkudel ei oleks mõistlikum tegeleda arreteerimise/läbiotsimisega päevasel ajal, kui pere ehk kodus ei ole, sest praegusel ajal ju rikuti abikaasa ja lapse põhiseaduslikku õigust kodu puutumatusele (§ 33).  Kahe päeva jooksul ei ole Politsei- ja Piirivalveameti pressiesindajad Telegramile vastanud, ent kohe kui nad seda teevad, me kommentaari ka avaldame.

Vesterinen rääkis ka, kuidas kogu protsess toimus ning sellestki, et politsei sai reedel, 5. veebruaril enda valdusesse videosalvestused, mis tõestasid, et Andrei viibis 3. veebruari õhtul, kui alguses mainitud rünnak toimus, hoopis kohtumisel kliendiga.

Pressikonverentsi lõpus ja hiljem vesteldes toonitas Vesterinen mitu korda, et ajakirjanikud võiksid negatiivse info ja hirmu suureks puhumise asemel inimestele rohkem pakkuda positiivseid uudiseid, sest muidu ei saagi ühiskond sõbralikumaks muutuda. Lisaks avaldas ta lootust, et politsei dr Talvingu ründaja kinni nabib.

Saad kõike ise lähemalt vaadata 8. veebruari pressikonverentsi salvestuselt.

Täna aga tegime Andreiga ka värske intervjuu, kus ta detailselt toimunu lahti räägib ning muuhulgas selgub ka, kas mees plaanib edasi ajada avatud arutelu toimumist valitsuse teadusnõukojaga.

Intervjuu kokkuvõte:

Räägi palun, mis toimus möödunud nädalal?

Ma osalesin möödunud neljapäeval ühel seminaril koos kolleegiga, nägin et võõras number helistab, saatsin SMS-i, et helistan tagasi. Kohvipausi ajal helistasin ja sain teada, et politsei on tulnud mulle koju ja soovib teada, kus ma olen.

Ma ei saanud algul üldse aru, mis on juhtunud või miks nad mu kodus on. Siis politsei selgitas, et nad tahavad läbi otsida minu kodu. Sain teada, et mina olen milleski kahtlustatav ja seega läksin koju koos kolleegi juristiga, sest läbiotsimistel tohib olla kaitsja kaasas.

Kui mina koju jõudsin, olid seal juba politsei, uurija, relvastatud kiirreageerijad… nagu erioperatsioon, mille käigus tahetaks kinni võtta mingit narkoparunit. Kokku ca 15 inimest tulid mulle koju. Mul oli kodus naine, 5-aastane laps ja elektrik, kes seal midagi hooldas, tema oli täiesti šokis. Aga naine on mul vapper.

Ma ei saanud isegi siis aru, miks nad seal on. Hakati uurima, miks ma seda tegin? Küsisin, mida ma tegin? Ja siis hakkasid nad rääkima sellest rünnakust PERH-i arsti vastu. Ma arvasin, et selle Lutsari kõne pärast käib kogu asi.

Läbiotsimise protokollis oli kirjas, milles mind süüdistatakse, naine ka naeris kui seda luges, sest seal oli kirjas, et rünnanud isik oli minema jooksnud. Aga ma ei saa oma proteesiga teha kiireid liigutusi.

Üks politsei ütles, et nad tulid mind arreteerima nagu Navalnõit.

Mul pole politseinikute vastu midagi pretensioone, nemad on lihtsalt tavalised inimesed, kes täidavad oma käsku.

Kui plaan oli ehmatada, siis nad ei ole ehmatanud meid. Aga üllatus oli ikkagi suur. Naine võttis esimese löögi vastu. Politsei oli viisakas, nad ei visanud asju laiali. Konfiskeeriti ühed matkasaapad ja Circle-K kütusetšekk. Hiljem otsiti läbi ka kontor.

Siis viidi mind arestimajja. Sinna lubati üks raamat kaasa võtta ning öösel ei kustutatud lampe ära, aga magada seal ei saanud – pidin särgi silmade peale panema.

Uurija küsis, miks ma tegelen selliste asjadega? Ma küsisin mis asjadega.. Noh, et helistad Lutsarile jne. Vastasin, et see on minu õigus küsida küsimusi ja saada vastuseid, ma ei tee midagi ebaseaduslikku. Ma ei tegele Venemaaga ega pole seotud teiste riikide struktuuridega, minu jaoks on Eesti kodumaa, olen siin elanud terve elu. Venemaalt olen saanud ainult rahvusvahelise kogemuse juristi hariduse näol.

Ma ütlesin neile, et ma ei saa üldse aru, miks mind on kinni peetud, see on täielik absurd. Politsei vastas, et noo jah ju siis oli vaja kinni pidada.

Aga miks siis päeval ei peetud, siis kui ma olin kontoris, siis kui laps oli lasteaias, siis kui naine oli oma asja tegemas.. Järelikult oli kellelegi vaja vaadata kus ma elan, kellega ma elan, kuidas ma elan, mis tingimustes ma elan, kuidas reageerin nende läbiotsimise soovile.

Uurimise ajal selgus, et rünnaku ajal sa olid olnud kliendiga kohtumisel ja politsei võttis kliendi juurest turvakaamera salvestised ja sai kinnitust, et sa olid tõesti seal, kas politsei on sinu ees ka vabandanud?

Ei ole vabandanud. Nüüd maksumaksja raha eest peaks riik hüvitama õigusabi kulud ja seda ma ka taotlen. Kahju, et nii palju aja ja raha ressurssi kasutatakse sellise asja peale. Ma olen tavaline inimene, mulle saab alati helistada, nad saavad telefoni positsioneerimise abil vaadata, kus ma liigun. Nad pole endiselt vastanud mu päringule tutvuda menetlusdokumendiga, mille alusel mind kinni peeti.

Kuna ma olen ise seotud juriidiliste asjadega, siis üllatus oli küll, aga mitte ehmatus. Ma nüüd saan aru, et süsteem võib teha igaühele nii, nagu süsteem tahab. Süsteem võib teerulliga igast inimesest üle sõita ja nad ei märkagi, et seal all on inimene. Politsei saab lihtsalt tulla sinu juurde läbi otsima, kui ta tahab. Tuleb välja, et rääkida ja küsida küsimusi on ohtlik tegu.

Ma ei hakka spekuleerima, kas see asi oli seotud Lutsariga või mitte, aga ma ei saa aru mille alusel mind kinni peeti. Kas politsei vaatas meediat ja siis ise otsustas, et midagi tuleb teha… Edaspidi ma olen ettevaatlikum, nüüd ma olen ise kogenud.

Aga ma jätkan oma tegemist. Ühiskond peab olema terve ja tugev, me peaksime olema koos. Sest süsteem ei saa võidelda kogu oma riigi rahvaga, aga ta saab võidelda ainult ühe inimesega, see on lihtne.

Mult küsiti, kas ma tahan olla poliitikaga seotud? Mulle on tulnud signaale, et võiksin ühineda nende või nendega. Aga mina tahan, et ühiskond oleks tugev ja koos. Kui ühiskond on tulevikus valmis selleks, et teha mingi uus poliitiline värk, siis ma oleksin võib-olla huvitatud. Aga praegustega (erakondadega) ma pole huvitatud koostööd tegemast.

Kas plaan Lutsari ja teadusnõukoguga teha avalik kohtumine on endiselt jõus?

Ma kindlasti ei loobu sellest ideest, sest Lutsar ise ütles, et ta on nõus. Ma valmistan selle kõik ette veel veebruari kuus.

Nii eestlased kui eesti venelased peaksid lihtsalt olema koos. Aeg on unustada minevikuga seotu, nüüd on aeg, kus rahvas peab mõistma, et me oleme üks rahvas, me peaksime tegema ajalugu koos, see on kõige tähtsam.

Iga inimene peaks olema terve, julge ja vapper. Ma loodan, et inimesed hakkavad rohkem sõna võtma ja seisma enda õiguste eest.

Toimetasid Mariann Joonas ja Hando Tõnumaa

Foto: Canva